Alustasin rattasõiduga kui käisin veel lasteaias. Porter Racing klubi laste treeningute treener Avely Riiel lubas mul trenniga liituda, kuigi jäin alla etteantud vanusepiiri. Tahtsin trenni minna, kuna mu vanem vend armastas rattasõitu. Paar aastat hiljem leidis küll vend, et talle sobib rohkem jooksmine, kuid on nüüdseks hakanud uuesti rattast sõitma. Algus oli, nagu ikka, keskpärane ja loomulikult ei tulnud kohe ka tulemusi. Olin isegi nii viisakas, et lasin kurvides tüdrukud ette. Kui olin paar aastat trenni teinud hakkasid ka tulemused tulema. Nagu öeldakse – visadus viib sihile. Alustatud sai tavalise rauast 20“ rattaga ja sealt edasi arenetud praeguseks 27,5“ ja 8,5 kg kaaluva Meridani. Isa armastab öelda, et alustasin Acera ja Alivioga, siis Deorega ning nüüdseks olen jõudnud XT-ni.
Esimesed tulemused hakkasid tulema paar aastat tagasi ja on õnneks ainult paranenud. Olen mitu korda mõelnud ka loobumise peale, aga siis meenub, et mul läheb ikka päris hästi ja rattasõit meeldib mulle väga. Vahel on ikka raske trenni minna, eriti kui vennad jäävad koju multikaid vaatama ja ilm on kehv ning pean panema selga vihmariided.
Üks kord Voka võistlusel, enne starti, kukkusin asfaltile nii, et külg oli kõik katki. Kiirabi autos pandi plaastrid peale ning mõtlesin, et võistlus ongi läbi, aga minu stardiks oli valu kadunud ning saavutasin seal isegi kolmanda koha.
Kui alguses arvasin, et kõik võistlevad poisid on konkurendid, siis nüüdseks on mitmest saanud minu sõbrad, mis samas aga ei tähenda, et me rajal siiski konkurendid ei oleks. Väga tore on see, et kui me alustasime, siis võistles ainult ühe trennipoisi ema, kuid praeguseks on laste kõrvalt võistlema hakanud veel kaheksa lapse vanemat.
See aasta algas väga hästi ja saavutasin vormi juba hooaja alguseks erinevalt eelmistest aastatest ning kohe hakkasid ka tulemused tulema. Kui ma õpiks veel ära õigel ajal käikude vahetamise, siis sõidaksin treeneri ütlemise järgi veel paremini. Esimeste etappidega võitsin Marimetsa poolmaratoni M12 klassis ning Estonin Cup´il saavutasin 3. ja 2. koha M12 klassis, mis ühtlasi viisid mind Estonia Cup´i liidrisärgini. Oli ikka uhke tunne küll! Kolmandale etapile startisin liidrisärgis, aga kuna kaotasin viimasel soojendusringil veepudeli, mille avastasin kahjuks alles võisteldes, siis ei saanud ma võistluse ajal juua ning see võttis palava ilma tõttu hinge kinni ja ei jaksanud sõita. Tulemuseks 4. koht ja liidrisärgi kaotus oma väga heale sõbrale Romet Pajurile. Järgmine võistlus tuleb rohkem pingutada, et särk tagasi saada.
Tahaks paljudele vanematele öelda, et meile väga meeldib ja me väga ootame neid nii raja äärde kui ka rajale koos meiega. Ma tänan oma vanemaid toetuse eest ja ka kaasa elamise eest. Ema on mul nii mitmel võistlusel hääle kähedaks karjunud mind ergutades ja teda on nagu tobukest kõrvalt vaadatud, aga uskuge, see on innustav ja jõudu juurde andev. Loodan, et minu jutt inspireerib veel rohkem lapsi trenni tulema ja oma unistusi täitma, kuna see tunne on väga hea.
Erilised tänud veel minu kõige suuremale fännile, minu 5-aastasele vennale Duncanile (ta on sünnist saati võistlustel raja ääres olnud), kes minu trennidest ja võistlustest inspireerituna võistleb ka ise sel aastal kõikidel tillusõitudel.
Christofer Ader
