21. ja 22. juulil toimusid Kiviõlis maastikuratta Eesti meistrivõistlused (EMV) olümpiakrossis. Porter Racing oli esindatud viie noorsportlasega. Parima tulemuse sõitis välja Rait Ärm, kelle hooajaplaanid lõi mai lõpus segamini rangluumurd. Treener Janek Järvaga otsiti võimalusi, kuidas taastumise kõrvalt võimalikult efektiivselt treeninguid jätkata. Juulis tagasi maastikuratta selga naastes suudeti vorm viia sellisele tasemele, et Kiviõlis õnnestus Rait Ärmil mehed juunior klassi Eesti meistri tiitel kindla eduga välja sõita. Samas sõidus õnnestus Rando-Marten Evendil ühtlase tugeva sõiduga ja sportlikku õnne najal välja sõita EMV III koht. M16 klassi EMV II koha sõitis välja Henry Grünberg. Treener Janek Järva ütles, et on Henry tulemuse üle positiivselt üllatunud: „Henryl oli kerge jalg ja hea minek“. M14 klassis võistelnud Johann Mattias Puuorg sai kindlasti lisamotivatsiooni meistrivõistluste neljanda koha välja võitlemise emotsioonist. Meie ainus naisesindaja Silvia Türkson läks N16 starti kindlasti suurte ootuste ja eeldustega heidelda poodiumikoha eest. Sõidu käik päädis finišiprotokolli viienda kohaga.
Porter Racing noorte treener Janek Järva jäi treenitavate sõiduga rahule ja tõdes, et kõrgemad EMV poodiumikohad on kindlasti väärt verstapostid ja annavad võimalusi esindada Eestit ka Euroopa meistrivõistlustel.
Noorte kommentaarid allpool.
Rait MJ I :
Start – julmad tõusud – tehnilised laskumised – finish ja ongi Eesti Meistrivõistluste kuldmedal kaelas. Tegelikkuses ei olnud üle tunni ajane pingutus nii lihtne kui see täpne kirjeldus võis mulje jätta. 27°C sooja ja lauspäike said nii mõnelegi ratturile saatuslikuks, kuumarabandus, vedeliku puudus, krambid, mõni ring veel ja oleksin ise nende sümptomite ohvriks langenud. Õnneks piirdus juunioride sõit viie ringiga ning suutsin selle ajaga kindlustada endale sini-must-valge Eesti Meistri pluusi, mida olen kohustatud kandma selle hooaja kõikidel tulevastel maastikukrossi võistlustel.
Rando MJ III:
Sõit oli minu jaoks väga raske ja üheks raskendavaks faktoriks oli, et esimest korda startisid meesjuuniorid ME ja U23-ga koos. Mind kutsuti starti eelviimasena, seega tuli juba stardis vaeva näha, et saada hea positsioon esimeseks kitsaks tõusuks. Algul oli minek väga hea, sain hea positsiooni ja suutsin hoida seda kohta pool ringi. Esimese ringi lõpuni oli veel jäänud natukene maad, kui kuumus ja valesti valitud tempo hakkasid mind väsitama. Kaotasin sel ringil sõitu juhtiva positsiooni ja jätkasin sõitu kuuendana. Taastumine käis raskelt, kuna rajal olid pikad tõusud ja tehnilised laskumised, kus pidi kõvasti kinni hoidma ja ratast valitsema. Taustameeskonna abil sain ennast piisavalt jahutada ja lõpuks leidsin endale sobiva tempo, millega hakkasin eessõitvaid konkurente jälitama. Neljandal ringil möödusin kahest konkurendist ja hakkasin leppima faktiga, et ülejäänud on juba liiga kaugele eest ära sõitnud ja seekord tuleb neljas koht, kui kuulsin et viimasel ringil pidi teisel kohal sõitev Kren Kask sõidu pooleli jätma kukkumise tõttu. Lõpujoon ületada eesti meitrivõistlustel kolmandana oli väga hea tunne, kuna rada oli väga raske tõusude ja tehniliste osade poolest ning tuhamägedes paistev päike oli erakordselt palav.
Henry M16 II :
Ma läksin sõitma eesmärgiga saada kindlasti parem koht kui 6, kuna minu jaoks oli mul 5 põhikonkurenti ning neist ma viimane ei tahtnud küll olla. Nii et mingit väga suurt erilist eesmärki ei olnud. Üritasin minna starti ilma mandrossimata ning imekombel tuli see isegi mingil määral välja. Algul, kui meid starti hakati kutsuma, siis mind kutsuti üpris keskel, lootsin et oleks natuke parema stardikoha saanud kui kolmas rida, aga see selleks. Esimene ring oli üpris raske neid tõuse sõita, kuna tempo oli üpris kiire. Teisel ringil olin ma sattunud juba neljandale positsioonile ja nägin medalit silme ees. Nii ma siis läksin ja sõitsin kolmandal kohal sõitvast Kert´st mööda ning jõudsin järgi teisel kohal sõitvale Egertile. Me läksime kahekesi eest ära ning kolmanda ehk viimase ringi teisel tõusul, sain ma ka temast mööda ja meil tekkis vahe sisse. Adrenaliin oli üleval ja enam polnud mingit kannatamist tunda. Kuni tuli järgmine tõus… see oli väga raske. Sealt polnud enam palju minna ja niimoodi ma tulingi teiseks. Rada oli väga nauditav, tehniliselt midagi üüratult rasket ei olnud, aga tõusud olid korralikud. Õnneks ei tolmanud nii palju kui treeningul eelmine nädalal, ning jah, väga tore üritus oli.
Fotod: Põleva Kivi XCO Facebook, Agnes Pajur
