Paar kuud tagasi hakkas meile silma üks teistmoodi spordiüritus – Expedition Estonia: Jalgsi orienteerumine kõige lühemas öös, pikk rattasõit jaanilaupäeval ja sinna otsa veel kajakisõit Pärnu jõel. Kokku oli lubatud distantsiksi 40 km jalgsi, 130 km rattal ja 40 km piki jõge. Esmane tutvus detailidega ei tekitanud julgust enda võistlusele kirja panekuks – jalgsi liikumise pikkus tundus natuke üle mõistuse ja seetõttu panin alguses selle mõtte tallele. Õnneks jäi sama üritus silma ka minu kallile kaasale, Helinile, ning peale mõningast arutamist ja minu põdemist otsustasime ennast siiski koos kirja panna. Eesmärgiks läbida esimest korda elus väga pikk seiklus ja teha seda koos, ilma tülli minemata. Nii saigi kirja tiim nimega HTML.
Sisulisem osa, raja planeerimise näol, algas kolm päeva enne starti. Kuna võistluse eelne õhtu ja öö oli plaanitult Riias (lihtsalt suurepärane Foo Fightersi kontsert oli) siis pidi kõik enne seda väljasõitu valmis olema. Esimeseks väljakutseks oligi planeerida rada, mida mööda liikuda. Õnneks sai planeerimisel nii mõnelgi lõigul võtta aluseks Oandu-Ikla matkaraja. Veetsin kokku päris mitu tundi arvuti taga erinevate kaartide, nendel olevate teede ning radadega tutvudes ja meie rada joonistades. Jalgsi etapp tuli päris ilusti 40,6 km, vastates seega täpselt korraldaja poolt lubatud pikkusele. Rattarajaga nii hästi ei läinud – lubatud 130 km asemel saime meie oma raja pikkuseks minimaalselt 145 km. Viimase osaga õnneks nii palju vaeva näha ei tulnud. Sõta tuli mööda jõge ja märkimist vajasid ainult üks KP ja Sindi pais, kust tuli kajakk üle tõsta. Teine ettevalmistuse väljakutse oli juba lihtsam. Pakkisime kokku koti kaheks vahetusalaks, söögid, joogid ja kõik muud vajalikud tarbed.
Kerime nüüd kiirelt edasi starti. Neljapäeva õhtune saabumine Tammispeale läks üsna ladusalt. Ainukeseks üllatuseks oli see, et Kõrvemaale rattaid viies ei olnud seal veel vahetusala püsti panema hakataud. Pidime oma armsad / kallid sõiduvahendid lageda taeva ja kohvikutädi valvsa pilgu alla maha jätma. Tammispeal tegime viimase kontrolli, vaatasime üle kaardid ja siis liikusime mere äärde starti. Maitsesime soolast vett, vaatasime ilutulestikku ja järsku oligi käes hetk, kus tuli minna. Stardipauk käis ja kogu kamp pani jooksu. GPSi Ekraanilt vaatas vastu vahemaa Kõrvemaale – alustuseks üle 40 kilomeetri. Paistis, et kõik teised tiimid panid jooksuga minema ja sama tegime alguses ka meie. Kusagil 20 – 25 minuti juures hakkas tunduma, et pundiga kaasa jooksmine meid lõpuni ei aita ja tegime esimese kõnni. Edasi läbisime kogu jalgsi etapi 5 minutit jooksu, 5 minutit kiiret kõndi formaadis. Erisused tulid hiljem sisse ainult seal, kus maastik joosta ei lubanud. Nüüd tagasi rajale. Esimese KP-ni jõudsime täiesti murevabalt, jalad liikusid ilusti, tunne oli hea ja pime ka veel väga ei olnud. Lähenemine KP2-le aga enam nii ladusalt ei läinud. Otsustasime läheneda mööda Valgejõe läänekallast ja punktini jõudmiseks pidime viimase osa läbima mööda jõekaldal ilutsenud tihedad metsa. Hoo võttis maha, aga oli huvitav. KP2 Leitud, tegime väikese söögi ja jätkasime oma 5 min intervalliga liikumist. Järgmise punktini jäi kõigest 10 km, mille jooksul nautisime suurepärast rabavaadet, ilusat männimetsa ja kohati ka mudast ning märga teed. See kõik kulmineerus super vaatega Paukjärve vaatetornist. Selles tornis asus KP3. Nüüd aga jätkasime liikumist mööda kohalikku matkarada. KP3 ja KP4 Vahel jooksmine palju teemaks ei tulnud, rada lookles metsa all ja järsud tõusud vaheldusid järskude laskumistega. Looduses pakkusid väga nauditavat vaadet helendama hakkav taevaserv ja auravad järved. KP4 Leidsime ilma sekeldusteta ja võtsime suuna Kõrvemaale. Jook hakkas otsa saama, jalad olid juba väga kanged ja kõht kippus ka järjest tühjemaks minema. Õnneks liikusime jälle teedel ja saime jätkata oma jooks-kõnd formaati. Nii hakkaski natuke enne kuue tunni täitumist paistma päästev Kõrvemaa. Oma jalgadel liikumise piin sai läbi, vastu tuli super teenindus ja hea söök. Sõime kõhud korralikult täis, täiendasime matkavarusid, vahetasime riided ja koos tõusva päikesega asusime ratastele.
