Jõelähtme Rattamaraton on Porter Racingu liikmetel kalendris sama kindlalt kui Jaanipäev. Seda kinnitab ka fakt, et Porter Racing oli põhisõidul konkurentsitult suurima, kokku 12 liikmelise esindusega, kellest paljud on ka klubi Singel Hall of Fame’is paljukordsete osalejatena kirjas. Vaatame allpool põgusalt mõne osaleja sule läbi, kuidas JRM möödus.
Liis
Ma suhtusin Jõelähtme maratoni pika distantsi (86,5 km) läbimisse väga suure respektiga. Kartsin, et see on minu jaoks veel liiga raske. Aga õnneks oli mõttega harjumiseks piisavalt pikalt aega. Võistluse hommikuks olin saavutanud eneselegi üllatuslikult üsna rahuliku meelestatuse, millele ilmselt aitas kõvasti kaasa ilus ilm, mis tundus soosivat minu jaoks uue raskusastme ületamist minu ratturiks olemise teel. Isegi kõht ei olnud nii lahti kui tavapäraselt enne võistlusi :).
Sattusin startima üsna eesotsas, mis samas ei soosinud mind alguse pikkadel sirgetel, kus trotsisin tuult täies üksinduses, aga niipea kui saabusid päästvad metsasinglid tundsin end kuradima hästi. Esimest korda ei tundunud ka Kotka mäed hirmsatena (kui võimaldati, siis valdavalt läbisin neid rattal). Järgnevad looklevad metsarajad rõõmustasid eriliselt. Võisin oma „ju-huu“ hõigetega tunduda küll kohatuna, aga see tunne oli nii ehe ja õige, et vajas väljendamist. Korra kukkusin jala marraskile ja esirehv läks tühjaks. Tänud Ahto Kruusmannile mind sel hetkel aitamast.
Teadsin, et sõidan veidi liiga kiirelt, et selliselt lõpuni vastu pidada, aga lasin meeleolul end kanda. See üdini mõnus emotsioon vedas mind peaaegu poole distantsini, õigemini rauges niipea, kui pidime korraks metsast välja sirgematele lõikudele tulema … (siis möödus lõplikult ka Jelena).
Ja siis, seal raiesmikul, keset lõõmavat päikest ta tuli – „haamriks“ vist kutsutakse teda. Segadust tekitas ka asjaolu, et järsku möödus minust parv „lendavaid“ rattureid. Arvasin, et olen mingi osa rajast järsku lõiganud, sest kuidas teisti mõista seda, et minust möödusid parimas vormis ratturid. Jäin hämmingus lausa seisma ja sõin ära oma energiabatooni. Õnneks möödus peagi Meelis Luiks, kes rahustas, et need olid ilmselt poole distantsi läbijad. Uhh, no jätkasin sõitu … kuni kolmanda TP-ni (toitlustuspunktid ca 20 km tagant) pakkus seltskonda Kadri Kangur, kellega lobisemine hajutas meeli ja taandus ka suurem väsimus.
Kolmandasse TP-sse jäid paljud vist pikemaks peatuma, sest sealt edasi sõitsin metsas kuidagi väga üksi. Ees ootavad rajad olid juba tuttavad ja tahtmine nendega taaskohtuda oli ergastav. Tabasin end korduvalt mõttelt, et kolmapäevakute raames sai neid samu rajalõike ikka hoopis teise kiiruse ja käiguvahetusega sõidetud, aga ma liikusin siiski päris jõudsalt. Olin endaga rahul, tundsin, et ma oskan ja tahan rattaga sõita ning et ma armastan just metsa, eriti selle singleid ja seda tunnet, mida käimasolev eneseületus pakub.
Ometi tundus neljandast TP-st jääv 15 kilomeetrit ikkagi veel finishist aukartustäratavalt kaugel olevat. Aga kui hea kaaslane mainis, et ta peab mind kurvastama sellega, et sinnani on ainult 10 kilomeetrit, siis hakkas kohe palju kergem ja kiire hakkas ka. Nii, et lõpuni sai kuidagi uue energiaga üsna lenneldes mindud. Eriti hoogne tundus põllusirge.
Igatahes, sellest sõidust sai maksimum võetud – naudingu, söögi-joogi (ikka igas TP-s), ilma, õhkkonna, seltskonna, eneseületuse ja mine tea, mille arvelt veel. Siirad tänud korraldajatele! JRM rada pakub kõike seda, mis mulle maastikrattaga sõitmise meeldivaks teeb ja talletab selle tunde veelgi sügavamale. Sain ratturiks olemise teel liigutud taas ühe taseme võrra edasi. Ja Harjumaa 2015. aasta meistrivõistluste III koha maastikuratta maratonis naiste arvestuses sain ka :), ajaga 5:21,01 (kaotus naiste võitjale ca 20 ja 2-3. kohale ca 10 minutit).
