Eestis on palju tiitlitega pärjatud kohti – Otepää on talvepealinn, Saku on Õllepealinn ja on veel ridamisi ennast kulla ja karraga ehtivaid valdasid ja linnasid. Jõelähtme on tavalisele inimese võib olla tuntud ainult Jägala Joa, kivikalmete ja Golfiväljaku kaudu. Aga nagu näitas ilmekalt film “Seenelkäik”, ei tea tavaline inimene metsas toimuvast midagi. Ilma ühegi kahtlusevarjuta on asjakohane Jõelähtmele omistada aunimi – “Eestimaa Singlipealinn”. Nii palju kui meile endi Saku kodumetsa rajad südamelähedased ka ei ole, on Jõelähtme kandis pakkuda uskumatut rajakvaliteeti lausa hoomamatutes varjatsioonides ja ka kvantiteedis. Raske on leida midagi maastikurattarajale omast, mis oleks Jõelähtme radadel puudu.
Loomuliukult ei ole see juhus, et Jõelähtmel nii head singlid on. Ei oleks sinna ka meie kogemata sattunud. Tuleb tänulik olla Jõelähtme klubile “Singel”, kes on aastaid juba kohalikku maastikku promonud ja üritustega üle külvanud. Suur kummardus selle ennastsalgava töö eest kolmandas sektoris. Kuna neljandat sektorit teadupärast ei eksisteeri tuleb vaeslapse rollis olevas sektoris ülesnäidatud initsiatiivi käsitleda suure eneseohverdusena. Oleme selle eest tänulikud!
Nüüd Jõelähtme Maratonist rääkides. Silmas pidades ülaltoodut on ju ilmselge, et tegu on sündmusega, mis iga korraliku maastikuratturi menüüs hooaja esimese tõsisema pearoana kirjas on. Kui on sõitjaid, kes JRM’il osalemist mõne muu peatselt saabuva massirattaürituse pärast väldivad, siis jätame need sõitjad oma nurka noktitsema lootuses, et ühelt ilusal päeval ka nendeni kirgastumine jõuab. JRM’lt puudumine on igaühe isiklik kaotus.
Seda, et JRM on väärt sõit teavad ka paljud Eesti maastikuratturitest esisõitjad. Juba seitsmendat korda toimunud sõidu võitis taaskord Alges Maasikmets (nüüdseks kuuekordne võitja), kes on ühtlasi ka kõik korrad JRM-l osalenud. See seik kõneleb iseenda eest.
Porter Racing plaanis osaleda JRM-l 11. liikmega. Tegelikkuses jõudis starti 10, sest üks – nimesid nimetamata – võttis kätte ja magas sisse ( no andis ikka magada eks!!).
Head sõitu näitas Rait Ärm, kes noortseõidus sai II koha ajaga 0:30:15. Ennast üllatas ka Liis Grünberg, kes oma sünnipäeval startides headest soovidest tiivustatuna lendles poolmaratonil naiste arvestuses poodiumi kolmandale astmele. Tubli töö!
Tulemused:
Maraton – 80km
Tiimo – Aeg 4:26:01, Koht 18
Asko – Aeg 4:32:52, Koht 21
Lauri – Aeg 4:56:26, Koht 30
Priit – Aeg 5:18:15, Koht 47
Andrus – Aeg 5:18:16, Koht 48
Erik – DNF
Poolmaraton – 35km
Marti – Aeg 1:48:33 , Koht 19
Liis – Aeg 2:06:46, Koht 62 – Naiste arvestuses III koht
Avely – Aeg 2:10:04, Koht 73 – Naiste arvestuses 6. koht
Noortesõit
Rait Ärm – Aeg 0:30:15, II koht
Muljeid rajalt:
Priit
JRM on minu kalendris igal aastal sama kindlalt nagu augud kevadel Tallinna tänavates. Esimese sõidu magasin maha, ma lihtsalt ei teadnud Jõelähtmest veel midagi. Ülejäänud aastad olen kätt pulsil hoidnud kuid tõsi 1 kord on tulnud vahele jätta tänu haigestumisele. Ka sel aastal hakkas kolmapäevakul külge hakanud köha sõidul osalemist ohtu seadma, ent korraldajate meelitused sooja tee ja hea ilmaga kandsid vilja. Olin stardis sallide ja memmerättidega varustatult eesmärgiga kuivade jalgade ja puhta vormiga rahulikult lõpuni tulla. Njah, ega tõele au andes ei jaksagi ma kunagi sellist sõitu lõpuni võistelda ja kukun ühel hetkel oma mugavustsooni piirile tiksuma. Mulle see sobib.