Ratta alguses oli tunne väga mõnus. Jooksus valutanud jalad olid nüüd nagu uued – uus päev tõi endaga kaasa uue ja palju mõnusama liikumisviisi. Mõnusat olekut aga väga kauaks ei jätkunud. Ratta algus tõi kaasa ka uue liikumiskiiruse ja oritneerumisel tekkisid kohe errorid. Olenemata selles, et liikusime oma vana sõbra Garmin Oregoni ekraanil lookleva träki järgi sai ikka nii mõneski kohas mööda sõita, tagasi tulla ja muidu aega kaotada. Viimaseks piisaks oli ühte hoovi sattumine Aegviidus. Peale seda võtsime hoogu maha ja püüdsime keskenduda rohkem kaardile ja see aitas. Peale Aegviidut saime juba mõnusa sõidurütmi ja KP5 (rattal esimene) leidmine raskuseid ei valmistanud. Jalg oli pikast esimesest lõigust ilusti soe ja liikumine jätkus. KP 6 Oli lähedal ja selle leidsime ka viperusteta – olime Ardus. Seal oli kohe ka üks otsustuspunkt – kummalt poolt sood minna? Otsustasime lääne / loode suuna kasuks (hiljem selgus, et teiselt poolt oleks vähe lühema maaga hakkama saanud) ja kütsime edasi selle punkti poole, kus hirmutati karu kohtamise võimalusega. Karu ei kohanud, aga punktis leidsime korraliku piknikku pidava kaasvõistlejate seltskonna. Otsustasime nendega veel mitte liituda, soovisime head isu ja jätkasime teed. KP8 Asukoht oli Estoninacupi / KoMo sõitjatele tuttavate, Paluküla, mägede tipus – tõotas korralik tõus tulema. Ootused vastasid tõele, kõigepealt pikk kruus vastu tuult ja siis üles mäkke. Mäe otsas tuli veel omajagu üles alla sõitmist, et punkt leida ja siis oli jaks otsas. Ratta lõppu veel ei paistnud ja lisaks muule hakkas tagumik ka juba päris kangeks jääma. See kõik tähendas ainult ühte – istusime Palukülas mäe otsas päikese kätte korraks maha ja lasime toidul heamaitsta. Edasi ootas meid Mukri raba ja seal olev KP9. Stardis tuvastasime, et Mukri poole me oma träkki mööda sõita ei saa, sest see käib läbi keeluala. Hoo pealt leidsime uue raja, mis samasse kohta viis, aga seal oli üks konks. Peale 6h jala ja 6 tundi sadulas, olime järsku juurikasel singlil. Keskkond, mis peaks olema igati kodune, tundus sellel hetkel päris hirmus – ratas lihtsale ei tahtnud alluda kontrollile, lihased olid nii kanged. Õnneks ei olnud ma ainuke, kes nii tundis ja selle lõigu läbisime väga aeglaselt. Õige pea saime teele tagasi ja varsti võis punkti otsimine lahti minna. Punktile lähenemiseks kasutasime võimalikest variantidest kõige lühemat laudteed (NB laudtee oli sama hirmus kui juurikad). KP9 võetud ja nüüd seadsime sihi teise vahetusala poole. Asukohaks sellel Jõesuu ja maad jäi ca 36 km. Need olid väga nürid kilomeetrid – lai kruus, asfalt, väike ekslemine Vändras ja siis lõpuks Jõesuu rippsild. Ainukeseks motivatsiooniks oli see, et punktis saab süüa ja kajakis istuda. Tagantjärgi vaadates, tulime selle lõigu päris kiiresti, aga sõites see küll nii ei tundunud. Vahetusalas selgus, et koos mõningaste muudatustega sai ratast kokku sõita 148 km ja läbimiseks kulus veidi alla 8 h. Õnneks sai nüüd sirutada, süüa, jälle riided vahetada ja siis läks põnevaks.
