Märtsikuu tõi endaga kaasa varasuvise, tavalise märtsi ilma suhtes subtroopilise soojalaine. Vahtrad pritsisid mahla juba veebruari keskel, kui suusasõbrad vaevu olid Tartu Maratoni finišijoone ületamise unustanud. Kased ei tahtnud olla kehvemad ja lõid ka mahlad märtsis lahti. Munalaskme maanteeringi metsavahelõigu jää, mille sulamise järgi vanemad klubiliikmed ja kuulu järg ka Kuuse taat päris kevade saabumist ennustavad, oli samuti märtsi esimesel nädalal kadunud. Ime siis pole, et ka inimesel kõik kohad tegevuse järele sügelema hakkasid. Nõnda juhtuski, et telefonid hakkasid helisema, kirjakastid paisuma ja vaja oli hädasti miskit ette võtta. Mõtted läksid liikvele ja aset leidsid mitmed erinevad (pool)sportlikud seltskondlikud kohtumised.

Allpool neist ühest pikemalt ja teiselt lühemalt.

Kodasoo-Ruu salapakt

Porteri ja Singli naiste esimene ametlik hooajaväline kohtumine sai teoks möödunud aasta septembris kohe peale tähtsamaid rattavõistlusi. Samal õhtul oli selge, et see ei jää viimaseks, sest nende kahe klubi vahel jätkub juttu alati kauemaks.
1. novembril osalesid Liis, Kärt ja Priit traditsioonilisel Kodasoo-Ruu rattasõidul, mis on pühendatud Ruu metsa kaitsmisele. Mets on siiani alles, aga kohtuistungitel ei näe siiamaani lõppu tulevat. Samal ajal kui Grünbergid sõitsid vapralt pikemat distantsi, tegi Kärt vaid pool ning kasutas vaba aega ratsionaalselt. Ennast üles soojendades arutleti Singlikate naiste aktivisti Kaisaga järgmise kohtumise üle.
Selle aasta veebruaris peeti salaplaani edasi ning pandi kuupäev paika, mis tehti siis teatavaks kummagi klubi naisliikmetele. Koerast saadi üle ja asi see siis koerasabast üle saada ehk pidime välja valima võistlusala, sest mis sporditüdrukud me muidu oleme. Liis pakkus väljas curlingu ja nii jäigi kuigi ühe variandina oli kõne all ka iluuisutamise vabakava punktide peale. Selle jätame siis järgmisteks kordadeks.

Back in USSR

Kuna me ei soovinud Savisaare-Glebova duetti toetada, siis valisime curlingu mängimise kohaks Jeti jäähalli, kus sees on sama külm, kui väljas ning harjutamise käigus pääsesime napilt litrilöögist, mis läkitati teele meie kõrval asuvalt hokiväljakult.
Kokku tuli meid 11 naist ning ära peab märkima, et viimasel päevas lahenes ka müsteerium nimega “Mari kadumine ja ootamatu leidmine”, aga see jäägu asjaosaliste teada.

Saabumine tekitas kõhedust, sest enamus meist polnud Jeti hallis varem käinud ja isegi vanemad meist ehk 40+ said kerge kultuurišoki. Aga me tulime siia ju ainult curlingut mängima, mitte regulaarselt trennis käima. Instruktoriks oli keegi meeldiv noormees, kes olla curlingut mänginud alates selle importimisest Eestisse ning reeglid tehti kiiresti selgeks.

Tuleb neiu, ühelt poolt, kiviga. Kivi on raske, mis tast tassida..hakkab kiva loopima..
Telerist on jäänud mulje, et kõige raskem on see meeletu harjaga nühkimine, aga vale puha…tegelikult on kõige raskem hoopis asendi säilitamine ja püstijäämine kivide “heitmisel”. Oli kukkumisi, ilusaid libisemisi ja spagaate. Lisaks tuleb anda kivile õige hoog ja trajektoor ning hea õnne korral on võimalik vastaste kivid ringist välja lüüa.Jõudude vahekord oli algusest peale ebavõrdne ning seega võitis sport. Moodustasime kahe raja peale neli tiimi ning igasse tiimi läks üks porterlane ning singlikad liikusid tiimist tiimi. Kõik see ei seganud mängu nautimast ning lõbu oli laialt. Mängisime viimase sekundini ja lahkusime hallist viimastena.

Singlikad tegid meile tagasi!