Priit
Ma ei ole suurem asi rattasportlane. Võistluste registreerimisvorme satun juba aastaid täitma üsna harva. Sõna „võistlused“ on minu jaoks kuidagi ahistava ja piirava formaalse formaadi tähendusega. Aga siiski, eksisteerib minu õnneks sportlikke suur-sündmuseid maastikuratturitele, mille atmosfäär, looduslik ilu ja tehniline pool klapib nii ideaalselt, et oma initsiaalid korraldaja poole teele panna. Kui 2014. aasta oktoobris käisin Harjumaa Spordiliidus asju ajamas, tuli aruteluks Harjumaa Meistrivõistluste korraldamine maastikurattasõidus. Ilma pikemalt mõtlemata kukkusin parima kandidaadina kiitma selle jutu peategelaseks olevat Jõelähtme Rattamaratoni (JRM). Ladusin tumedast puidust laule korraliku verbaalse koorma kiidusõnu ja tundus, et laud hakkas juba õrnalt läbi vajuma. Nii juhtub ikka, kui JRM jutuks tuleb. Lühidalt – JRM on minu iga aastane maastikuratturi palverännak. Spordiklubi Jõelähtme Singel on spordi-ususekt, keda järgin ja kõik Jõelähtme metsad on minu pühamuks, kus alati kosutan oma hinge.
Selle aasta JRM juurde. Kui tihti on vedanud külm tuul stardis tati ninast välja ja kõrvad vilisema, siis sel aastal oli järsku kohal suvesoojus. Jägala laagriplatsil otsisid rattasõbrad stardi eel varju nagu oleks juulikuu palavaim päev. JRM’il ei juhtu seda tihti. Ilmast veel, aga hiljem.
Staadionidiktor hakkas juba vaikselt ärevaks muutuma, kui puu varjus lobisevad ratturid ei plaaninudki stardikoridori suunduma hakata ja jäi mulje, et teele minnakse otse vana tamme varjust. Siiski, kellegi närvid katkesid ja hetkega oli stardikoridor täis. Pauk käis, looklev ratturite kett pressis asfalditõusust üles ja kui teisel pool hüdroelektrijaama pealevoolu kanalilt paremale vaatasin, nägin korralikku järtsi kohaliku „pudelikaela“ eel. Silmasin ka kolme ratturit, kes südame rahuga alles asfalditõusult üles väntasid rahulikult lobisedes – nad ei olnud järjekorra lõppu jõudes midagi kaotanud. Stardikoridoris olime Falteniga koos üle vaadanud kummiparanduskomplektid juhuks, kui sarnaselt eelmisele aastale ka sel korral Jägala jõe äärne kiviklibu kummid ribadeks nosib. Sel korral läks libedalt, tehnika mängis kaasa ja Jõelähtme pinnaelemendid olid armulised. Pärast seda, kui Jõelähtme Golfiklubi all kruusasirgel mega tolmupilvest Hõbemäe tõusule keerasime ja ees terendas päeva MTB-gurmaanluse esimene käik, läksin transi ja lasin minna. Kotka mäed puhtalt läbi, eelmisel aastal jäi selle avatõus märjaga võtmata.
Korra tulin teadvusele, kui Tarmo Ennok kuskil enduro radadel ratta risti rajale tõstis ja nõutult ringi vaatas. Lasin kiirelt kompuutril olukorda skännida, filtreerida välja segavad elemendid ja suunasin ratta Singli lintide järgi paremale ja ühtlasi õigele rajale. Mõne aja pärast hüppasid meie tuulde mehed, kes alles meist eespool olid!? Sättisin ennast Alari Kanneli ja tema jälitaja sabale. Nautisin kiiret minekut. Viimasel laskumisel enne TP2’te ei pannud omakorda meie noolt tähele ja tegime pisikese 50m haagi sisse. Kogu sellest teatrist tekkis Andre Kulliga arutelu, kes siis ikkagi kust rukkise pani. Enne TP’d seisis raja ääres Janek Järva, kes ladus mulle peale korraliku kopsikutäie verbaalset häma, sundides mind kinni hoidma 13-st kohast. Lolli peaga jäin aga sinna TP2’te ainukesena seisma, ülejäänud mehed panid mööda ja nii jäin järgnevatel kruusasirgetel nende selgasid üksi kaugelt vahtima. Palju see mind ei morjendanud. Ei olnud plaanis ennast enne sõidu teist poolt tühjaks pressida. Nii ehk naa teadsin, et ainult Saku100 ja mõne lisakilomeetri pealt ei saa kuu aega hiljem mingit head vastupidavust juurde tekkinud olla. Jõelähtme Golfiklubist teist korda möödudes nautisin veel kiirete ja looklevate singlite järelmaitset ja valmistusin raskemaks osaks.