Kajakk on midagi sellist, millega mina ei ole kunagi sõitnud ja minu kallis kaaslane oli sõitnud ainult ühe korra. Vahetusalas uurisime lähemalt, mis loomaga tegu on ja siis sättisime ennast minekule. Ees ootas ca 38km suhteliselt aeglast Pärnu jõge, mõned kärestikud, üks KP ja Sindi pais, kus tuli kajakk üle tassida. Kajaki algus käis väga üle kivide ja kändude, vahepeal ka väga otseses mõttes. Mina, täielik algaja, sain enda kätte tüürimise võimaluse ja no kohe mitte ei õnnestunud see alguses. Jõesuu ja Tori vahel oleks 2 korda kajaki peaaaegu ümber keeranud, aga õnneks päästsime kuidagi ära. Tori juures sõitsid meist hooga mööda tagant tulevad konkurendid – närv läks püsti ja moraal alla. Mõtlesin juba, et me ei saagi selle sõiduvahendiga Pärnusse, aga siis kusagil 1,5h ja 2h vahel hakkas järsku nii tüürimine kui aerutamine hästi õnnestuma. Tuvastasime, et peame tõmbama aeru korraga samalt poolt ja et tüür on “väikese” viitega. Vaikselt paranevas tempos jõudsime KP10 juurde, selle saime viperusteta kätte ja edasi panime tempo peale. Sindi paisuni paistis veel ca 6 km. Üsna pea, peale tempo tõstmist, hakkas pikematel sirgetel paistma meist mööda kihutanud paatkond ja see ainult tõstis motivatisooni. Meie tugev töö kandis vilja ja Sindi paisu ajaks olid nad meil uuesti peos. Paisust üle tõstmine läks ladusalt, kuival maal tegime väkese peatuse ja paisu all saime paadi vette juba enne konkurente, Nüüd ei olnud muud midagi kui ca 18km tugevat tööd, omandatud sõiduoskused ja tagant kuklasse hingav paatkond andsid sel hetkel lisamotivatsiooni ja nii kihutasime mõnusas rütmis Pärnu poole. Kusagil 13 km enne lõppu sai tühjaks minu kella aku ja kuna vana hea Oregon veepritsmeid väga ei armasta (järgmine kord paneme ta kindlasti kaitsvasse kotti), siis jäi asukoha tuvastamiseks alles ainult paberil kaart. Õnneks tuvastasime, pärast mõningast uurimist, oma asukoha sellel ja edasi aitas paberkaart juba kenasti lähenevat lõppu näha. Vahepeal võitlesime kaatrite lainetega ja tervitasime kaldal olevaid kohalikke. Tuju hakkas tõusma ja lõpp lähenes. Kõigepealt Riia maantee sild, siis kesklinna sild ja oligi jahtklubi. Konkurente selja tagant ei paistnud, aga jahtklubist muulini otsustasime ikkagi joostes liikuda. See viimane kilomeeter oli juba väga lihtne, jalad olid mõnusamad kui jooksu lõpus, kanged õlad ei pidanud enam tööd tegema ja seal terendas päris lõpp. Kajakitamist sai kokku samuti ca 6h.
Finish, 21h10min, koht 18 neljakümnest tiimist. Super emotsioon ja finishis veel lisaks suurepärane grillliha. Nüüd sellele kõigele tagasi mõeldes, on emotsioon ikka positiivne. Eesmärk läbida sai täidetud, eesmärk mitte tülli minna sai ka täidetud – tüli asemel see katsumus lähendas. Raja märkimisel tegime paar viga, neist suurim Ardu juures, aga ära ei eksinud, keelualasid ei läbinud ja kõik KPd saime kätte. Aitäh Hannes ja Mari suurepäraste piltide, transpordi ja meie varustuse eest hoolitsemise eest. Aitäh Renee ja Marian – väga äge oli, et kaasa elasite raja ääres. Aitäh korraldajatele, super hästi tehtud üritus. Seiklustel kohtume kindlasti ka tulevikus!