Kui septembris premeerisime Porteri poolt parimat vastaste bowlingumängijat Marit meie buffiga, siis seekord enne söömist-joomist ulatati Kaisa poolt Kärdile kui aktivistile Jõelähtme Singli buff ning lisaks meelitati kõiki liikmeid kinkekotiga.
Järgmine kord me vist enam buffiga välja ei vea. Aga lisaks-söömisele joomisele rääkisime spordijuttu, ennustasime SAKU 100 naiste võitjaid ning leppisime põhimõtteliselt kokku, et kindlasti kohtume tihedamini kui korra aastas. Vaja on vaid spordiala välja valida.

Igatahes Porter tänab Singlit – Näeme rajal ja raja kõrval!

Täname Kärti selle lühikokkuvõtte eest naiste meeleolukalt curlingu õhtul. Edasi vaatame, millega tegelesid siis mehed.

Eesti mees on leidlik ja iseseisev.

Ka mehed plaanisid suhtesoojendamisprojekte. EL tõukefondid küll mingeid eraldisi integreerumismõtetele ette ei näinud, seega kukkus ära plaan ühiselt pundiga Moabi liivakividel pastelt veeretada ja pidureid kriuksutada. Hääkene küll. Saab ka lihtsamalt. Mehed muidugi arutasid tegevusplaani pikalt ja laialt, nii ja naapidi, üles ja allapoole, kõrvutades ja võrreldes ning lõpuks, nagu kilplaste multikas, tõusis rahvasumina keskel lootusrikkalt 1 näpp. Pasunad hüüdsid ja päevavalguse kätte pääses geniaalne mõte – kõige mõistlikum ON – minna curlingut mängima. 🙂 Head ja originaalset mõtet ei jõutud ära kiita ja kohtumine Singli, Rota Mobilise ja Porter Racingu vahel oli fikseeritud.

Olgu nii, plaanimises ja eelmängus peitubki tänapäeva elu võlu. Seega hästi põgusalt siis ka sellest curlingu osast. Kohtusime Jeti jäähallis. Kohe alguses oli selge, et kaasa võetud õlu ei olnud selle õhtu jook. Külm oli. Õnneks tuli Janek Leer kohale rattaga ja see tegi ratturite südame natuke soojemaks. Siis ilmus jääle üks preili ja õpetas meid põrandat koristama harjadega nühkides. Kuigi mulle tundus, et jää oli jummalast puhas, tuli sellest hoolimata seda mingil hetkel intensiivselt harjama kukkuda. Raske mõista. Teoorias pidi see sillutama tee edule, ega see teooria jäi küll kinnitamata. Ilmselgelt sobis see hari rohkem kepitantsuks, nagu Singli klubi edevamad liikmed seda meile demonstreerisid.

Veel õpetatid meid jääl mingit kummalist madallennu asendit hoidma ja mis veelgi kummalisem, samal ajal mingit sangaga kivi käes hoides. Mingi kummaline sümbioos vendade Wrightide soovunelmast linnuna liuglemisest ja keskaegse vangi pommi külge aheldamisest. Aga ette oli nähtud neid kive pilduda, seega pildusime kive. Ilmselgelt oli Singlikad sellel alal kohe visuaalselt kodusemad. Küllap on klubis kõva kord ja Flash laseb harjadel ette ja taha välkuda. Rota mehed olid kuidagi vaikse olemisega va. pidevalt fotokaga “fiagaro-siin-seal-ja-igal-pool” olev Alvaro ja Bruno.

Porteri mehed, tuleb öelda, mütsiga lööma ei tulnud ja olid välja pannud topelt arvu osalejaid, et ikka maksimum võtta. Kahjuks ei osutunud viimased küll üleliia headeks jäädriftijateks ja tunnetused kätes ei olnud veel talvistest suusatamisest taastunud. Kivid lendasid tihti raginaga portesse ja kogu see asi meenutas rohkem labast laevade pommitamist, kui peenet seltskonnamängu.

Nagu juba öeldud – Singlikad olid jääl nagu kodus. Päeva parim tulemus jäigi nendele. Ent õhtu ei olnud veel läbi. Pärast mõneminutilist Sidorovi, Mihailovi, Surkini jt meeste litriveeretamise jälgimist soojendasime ennast nats administraatorineiuga mõnusas soojas kabinetis juttu puhudes ning lõpetasime kuskil kesklinna kandis läikivate vasktorudega pubis ja võtsime asja kokku. Sellega läks siis kauem, kui asjaga iseenesest läks. Aga kokku ongi raske võtta. Laiali on palju lihtsam asju võtta. Olgu, asi kisub segaseks, lõpetame selle kevadkohtumise ülevaate punktiga. Punkt.

Kokku võttis Priit.

Piltide eest täname Alvarit jt. tublisid digiklõpsutajad.