Ületades Hüdroelektrijaama silla hakkas vaikselt ajudele käima see päikese poolt üles köetud atmosfäär. Lasketiiru radadele järgnenud raiesmikule jõudes, kus vastselt möödunud kolmapäevakul vastassuunas sõideti, tajusin, et ka temperatuur on siin selle korraga võrreldes täiesti kardinaalselt erinev – nagu kuskil Aafrika tasandikel liiguks. Hiljem supilauas arutasime, kas tuli 60 kraadi ära või mitte. Poodiuminaine Mammu natuke küll kahtles, kuid meie klubi Andre oli seda juba uskuma jäämas, kuna mul pidid olema miksid popid vidinad, mis ju kõike mõõdavad.
Aga tagasi rajale. Järgmisena meenub taas Andre Kulli selg ja momentaalselt tekkinud krambiilmingud jalas. Krdi seos neil kahel on – ei tea. Tundub, et ka tal oli kuumusega oma suhe. Üritasin mingit nalja visata õhtuse kuuma sauna teemal, aga see ei teinud kumbagi tuju palju paremaks. Andre andis mulle oma õnnistuse ja laskis mööda. Krambid mind siiski nii lihtsalt käest ei lasknud ja asi läks ikka päris hulluks. Flashi maja juures olevast TP3-st üles vändates hakkas ikka juba valus ja kõik, mis sealt edasi tuli, oli tants-krambikatla-ümber. Ka omapäi metsas seigeldes sõidan kiiremini. Jäi täiesti arusaamatuks, kuidas keegi mulle selga ei sõitnud. Liikusin kogu aeg piiri peal ja teadsin, et iga vale liigutus võib viia mind pikali kanarbikule ja mustikavarte sekka. Pidin püsima 100% sadulas ja igal võimalikul juhul vältima püsti tõusmist.
Nii kannatasin kogu selle viimase kolmandiku. Suuremat naudingut sain kilomeetrite vähenemisest kui rajal viibimisest. Kodasoo metsa ja Ruu singli koos selle kivi-külateega kannatasin ka kuidagi ära. Esimest korda tundsin kergendust, kui ca 5km enne lõppu, Massa põndakutele eelnenud põllul, puhus taganttuul ja põllutee oli sile nagu žiletitera – nagu valuvaigisti oleks sisse pannud. Ja siis sain taas nautida metsasingleid. Korra enne lõppu sähvatasid jalad veel. Ilmselt oleks igasugune efektne finišijoone ületamine võinud lõppeda fiaskoga. Siiski sain suurest rõõmust lõpujoonel mõlemad rattad maast lahti ja olin siiralt rahul, et seekordne „palverännak“ jälle möödas on.
Kui kellelegi korda läheb, siis üldkohaks jäi 15. Selle üle pole mul midagi viriseda. Harjumaa meistrivõistluste arvestuses 7 koht. Kaotus võitjale ca 20 minutit pole ka halb. Paha on see, et järgnenud päeval ei saanud normaalselt käia – jalad olid ikka väga kanged. Õnneks sõrmed töötasid. 🙂
Järelhüüdeks siis – kohtume 2016 juubelisündmusel – X JRM stardis.
Singli klubi korralduskomitee – Te olete ikka ennastsalgavad fanaatikud, et sellise sündmuse meile kandikul serveerite! Olen siiralt tänulik!
Klubiliikmete tulemused:
| Üldkoht | Nimi | Lõpuaeg |
| 10 | Tiimo Tõnisson | 04:15:23.5 |
| 15 | Priit Grünberg | 04:25:37.2 |
| 27 | Andrus Konga | 04:41:57.1 |
| 29 | Raul Kaldre | 04:43:03.6 |
| 36 | Marti Lung | 04:54:59.2 |
| 48 | Lauri Lepalaan | 05:03:20.3 |
| 51 | Tarmo Tarlap | 05:05:20.7 |
| 75 | Liis Grünberg | 05:21:01.9 |
| 106 | Ermo Rae | 06:01:01.2 |
| 109 | Andre Kaibald | 06:05:35.6 |
| 128 | Helin Toom | 06:52:53.7 |
| Erik Tammsoo | DNF |
Pildid:
Sõidu digitaalne jälg siin
