H100 e MTB palverännak Maarjamaal

H100 ei vaja pikka tutvustamist. Kel vähegi võimalust on ja maastikurattasõit või selle ümber keerlev seltskond korda läheb, ajab ennast ikka sügise hakul Võrumaale kohale. Selleks, et ennast iseendale tõestada ja teha ära hull või veel hullem temp.

Vihmane Finiš

Raul

Koht 95, Koht 5:51:59

Kell 8.55, +3 kraadi, vaadates vastikus õhuniiskuses ja udus stardikanga alla kogunevaid konkurente, mõtlesin, et miks ma siin jälle olen? Kergelt hull vist jah. Teine vabandus tuli ka – pole 29-ga veel Haanja 100 sõitnud. Janek „toore jõuga“ Järva oli joonel lühikestega ja 13 kg kaaluva alumiiniumraamiga rattaga, tundus, et on veel segasemaid. Ja oligi minek. Suhteliselt kuiv, savised kohad ikka savised, olin rahul oma kummivalikuga, ees Ralph, taga Ron ja ei mingit probleemi. Libedamatel lõikudel sai võimlevaid Fredi mehi vaadatud ja peent naeru peetud. Tõdesin, et vanadus tuleb, ei saa ennast kohe hommikul käima ja kruusalõikudel lajatavad konkurendid ei ole üldse minu sõbrad. Metsas seevastu tundis Saku 100 nr 7 juurikaprofessor ennast hästi, pahatihti tekkiski loll situatsioon, kus metsast väljudes olin üksi, ei ees kedagi, ega taga. Enamus kordadel (seitsmes kord juba sõita, tean neid kohti, kus pikad kruusalõigud ootamas, kus mitte) tiksusin vaikselt, kuni keegi tagant tuli ja oli jälle koos lõbusam. TP3 sai murranguhetkeks, manustasin toitu kauem kui seni koos sõitnud kamraadid ja jäin üksi, kohati sain kedagi kätte või tuli keegi tagant, aga kaootiliselt üksik oli see sõit. Enne-peale Vällamäge tegin teadlikult kiiremat tempot, et saavutada TP-ks nr 4 piisav vahemaa tagumistega, oli plaan ratast pesta ja einestada. Kõht täis liitusin mingi selliga, kes minu rõõmuks teatas, et talle meeldib kruusal kihutada. Mulle ka, tuules. Üritasin siis metsasinglitel abiks olla ja ees tempot teha, kuid peale truubi alt väljaronimist jäin ikka üksi. 3 km enne lõppu avanesid taevaluugid, sahmakas sügisvihma kaela ning mõnus vihmasabin jätkus ka siis, kui mina juba finišis asuva telgi all, koos Janeki ja Askoga, kesvamärga libistasin.