Sel aastal mäletan, kuidas esimest korda jõge HEJ juures ületades mõtlesin, ..vist sel aastal rohkem singleid sõita ei viitsigi.. 35km singleid ühte jutti.. no annab ikka leituda. Juba ootasin Kalevi Liivale viivate looklevate radade algust, et natuke vaheldust saada.
Kas keegi oskaks palun seletada mulle, mis asi on Pedro laskumine? Olen aastaid seda märki vaadanud ja püüdnud aru saada, kes on Pedro ja kus krt on see laskumine, aga ei ole pihta saanud..
Ereda mälestuse osaliseks sain Kopra singlil, kus pidin ca 25% tõusunurgaga tõusul püsti kangutades üle leista käima keti purunemise tõttu. Õnneks jäin jalule ja Team Service Car’ina toiminud Konx ulatas mulle sekundi pärast ketilüli ja ketivõtme. Seadsin end kännule ketti parandama. Kett parandatud avastasin sõites amordi juurest kolina ja tõdesin, et vast oleks paslik ikka esi piduri support kinni keerata kui jõelähtmel sõiduks läheb. Jälle väike stopp.
Kulgesime Konxuga koos mõnusas matkatempos ja külastasime puvheteid. Ühes punktis oleks toitlustaja hakkama saanud väga rumala tembuga, kui hakkas ära kallama soolakurgi vedelikku. Tegime selle Konxuga viisakalt pooleks ja jõime ära. Jube hea oli.
Kui lõpuks Kodasoo metsadest pääsesime ja Jägala Joa punkti ka alistasime jäi veel viimane singlite osa, kus õnnestus Konxul kett kaheksasse väänata. Pidasime jälle väikese tehnilise pausi, et siis juba kruusa ja asfalti mööda lõpu poole suunduda. JRM lõpp on nagu Vasaloppetil – kui Kirikut näed, siis on veel paar km minna ja lõpp on kohe käes.
Finisis võtsid korraldajad naeratades vastu ja surusid kiivri asemel pähe Punase saunamütsi markeerimaks viiendat osaluskorda. Aitäh! Oli suurepärane sündmus.
Asko
Taaskordne JRM on seljataga!
Minusuguse „noorratturi“ jaoks oli see alles teistkordne kogemus. Kuigi rada oli kildi või pooleteise võrra lühem ja aega kulus mõned minutid kauemgi, kui aasta varem, siis isiklikult meeldis mulle selle aasta sõit paremini. Need uued lõigud võrreldes aasta varasemaga olid ennast igati ära tasunud ja sõidu tehnilisemaks ja huvitavamaks teinud. Vahepealne ala prügilast väljumise ja Ruu metsa vahel minu hinnangul muutunud polnud ja lõpp peale Ruu-Kodasood oli ka praktiliselt sama kui jätta välja väike „põnks“ Jägalas. Aga see muudatuste pakett, mis oli raja algusosal ja Ruu-Kodasoo lõigul tehtud, oli igati positiivne.
Singli seltskond oli igati korraliku töö ära teinud nii raja ettevalmistusel kui ka märgistusel ning on tänusõnad kuhjaga ära teeninud.
Sõidust endast: ilm oli sõitmiseks suht jahe, aga tuul vist polnud õnneks nii vali kui eelmine aasta. Õige riietumis-setupi valik oli täpselt sama keeruline, nagu F1’s vihmaga õige pastla valik. Mökutasin ja jokutasin kodus nii kaua, et lõpp kiskus juba kiireks. 12 min enne starti jõudsin Jõelähtmele, siis kiirelt ratas katuselt maha, kett õliseks, joogid raami külge, kosmonaudisöögid tasku ja tuld. 3 min stardini ütles kommentaator, kui mina rahvamajja sisse tuiskasin oma numbrit nõutama. Värisevate käte ja adreka koosmõjul pusisin omal numbri ette, kiibi peale ja rabistasin end stardi suunas. Kui stardikoridori sain, oli jäänud veel napp minut. Jõudsin veel vaevalt VDO ära nullida ja gepsul õige rattaprofiili valida, kui juba käis piraki ja kogu see mees ajas end sadulasse. Sooja polnud ma muidugi jõudnud teha meetritki, aga õnneks see aasta ei läinud stardis kohe selliseks rebimiseks nagu aasta varem. Siis saadi kapsas ninast välja juba esimese sirge lõpus. See aasta aga jõuti rahulikult mudani ära sõita, ennem kui puls roosaks kiskus. Sai mõne kiltsa ikka pisut soojaks ka sõita. Ja siis Tammsoo kõrvalt ütles: „Nüüd sai lulli löömine läbi, nüüd algab imemine“.
