Saku 100, kui igaaastane suur- ja põhisündmus ilmus mu ellu suht juhuslikult ja kui mu mälu ei peta, siis 2011 aastal.
Aastal kui mu noorem poeg oli ilmale tulemas, AD 2009, käis mu kallis naine kõht punnis ees Veloplusis mulle sünnipäevaks vokki sebimas. Keskiga oli ju mehel saabumas ning naine ilmselt kartis potentsiaalseid konkurente ja otsustas mehele isand Jaaska soovitatud „raudpruudi“ sebida. See vähemalt ei kaaperda meest ja saab mehe diivanist ukseni. Kahtlen, et ta tol hetkel endale aru andis, millise konkurendi ta tegelikult selle voki näol endale sai. Kes veel mäletavad minu esimest legendaarset Merida HFS3000 V-piduritega püssi, see mäletab ja kes mitte, see võib ajalooannaalides ringi tuulata ja ehk leiab mõne pildi, kui kaunis mu uus kaasa oli/on (nüüdseks talve-matkaratas ja ketaspiduritega).
Tasapisi oli ju vaja oma uue kaaslasega tutvust teha ja käisin aegajalt niisama Luige, Kiili, Saku kandis kärutamas oma uue pruudiga. Oli ajajärk, mil ma neid „Saku hulle“ loe Porter Racereid veel ei tundnud. Samal ajal oli mul Sakku kolinud üks sõber Janek, kes oli Saku terviseradadel aegajalt veerenud ja teadis rääkida ka hirmulugusid sellest, kuidas mingi kamp hulle iga kevad Saku metsas 100 km metsaradu läbi kimab. 100 km kui selline tundus autogagi sõites hirmuäratav, ja kõike seda veel metsas ja rattaga??? Olles ka esimesed sinkud tema juhendamisel läbi veerenud, leidsin, et tegu on ajumõra omavate tegelastega ja mind ei seo sellega miski. It’s not my cup of tea!
Ajad läksid ja Janek hakkas mind ässitama Elioni poolmaratonidele. Mina laisa võitu nagu ma olin, aegajalt käisin sõitmas, aga maratonideks oli ikka vara mis vara. Kuna kehvasti ei tahtnud esineda ja surema ei tahtnud ka minna, kõige hirmsam oli hirm selle ees, et äkki ei sõida ära ja siis on ikka väga bläss. Nii see 2009 kevad-suvi-sügis läksid.
Siis toimus pöördumatu pööre! 2009 aasta vana-aasta õhtul naise vend Marek (2015 esmakordselt Saku100 stardis (SK Kalju) koht 25) hakkas kiitlema, et tema läheb 2010 Tartu maratonile. Mees kes pole kunagi suusatanud ja vaevu teeb vahet klassikal ja uisul, läheb maratonile, WTF??? Kui sina lähed, lähen mina kah!!! Ja nii ta läks!
Pärnust uuel aastal tagasi sõites polnud enam aega pohmelligi põdeda, vaid ruttu-ruttu vanad Peltosed alla ja metsa! Sai kõvasti treenitud ja enda kohta korralik tulemuski TM’il vormistatud. Kevade saabudes hakkas seesama Marek uut juttu ajama, et nemad naabrimehega (Ints, ainus paksukummiline 2015 Saku 100’l, koht 53) panevad kokku tiimi (SK Kalju Rattatiim tolaal), millega Elioni täispikka sõitma hakata. Sain kutse. Mõtlesin mõnda aega ja ütlesin, et tühja kah, mis seals ikka – proovime ära. Kevadised treeningud vedasid aegajalt ikka Saku radadele ja juba just kui natuke hakkasin seda filosoofiat omaks võtma, aga olles 2010 kevad ühe ringi vast märgitud antud aasta rada lintide järgi läbi proovinud, otsustasin, et need on ikka segased ja mul pole sinna kunagi asja!!. Suvi läks täis Elioni kiiruskatseid ja treeninguid Saku metsas. Järjest enam olin ma selle pisikuga end nakatanud ja järjest mõtteomasem oli treenida sinkudel, kui maanteel.
2011 kevadel hakkasin kontakti otsima nende samade eelnimetatud Porteri hulludega ja püüdsin hakata punti sulanduma. 2011 aasta osalemine oli proovikivi, nagu Priit Sakusajaisa Grünberg üritas selgeks teha. Testime veregruppi, et kui hakkama saad, oled ehk kandidaat. Oli üks pikk, raske ja vastutusrikas võistlus ukse eest. Priit oli esmakordselt teinud 25 km ringi ja sadu hakkas ca pool tundi peale starti, ega lõppenud enne, kui peale kolmandat ringi külma, nälja ja jõuetuse pärast maha tulin. See oli siis minu esimesed ristsed Saku igaaastase juurikapeoga.