Konx

Koht 167, Aeg 6:27:44

Erik ja tema uued papud 🙂

Plaan oli hakata reedel koos Asko ja Tarmoga juba kella 4 paiku Kubija hotelli poole sõitma, kus meid ootas sviit (kuna sellel hetkel kui Ivari käest elamist küsisin , oli see ainuke, mis alles oli ).
Nagu ikka saime Tallinnast minema peale 6-te . Enne Tartusse jõudmist helistas Erik ,kes oli sõidukingad koju unustanud. Nii sai vee Lõunakeskussesse sisse põigatud ja kuna oli teatavaks saanud , et Ivaril lõppeb pastaparty juba enne kaheksat, siis oli plaan Tartus ka kere täis laadida . Erikule kingade valimine võttis niipalju aega , et Lõunakeskuses olid söögikohad juba kinni pandud. Nii saigi laadimine tehtud Tarmo juhendamisel valitud Aasia söögikohas. Ja siis Kubijale, numbrid välja ja Ivariga paar sõna juttu ning siis magama . Kuna Tarmo startis juba kell 7.00 ja äratus oli 6.00, siis tema läks elutuppa diivanile ja meie Askoga magamistuppa. Hommikuse ärkamise jätsime viimasele võimalikule hetkele (kuna H 100 on sõit, kus tavaliselt sooja ei tehta) ja siis sööma. Kubija hotelli hommikusöögilauas kordus iga-aastane lugu, lauad olid suht tühjad ja uue laari pudru valmimiseni läks veel jupp aega, kuna teenindav personaal ei saa kuidagi aru sellest, miks täiesti normaalsena väljapaistev inimene laob endale sisse tervele lasteaiarühmale piisava pudrukoguse ja siis veel näljase pilguga ringi vaatab. Riietuse valimine võttis pea kogu allesjäänud aja ja kuna otsustasin sõitma minna matkaja moodi riides ehk bagidega. Lähtuvalt sellest eemaldasin rattalt ennast igati õigustanud sadulaposti külge käiva pudelihoidja ja asendasin selle porilaua ja kiirkinnitusega pudelihoidjaga. Selga läksid veel paksem higisärk , lühike sõidusärk , varrukad , vest ja tagataskusse kile.  Jalga siis talvekingad, sääred ja bagid. Ja siis starti. Sättisime ennast koos Rauliga sinna esimese grupi lõppu. Start nagu ikka, tempo ei midagi kiiret, aga minusuguse vana diisli jaoks ilma sooja tegemata päris raske. Niipea, kui keerasime asfaldilt heinamaa tõusule, sain aru oma ratta ümberehituse mõtetusest, nimelt hakkas tagaratas vastu porilauda käima. Ma polnud arvestanud, et sõidan ju sellest aastast FS-ga ja tagarattale
peab jätma piisavalt liikumisruumi. Peale tõusu järgnenud laskumisel lendas minema tagumine joogipudel, see k…di kiirkinnitusega pudelihoidja kõlbab küll maanteele, aga mitte metsa. Automaatselt pidurid peale ja pudelile järgi, surunud pudeli tagataskusse eemaldasin rattalt nii porilaua kui ka pudelihoidja (loodan, et Ivar leiab need ja tagastab mulle) ja  üritasin uuesti liikuma saada, mis ei olnudki nii lihtne, kuna sõitjaid tuli pideva reana. Metsavahel läks asi juba lihtsamaks, tempo ei olnud nii kõva ja möödumisi sai tehtud hulgi. Umbes 15 km-l loeti kohaks 203, mis lisas kõvasti motti, kuna arvasin end olevat oluliselt tagapool. Kruttisin tempot juurde ja vaatasin, et püsin ilusasti 6 tunni graafikus. Vahepeal õnnestus küll jälle joogipudel ära kaotada, pudenes lihtsalt näppude vahelt välja. Seda enam tooma ei läinud, seega olin sunnitud igas TP-s peatuma. Tavaliselt ma seda ei tee. 50 km peal olin alla kolme tunni ja 6 tunni alistamine tundus aina reaalsem. Kuid nüüd hakkas tunda andma üks imelik häda, nimelt olin sõidu alguspoolel tõusudel vesti eest lahti teinud, kuna läks palavaks ja siis ühel laskumisel unustasin kinni panna, kohe tundsin, kuidas tuul läbi tõmbas ja nüüd olid rinnalihased nii valusad, et sügavalt hingatagi oli valus. Kuid kuna mott oli hea, siis see eriti ei seganud. 66 km peal olin 6 tunni graafikust maha jäänud 2…3 minutit, kuid teades, et lõpp on lihtsam, siis ei olnud muretsemiseks põhjust. Ka ratas töötas laitmatult. Ja siis see juhtus – väiksel tõusupõnksul jäin eest käiguvahetusega hiljaks ja kuna vahetust kohe ei toimunud, siis vajutasin jõuga edasi ja siis kostus ragin ning pedaal lõi tühja. Kurat, kett läks. Puhtalt enda süü. Keti lappimisele mudastes oludes kulus 5…7 minutit, mille jooksul möödus lugematu arv sõitjaid.  Kett lapitud, hakkasin just möödunud punti taga ajama, kuid olles maha jahtunud, oli see vig , sest peale 2…3 km läbimist tuli külla kohalik külasepp. Ja tegi oma tööd korralikult. Nii ma siis viimased 30 km sõna otseses mõttes matkasin, pulss u 120 ja ainult vaatasin, kuidas minust mööda mindi. Enne lõppu hakkas veel sadama ja vedasin külmetamise vältimiseks kileka selga. Ja nii ma lõpuni tulin. Nii koht kui aeg olid paremad kui eelmisel aastal, seega väga nuriseda ei tohiks aga ikkagi …

H100 debütant - Marti

Tarmo

Koht 29, Aeg 10:46:38

Sõidutaktika on alustada aeglasemat kui kunagi varem, sest treenitus ei luba püsivat kiiret sõitu. Sõidu keskosas tempo veidi tõuseb, sest motivatsiooni lisavad kurnatud kaassõitjad, kes on liiga kiiresti alustanud ja kõik cornyd ka nahka pistnud, kuid valgust tunneli lõpust endiselt ei paista ja mõlgutavad katkestamise plaane. Viimased 50 km mööduvad tavaliselt väga kiiresti, sest rõvedad raputavad heinamaa lõigud ja soised rajad on läbitud ja seega lõpp on lihtne nagu alati. Peale võistlust sõidan kohe koju, sest afterpartyl joodav õlu ja rajal tarbitud Xenofit võivad tekitada ebamugavustunnet nii mulle kui ümbritsevatele inimestele ja tekkida võivad ettearvamatud situatsioonid.

 

Tulemused:

100 miili

Võitja – Mõttus Tarmo – Aeg 8:03:07

Tiimo –  Koht 14, Aeg 9:13:55

Tarmo – Koht 29, Aeg 10:46:38

100 km

Võitja – Sauser Christoph – Aeg 4:08:46

Asko – Koht 65, Aeg 5:41:51

Janek – Koht 85, Aeg 5:48:16

Raul – Koht 95, Koht 5:51:59

Marti – Koht 136, Koht 6:17:49

Konx – Koht 167, Aeg 6:27:44

Erik – Koht 241, Aeg 7:04:21