Spordiklubi Porter Racing
Spordiklubi Porter Racing registreeriti aprillis 2002. aastal Saku vallas ning oli esimene harrastajaid koondav rattaklubi Eestis. Hetkel kuulub klubisse 80 liiget, neist 26 täiskasvanut ning 54 last ja voort. Kõiki liikmeid ühendab huvi spordi ja liikumise vastu, eriti aga jalgrattaspordi vastu, nii võistlus- kui ka tervisespordi tasemel.
Eesmärk
Klubi üheks eesmärgiks on jalgrattaspordi, kui sportliku vaba aja veetmise vormi propageerimine ning üldse liikumise kui ka tervislike eluviiside elluviimine. Olles maastikusõidu suunitlusega klubi on meie jaoks väga oluline kõik keskkonna- ja looduskaitsega seotu. Klubi on osalenud paljudel koristustalgudel Saku valla territooriumil ning ka Saku terviseradade ehitusel. Peame oma kohuseks loodussõbraliku mõtteviisi arendamist nii oma klubiliikmete seas kui ka mujal.
Laste treeningud
2010 aasta suvel võeti klubi noorliikmeteks vastu 22 7-13-aastast last. Lapsi hakkas treenima Avely Riiel, kes omab ka jalgrattasporditreeneri 4. kategooria kutsekvalifikatsiooni. Hiljem liitusid klubiga samuti kvalifitseeritud treenerid Janek Järva ning Kristina Kapajeva. Hetkel on klubi rattatrenn Sakus väga populaarne, sest lisaks rattaga sõitmisele saavad lapsed joosta, mängida, võimelda ning õppida suusatama ja ujuma. Hetkel käib tennis erinevates vanuserühmades kokku 54 last.
Treeningud toimuvad Saku valla teedel ning metsaradadel, talvel kasutatakse Saku Gümnaasiumi võimlat ning ujulat.
Tegevused
Alates 2004 aastast korraldab Porter Racing populaarset kevadist rattamaratoni Saku 100.
Aastast 2008 kuulutakse ka Tallinnas ja Harjumaal toimuvate rattakolmapäevakute korraldavate klubide hulka (http://www.kolmapaev.ee), viies hooaja jooksul läbi 3 rattakolmapäevakut Sakus, Humalas, Kiisal või Keilas.
Aastast 2012 korraldab klubi kohalikku rattasarja lastele – Porter Racing laste rattasari, kus osalevad kümned lapsed nii Sakust kui ka mujalt lähikonnast.
Klubi saamislugu
Porter Racing asutati ametliku spordiklubina 2002. aasta kevadel. Asutamiskoosolek toimus seal, kus klubi liikmed ikka kõige parema meelega viibivad – vabas õhus – praeguses Saku 100 stardipaigas, Saku vanas lasketiirus. Asutajaliikmeteks oli suhteliselt värvikas seltskond – Kaupo, Erik, Janek, Tarmo, Liis, Tiimo, Madis, Juhan, Heiki, Harry, Kristiina, Priit, Raul. Eks igaühel neist ole oma lugu, kuidas maastikuratta juurde jõuti ja ehk pajatabki igaüks sellest eraldi. Aga märkimisväärne on asjaolu, et kõik asutajad ei olnud kaugeltki mitte Saku päritoluga ja tuttavad kolmeka-školniku-ereka aegadest. Tekib küsimus, kuidas selline seltskond üldse kokku sai? Selleks tuleb pugeda sügavale ajukäärudesse ja sobrada kujundlikes perfokaartides, mis salvestavad sündmuseid enne 2002 aastat.
Kellel on head kogemused ja sportlikud mälestused tolleaegsest maastikuratta harrastusspordi tegevusest ja üritustest, sellel on nüüd lihtsam kaasa mõelda.
Asjad hakkasid hargnema Spordiselts Kalevi korraldatavatest kolmapäevastest (või oli see mõni muu päev … pole vahet) rattapäevadest Nõmme metsades. Esimesed teadlikud sportlikud kohtumised tulevaste klubi juhatuse liikmete Tarmo ja Priidu vahel toimusid seega Harku radadel.