Aastad läksid, punt võttis omaks, tegevused jagunesid ja enne kui arugi sain, olin ise Saku100 juurikapeo korralduspundis sees. Kõik see, mis 2 aastat tagasi tundus ilmselgelt inimvõimete piir ja ebareaalsus, oli reaalsuseks saanud. Järjest enam treeningtunde uksealusesse Saku rabametsa tee leidis. Kord oli tunne, et tean vist igat sinkujuppi siin metsas ja vanadest on villand. Nii hakkasid järjest uued rattajäljed tekkima sinna, kus neid eales olnud polnud.
See tundus igati loogiline käik, et panustada oma kodumetsa rattaradadevõrgu täiendamisse. Nii ma eelmine 2014 aasta Priidu Sakusajaisa Grünbergi valvsa pilgu all rajameistri kätt proovima hakkasingi. Eks eelmine aasta oli esimene kogemus mulle ja ilmataat ka viimasel hetkel kostitas ikaldusega, ei tulnud kõige kiirem ja kergem rada. Vastupidi, läbi aegade raskeim ja aeglaseim. Haanjasajaisa Ivar tituleeris läbi aegade raskeimaks rajaks. Ega endal ka kerge polnud, aga rajameister ei saanud seda endale lubada, et rada mind murrab, vedasin lõpuni, aga raskelt.
2015 aasta Saku100 hakkas minu jaoks juba ajal, kui enamus veel 2014 aasta rajameistrit kirusid ja kät mind nähes taskus rusikasse ajasid. Oli vaja varuplaani ja rahva ehmatamine ei kuulunud kindlalt planeeringusse. Järgmine aasta tuleb teha midagi hoopis teisiti. Nii ma käisin pool suve mööda rabametsa ja pidasin plaani, et kuidas rada kiiremaks, ilmastikukindlamaks ja fun’maks saada. Veeresin läbi sadu kilomeetreid metsas, et leida õige set up. Kord liiga raske, siis kerge, siis pikk ja jälle lühike. Tundus, et olemasolevast materjalist jääb väheks ja nagu Saku100’le omane, peab iga aasta sees olema vähemalt üks uus lõik. Nii sündisidki see aasta Kraavihalli, Fukushima, Koolme extended, Pommikas ja Sookolli (jäi lõpuks selle aasta lahingust välja) lõigud ja kanaliinid. Üks mis kindel – iga osaleja ja seda enam, mida rohkem ringe läbitud oli, meenutab heldimusega Kraavihalli singlit. Eriti olen kuulnud, et Andre Kull olla sinna suisa südame kaotanud J Mida ma ei saa kuidagi enda kontole kirjutada, on Punkri drop, mille leiutas legendaarne Saku100isa Priit, mis leidis ka sooja vastuvõtu ja häid mälestusi.
Hakkas lähenema „See“ päev, suure tähega, viimased talgud metsas ja olengi ühtäkki võistluspäeva hommikul ise joonel. Uhke Porteri päkapikk bänneri pealt mulle vastu vaatamas ja just kui küsimas, et kas kõik sai tehtud ja oled sa valmis. Mõnus rattameeste melu on löönud stardikoridoris juba lõkkele, rahvas sagib, sumiseb, heidab nalja, sätib stardipositsioone. Tunnen, kuidas meeled ebakindlusest pakatavad füüsilise vormi ees ja teisalt oled sügavas hämmingus, nähes sellist rahvamassi, kes end kõik stardiks kanga alla toonud. Pea 200 inimest!!!, Ennekuulmatu edulugu !!! Pinge oli suur, et kas kogu see jõuk üldse rajale ära mahub ja kas rada vastu peab ja kas kõik ikka toimib, kas nooled ikka said igale poole, kuhu vaja, kas sai piisavalt linti investeeritud okstele. Korraga saab aeg otsa, Paavo loeb kõval häälel läbi mikrofoni numbreid: 5,4,3,2,1, START! Nüüd see siis algabki!