Kuna see aasta sai enne JRM nii vähe sõidetud, vaid 350 versta ca, siis ei osanud kuidagi ka jõuvarusid veel hinnata. Esimese raksuga sai ikka punases põletama hakatud, hoidsin Verel (toim. Aivar) hammastega tagumikust kinni ning nii sai sellise 180 bpm’i piiril oli pea tunnike uhatud, andsin endale aru, et tegu pole ikka Samsaga ja see on kestvussõit. Esimeseks TP’ks lasin Verel minna ja kruttisin hoo maha ja lasin mootori sinna 165-170 piirile ja üritasin sellega enam vähem lõpuni tulla. Üldiselt plaan toimiski. Ülgasel tagasi tulles sõitsin pea üksi lõpuni, paar „vedelevat nahka“ korjasin teepeal veel ülesse ka.
Õigeaegselt valitud tempo ning taktika hakkas magusamaid vilju kätte mängima. Ruu metsa jõudes hakkas justkui kaugematel sirgetel miskit punast taas vilgatama mul ees. Pidasin isekeskis aru, et Veri see ikka olla ei saa, kuna see lahkus mu silmeulatusest juba 30 km tagasi. Kilt kildilt edasi rühkides hakkas jalas justkui miskit turgatama, mõtlesin juba hirmuga, et egas nüüd krambipoiste aeg pole kätte jõudnud. 55 versta oli juba selja taga ka ja tavaliselt on see just see piir küll, kui selle probleemiga tuleb tegelema hakata. Mg sisse ja tuld edasi! Kolmandas TPs küsisin teenindava personali käest, et kaugel too punane poiss ees ka on, arvati, et alla mintsa. Paar tükki banaani, spordijooki ja sadulasse. Enne Kodasoo metsadest väljumist olin Verel juba pea kannul. Korraga turgatas mõte, et ega mul enam pääsu pole, Veri on ju kruusa mees ja küll ta mul taas silmeulatusest kaob. Aga enneäe, enne Jõelähtme-Kemba mnt ületust olin Aivari juba seljatanud. Seejärel tuli mu „alatine lemmik“ vastutuulega imev heinamaalõik, mis ei lõppe iial. Heinamaa lõigu lõpuks olin tekitanud juba turvalise vahemaa ning seljataha piilumine muutus juba mõtetuks, kui ühtäkki hakkas paistma mingi Rota dress. Jägala joa juures kimas järsku Kull mööda, nagu oleks tagumikust hammustada saanud, ise mõtlesin veel, et kus see mees ennem veel oli. See oli ka viimane kohaloovutus, edasi läks kõik juba lõpu kannatamiseks. Ise kartsin seda viimast paari kiltsast asfaldi lõiku, kus eelmine aasta sai ropus vastutuules lõhutud 15 km/h ja 180bpm pulsiga. See aasta oli aga tuul nõrgem ja pisut teisest suunast, nii et seda andis pealt 30ga tulla küll. Lõpu eel hakkas üks särk veel ees virvendama ja korraks andis lootust ka see kinni püüda, aga ikaldusin rahvamajatagusel lõigul trajektoori valikuga ja sinna mu ponnistus uppuski. Lasin keti sirgu ja tulin rahulikult lõpuni.
Lõpujoont ületades oli aga üllatus veel suurem, olin platseerumas sinna 20 piirimaile!!
Lõpuprotokolli piideldes oli hea meel näha, et olin selliste nimekate tegelaste vahel nagu Sirvel ja Kriisa, mida sa veel tahta oskad. Tiimogi ülemõistuse kaugele ei jäänud, pisut alla 7 mintsa. Ja kohtades jäi meid lagutama 2 meest: Kull ja Sirvel.
Finishis sai tänatud korraldajaid, lasta supil heamaitsta ning omasugustega rattajuttu puhuda.
Kodus ootas mind soe saun ja külm Porter, päev oli igati kordaläinud!
Piltide autorid – Jõelähtme Singel/Erakogu