Porter Racing läkitas Jõelähtmesse 13. liikmelise rivistuse. Kas just sellepärast, et eelmisel päeval oli olnud 13 ja reede või mõnel muul põhjusel – igatahes oli rivi korralik.
Kes soovib teada, mida me arvame JRM-st võib lugeda eelmise aasta sellekohast postitust – pole mõtet enam kordama hakata. Kõik on öeldud ja üritus elab meie hinges täie leegiga edasi sammudes ainult paremuse suunas!
Sportliku statistika mõttes kokkuvõtvalt võib öelda tõi kastanid tulest välja Liis, kes teist aastat järjest oli lühikese maa kolmas Naine – Õnnitlused!
Meie kiireim mees oli Tiimo (9 koht), järgnesid Konx (21 koht), Asko (25 koht), Raul (33 koht), Priit (35 koht), Lauri (39 koht), Erik (58 koht), Marti (63 koht), Andre (85 koht). Lühikesel distantsil osalesid veel Kaire ja Meelis (50 ja 49 koht). Tarmo suutis oma rattast jagu saada juba esimestel kilomeetritel ja eks neid „kangelasi“ oli veel.
Sel korral nõudis personaalset trükipinda Priit – vist põhimõttel, mida kehvem sõit seda pikem jutt.
Palun, Priit
Niisiis. Lühidalt üritusest koolilõpetamise vormis:
Uus stardikoht – hinne 5
Ilm (loe kuupäeva valik) – hinne 5
Rada – hinne 5
Toitlustus (šokoloaadi leib, kohv jne..) – hinne 5
Korraldajate käitumine – hinne 5
Otsus – viia üritus kiitusega edasi 2015 aastasse.
Sõidust natuke. Esimesed 7 minutit läks hästi. Aga enne veel kui Jägala joa juures silda ületasime tekkis tagumise jooksu mantlisse 5mm pikkune lõige. Finišis pandi ka diagnoos – täitsa vale kumm sul ju. Mina vastu – hülge möla. Aga tagasi rajale – kiiret enam polnud (ega enne ka tegelt polnud), asusin parandama. Ei tahtnud kohe ballooni raisata, seega hakkasin oma käsipumbaga ca 0,002 m3 haaval õhku kummi pumpama. Sain kummi täis, vahepeal oli minuga liitunud Hannes sama murega. “Õnneks” oli keegi tark leiutanud mingi topelt ventiili süsteemi, mis tähendas, et pumba voolikut keerates eemaldades käis sahmakas ja tundus, et lendas ka see krdi-ventiili-jublakas kuskile põõsasse. Otsisin siis seda mõnda aega lokkavas roheluses. Loobusin ja pakkusin Hannesele pumpa, ning selgus, et see ventiili-junn oli ikkagi pumba küljes. Noh, see oli suur võit, sest vähemalt oli lootust liikvele saada. Ja läks jälle kes teab mitu matsu tagakummi. Pumpasime täis ka Hannese tagakummi ja juba 25 minuti pärast (ütlesin ju, et kiiret pole) asusime liikuma. Üle joa silla seega saime kell 12.00. 🙂 Siiski tundus, et kumm on tühja võitu ja ikkagi ei raatsinud veel ballooni raisata ning Jägala tsivilisatsioonist õnnestus Hannesel kaubelda ühelt muru niitvalt kodanikult välja jalgpump, mis meie hädad lahendas. Mees lisas veel, et maastikurattasõit on saatanast ja iga kell pidi Rattaralli olema etem. Üritasime siiski tema usku pöörata selle 4-5 pumba-minuti jooksul, vist tulutult. Aga nüüd kus “aur” oli nö üleval kihutasime üle kitsa silla taaskord üle jõe ja sõit võis ametlikult alata. Märkimisväärne on, et esimest korda elus vist oli Jõelähtme kiriku poole asfaldil tagant tuul, mis kellale isegi viiega algavad kiirusnumbrid tõi hetkeks – tänan selle eest. Esimesed – tegelikult siis pingereas viimased – ratturid sain kätte kotka mägede poole peal, kust edasi läks sõit juba libedalt, kiirelt ja probleemivabalt. Tundus, et apsakaid oli erinevaid, sest raja ääres seisis kaaskodanikke esmapilgul lõhkiste tirridega (Ivar Tupp), väändunud kettidega (Kaido Kriisa) ja ohtralt ka purunenud kummidega. Lasin raja esimese poole mõnusas tempos ja kaotasin täielikult kohataju.. kõik oli tuttav aga ikka aru ei saanud kuhu poole liigun või kus täpselt olen. Lõpuks hüdroelektrijaama tammist üle sõites lõpetasin selle meeldiva raja osa laskumisel fotograafile poseerivalt topelt hüppega (fotograaf oli õnnelik ja ma oleks ka kui neid pilte näeks 🙂 ). Nüüd vahetus loodus ja lasin natuke lõdvamalt edasi kõik need Pedro DH ja Kolme õe vahelised lõigud. Tuleb tunnistada, et natuke hakkas keha väsima ka ja eelneva nädalavahetuse loll otsus jooksuvõistlusel osaleda – ei olnud jalgadest lahkunud jälge jätmata. Sestap leidsin ennast üha enam oma uue FS kaaslase juhtpuldil aktiviseerimas “Hover Mode”’i e. “Diivani” režiimi. Sõit läks sujuvaks ja kustutas minu jaoks suurema osa rataste alla jäänud objektide olemasolu. Vaimusilmas planeerisin, et paigaldan rattale selle nupu vajutamise korral BB all süttiva sinise LED lambi ja lisan ka käivituva vuhiseva audioefekti a’la night rider theme’i algus vms. Seda kõike meenutamaks, et tegelikult ei ole mõistlik nii chillilt-mugavalt ennast tunda võistluse ajal. Nii veeresin vaikselt finiši poole ja lõpetasin selle sõidu – nagu ikka – hea enesetundega. Oleks teadnud, et Raul vaid minuti jagu ees on.. võib olla oleks mõne vända kiiremini vajutanud.
Aeg 4:50 – Koht 39. Ilma kummilõhkumise saagata sama sõidutempo lõpuajaks olnuks 4:25. Sõidutempo üle seega ei virise. Kiidan ikka oma naist, kes ennast kolmandaks väntas lühikesel maal. Kust küll muidu kogu see au ja hiilgus meie perre tuleks.. Kogu Singli punti tänan selle vägeva komponeerimise eest – musitseerime taas uuel aastal!