Olengi rajal, stardin suht eest otsast, ladvik tormab minema nagu püssikuul. Viira kimab must mööda nagu s..st kassist, siis Priit, siis Raja. Enamus legendaarseid juurikaprofessoreid on juba seljataha jäetud. Ei suuda kuidagi otsustada, et kas minna kaasa selle „surmarongiga“ või hakata kohe oma sõitu tegema? Panen pundi sabas läbi Pokumaa ja saan selgelt aru, et selle tempoga kestab mind järgmiseks kaheks ringiks ja siis sokutatakse mulle tellis taskusse ja 100’t ma täna ei näe. Kuna juba kevadest saati üsna tühiste asjade peale on mind krambipoiss kimbutanud, oli see topelthoiatuseks. Võtsin hoo maha ja kulgesin suht üksi Saustinõmme välja, seal haakis mulle sappa Mihkel Laine, kellega esimesed kolm ringi paarisrakendina läbi sõitsimegi. Kolmandal ringil läks mööda Pedari ja siis mõtlesin, et ilmselt täna rajal me enam ei kohtu, tõsi ta oli. Kord on mul õnnestunud teda võita, küll Saku100 raames, aga suusaeri formaadis, kui ta poodiumil kolmandaks suutsin jättta. Rattaseljas tundub see ilmvõimatu, võib olla siis, kui Pedari on 7-kümpi ja mina 6-kümpi, lihtsalt löön „noorusega“ :). Seejäral läks Kull, hiljem Laine. Tundus juba päris üksildane. Neljanda ringi algul tuli veel Veix selg ees vastu, sõitsime pisut koos ja siis lasi ta mul minna. Ees ootas üksindus, 2 ja pool ringi kedagi ei ees, ega taga, kohati oli tunne, et puud ja põõsad mind juba kõnetavad, hakkasin juba oma vaimses seisundis kahtlema. Nii palju kui ringiga saajaid nägid, niipalju said aru, et oled endiselt tsivilisatsioonis, rohkem ei toimunud midagi. Kohutav oli end motiveerida, et täna ongi selline üksildane trennipäev, mis lihtsalt ei toimu „tavapööretel“.
Neli ringi sai sõidetud veel jõuvarude ja emotsiooni pealt, aga siis sai alguse totaalne sunnitöö. Minu väike krambikurat oli hakanud iga natukese järel igast tühja tähja peale pead tõstma ja õpetas mind valjuhäälselt sõitma. 5-6 ring läksid pidevalt krambikurat õla oma hetke ootamas ning võitlemistele motivatsiooniga ja valu „nautimisele“.
Jalad enam püsti sõita ei kannatanud, seega nautisin oma loodud kätetööd täiel raual sadulas – kõike, mida loodus pakkus. Oli vast ikka jonksus ja aeglane see Kraavihalli, trimmeriga läbi käies tundus just kui sirgem :). Ärevaid hetki suutis pakkuda pehme jalg ja vedel kere ning veel viimasel poolel ringil Haavandi, keda märkasin Kraavi singlil tagasisuunda sõites vastu tulemas. Õnneks ta mind vist ei märganud, aga sellest hoolimata on hirmul suured silmad. Siis oli tegu, kuidas täielikult lagunenud sõidustiiliga ilma raja äärde jätvate krampideta finišisse jõuda. Kas siis adrekas või viimases TP punktis sisse kaanitud Coca aitasid hävimata lõpuni või taevane vägi, aga miski mind aitas. „Raam“ oli lõpus nii pehme, et kahel viimasel ringil kokpiti juhtsüsteem leista käsitlus otstarbele ja Koolme Extended palksillale enam pihta ei saanud ja tuli isakest maad uurida. Viimane Käsna singel nägi juba välja nagu kolmapäevak, Sest virtuaal Haavandi hingas mulle endiselt kuklasse. Iga ihuliige tegi hirmuvalitsuse all tõhusat, aga valusat tööd. Viimaks suusarajale jõudes ja suunda finišile võttes vaatasin iga natukese tagant üle õla, et kas piisab „koharöövel“ või peab veel punnima. Tundus piisav edu olevat. Finišisse jõudmine oli just kui lunastus kõikidest maistest piinadest. Hiljem protokolli uurides olin viimase paari kiltsaga 2 min vahet sisse teinud ja eneselegi üllatuseks jäi Specialized superpüss Lipp kõiges 40 sek kaugusele ette. Rahulolevana jalutasin oma pulksirgete „krambipulkadega“ Saunabussi ja lasin Flashi ladusal huumorisoonel oma kõrvakesi paitada ja kosutavat kesvamärjukest leiliga pooleks libistada. Tänud taas Kalmerile hea leili ja kohalolu eest.
Samuti ei saa kiitmata jätta Jussi puhvetit ja krapsakaid „baaridaame“, Paavot ladusa jutu eest, Meelist toimiva peakorralduse eest ja „halle kardinale“ Grünberge eesriide tagant orkestrit juhtimast ja muidugi P nagu parkla – Rauli.
Saku100 pole võistlus, see on elustiil!
Lõpp hea, kõik hea! Tore, et rahvas korralduse ja rajaga rahule jäi, annab lootust, et ehk leitaks uuesti tee järgnevatel aastatel kevadel Saku rabametsas ratas joonele panna. Loodan, et esmakülastajate emotsioon oli inspireeriv ka kahtlevatele sõpradele ja näeme jälle ja jälle õnnelikke debütante Saku metsast väljumas.
Seniks tervist, õnne ja kiireid kilomeetreid,
Rajameister Asko
