Hommik:
Äratuskell (telefon) näitab 6:15 ja kael on totaalselt ära magatud. Spordigeel peale, teip otsa.

Eelmisel õhtul sai viimase hetkeni playlisti koostatud ja magatud 5 tundi on pere pesamuna kõrval igati arvestatav tulemus. Kiirelt kuum pudru ja kohv sisse, seljakott selga ja juba pedaalingi 7:30’ks stardialasse. Juss, Merle ja Harry ajavad parajasti autosid ette ja Asko on sõbraga metsas rada kontrollimas.
Alustame telkide ja muu kola maha tõstmisega. Iga hetkega liitub üha uusi ja uusi klubikaaslasi ja stardiala võtab kiiresti ilmet.
Playlisti tegemist on paljud tõsiselt võtnud. Kokku konkureerib suisa kolm erinevat seadet oma paarituhande looga. Päevajuht Paavo eelistatud eesti šlaagrid ja kabedamad tempolood vallutavad järgnevateks tundideks metsa ja maa.

Üle-eemisel õhtul sai Saku 100 otsast lõpuni esimest korda läbi sõidetud. Uued, nii Pommiaugu laskumine kui ka Punkri drop jäid tol õhtul igaks juhuks alistamata, aga täna ootas see kõik ees. Kakumäe kolmapäevakul suutsin juurikate peal mõlemast rehvist õhu välja pressida, ja peale seda surusin tagarehvi oma 3 baari sisse. Hardtailiga jube ebameeldiv, aga rehv püsib ehk täis.

Esimene ring:

Kell lähenes vaikselt kümnele, spordigeel mõjus ja pead sai juba ühele poole täitsa vabalt keerata. Sadat kilomeetrit ei olnud omale õnneks plaani võtnud, nii polnud ka mingit närvi. Ronisin kusagile pundi esimese kolmandiku juurde Marti ja Liisi vahele (eelmise aasta lõpust alustamine oli näidanud, et esimese poole rajast saab rahulikult jalutada ja ummikute leevenemist oodata).

Vaikselt kerides läbisime ikka veel vesise Pokumaa ja Põdra singli. Esimese silla pealt sõitsin kohe kraavi – nagu planeeritud. Märgade jalgadega edasi Veneetsia poole. Uued sillad ja kraaviparandused said kaasosalejatelt juba kiita, kuni tagumine käiguvahetaja ühe korraliku roika kinni püüdis ning keti põhjalikult maha tõmbas. Oks oli ennast alumise rulliku ja keti vahele korralikult kinni kiilunud, isegi toppides poleks seda sinna paremini saanud…kiirelt peale tagasi ja juba kostiski etteheitev Liisi hääl ning jätkasime sõitu koos.

Ees ootas paar „lemmikut“. Uus Kraavivalli singel nimega läks esimesel ringil üllatavalt kergelt. Peale kraavisingli kitsa purde ületamist kostis peagi kellegi naiselik karjatus ja tagasihoidlik sulps.

Hakkasime lähenema Oja singlile ja Punkri dropile. Võtsin hoo üles, et ei õnnestuks punkri katusel pidurit panna ning lennutasin oma 100 kilo eduliselt üle serva.

Pommiauku laskumise asemel sõitsime oma nelja mehega kanaliini ja sedagi vastassuunas, enne kui taipasime otsa ringi keerata.

Plaan jätkuvalt sõita 4 ringi.

Teine ring:

Väike banaan, rosinad ja igaks juhuks hapukurk, enne kui uuele ringile sai suundutud. Tunne oli hea, äkki sõidaks 100km?! Pokumaa, Põrda, Veneetsia läksid nauditavalt. Ei kukkumisi, ei oksi ega muid ikaldusi – imelik. Vaikselt hakkasid välja kujunema singlid, mis olid uued lemmikud ja mis lemmaritenimekirjas küll kohta ei leia. Punkri dropi hüpe kujunes seekord erakordselt pikaks. Napilt pääsesin all ootavast kännust. Oja singli palksillal käis keegi rämeda röögatusega sisse, nii et ainult peanupp ja ratas olid veel näha. Väitis, et kõik on korras – hea seegi.

„Koolme extended“- oot kes selle singli nii mudaseks ja imevaks muutis?!

Kolmas ring:

Söögipaus venis seekord veidi pikemaks. Joogipudel oli peaaegu täis aga Jussi pakutud saiakesed, grillvorstid ja Coca-Cola pakkusid mõnusat värskendust – superluks!
Kaire õhutas juba uuele ringile ja laksas kanne nii mis tolmas :).

Läksin vaikselt oma tempoga edasi. Tasapisi hakkas kael uuesti tunda andma ja ka selga pidi korralikult venitama. Sirgetel puhuv külm tuul ei teinud olukorda kuidagi paremaks.
Kraaviäärne Kraavivalli singel käis nüüd juba närvidele. Tempost ei olnud enam juttugi ja veerisin need mügarikud kuidagi vabakäiguga üle. Peale Oja singlit hõõrusid peopesad nii hullusti, et kinnaste geelipadjad olid lõplikult ribadeks.  Jalgadega oli üllatuslikult kõik ok, hakka või Priidu räägitud lihasmälu juttu uskuma. Ringi lõpus läks kõht tühjaks ja otsustasin oma ainsa geelipaki avada.

Samal ajal kui ma selle korgiga võitlesin (keegi on neile lapseluku disaininud), hiilis Liis selja tagant ligi. Lõpetasime ringi koos, mispeale jäin pikemale söömapausile.

Neljas  ring:

Nälg pitsitas. Sain geelipakist jagu ning edasi asusin hävitama erinevaid toiduaineid. Liis läks juba ära. Jätkasin banaanide, rosinate, hapukurgi ja kolmanda grillvorsti manustamist ja asusin samuti teele.

Üsna kohe avastasin, et söögiga sai nüüd küll veits üle pingutatud. Märkus edaspidiseks: kokakoola, vorstid ja juurikad ei sobi kokku.
Kraaviäärse Kraavivalli läbisin seekord üksi ja nii aeglaselt, et jalgsi oleks kindlasti kiiremini edasi saanud. Ropendasin vaikselt omaette ning lubasin niipea siia mitte tagasi tulla. Kangekaelsus levis kaelast selga, kivikõva tagarehv ei leidnud enam soosivaid sõnu. Olemine oli suht süsi ja hakkasin sauna peale mõtlema. Viiendale või isegi kuuendale ringile ei kutsunud enam miski.
Olles selgusele jõudnud, et see ongi viimane ring, läks kohe kergemaks. Mudane lõpulõik läks aeglaselt, aga positiivses meelolus. Esimeselt kuuelt mehelt olin juba ringiga saanud. Kaugelt kostus Apelsini „Karulaul“:

“Metsas karu pole näha
Metsas on tal külm ja paha…”