Edasi hakkasid aset leidma Tiit Idaranna korraldatud kolmapäevakud. Kolmapäevakute asustajaskond oli kamp korralikke fänne, kes järgnesid kolmapäevakutele nii Paldiskisse kui ka Kolgakülla. Sellest seltskonnast lisandus klubisse Tiimo – tol ajal salapärane sõnaaher rattamees, kes alati tuli ja läks rattaga, kott seljas ning tõsine ilme palgel.
Kindlasti oli tolleagne maastikuratturite tippsündmus maastikurataste mitmepäevasõit Vooremaa Tuur Jõgevamaal. See üritus on mälestus-kollektsionääride pärl ja eeldab reaalselt inimestega suhtlemist, et leida pilte, saada kommentaare – Google siin ei aita. Sama kindlalt kui Jaan Kirsipuu osales tol ajal Tour De France´il, osalesid ka Saku asjaarmastajatest rattamehed aastatel 1998-2001 (võib olla ka varem, ei suuda enam meenutada) Vooremaa tuuril. Seltkond oli värvikas ja lisaks rattasõidule valitses õhtuti Äksi puhkemajas Saadjärve veerel nauditav atmosfäär kaasosalejate seltsis. Vooremaa aegadest lisandusid klubi ridadesse alati lõbusa olekuga, positiivne ja raske jalaga Janek ning Saku rattameestele kättesaamatus sportklassis korralikke sõite tegev Erik Tammsoo.
Keereldes üritustekarussellil Cignal, Merida jm. kolmapäevakud, Vooremaa tuur, Prükkel Cup, Saku rabakross ning mõõtes ka kodulähedasi metsaradasid Männiku ja Saku rabametsades, tekkis huvitav sümbioos Saku rattaseltskonnast ja lähedasematest rattasõpradest, mis viiski Porter Racingu loomiseni 2002 aastal.
Alates klubi asutamisest 2002 aastal on Porter Racing aktiivselt osalenud maastikurattaürituste korraldamise juures Saku vallas ja mujal. Klubi nõu ja jõuga on liikvele läinud mitmeid elujõulisi rattaüritusi, mis pakuvad tänaseni rattaemotsioone paljudele harrastajatele.
Klubi vorm
Igal klubil on oma nägu ja kõige paremini ilmestab seda rattasõidu puhul sõiduvorm. Porter Racingu sõiduvormid läbi aegade on toodud allpool.
See oli Porter Racingu esimene sõiduriietus 2001 aastal, vaatamata sellele, et klubi ei olnud veel ametlikult registreeritud. Vormist ei saa siinjuures rääkida, kuna tegu oli vaid särgiga. Kuid kui vaadata aastanumbrit, millal särk valmistati, selgub ka põhjus, miks puudusid muud vormi osad. Rattariietus oli kohalikele rätsepatele must maa. Veel mustem kui meie tulevane särk. Õnneks leidus Kalevi kandis ühes tagahoovis firma nimega Ruston Invest ja seal töötas abivalmis Karoliina, kes meile jäähoki särkide kõrvalt ka rattapluusi suutis valmis meisterdada. Kompleksteenust veel ei pakutud, seega tuli klubi logode pealekandmine ja trükifailid teha eraldi kohtades. Kujundusalaste võhikutena kontakteerusime hobiratturist kujundaja Tarmo Talvikuga, kes Priidu silme all joonlaual trükisuuruseid kavandades tekstid ja logod faili kandis. Õllesummeril hõlma alt vahetasid trükimaterjalid omanikke ja varsti olid vormid valmis, et Eesti esimese harrastusratturite klubina särada ühtse sõiduvormiga maastikurataste mitmepäevasõidul “Vooremaa”.
Aeg läks edasi ja fasttaga selgus, et Ruston Investi sõidusärgil on teatud puudused materjali venivuse ja õhuvahetuse osas. Jäähokisärgi kangast ikka päris rattasärki ei saa. Lisaks kippus pikematel poistel naba välja paistma ning päkapiku nägu oli tõmmanud tumepruuniks, mis viitas ilmselgelt vormi uuendamise vajadusele. Kuid rattarõivaste tootjate turul laiutas endiselt must auk. Taaskord saime abi muuseas jäähoki rõivaid valmistavast ettevõttest Avers, kus lahke ja sõbralik Sven meil uue vormi aitas ellu tuua. Kvaliteedis oli suur samm edasi, materjal oli parem ja kujundus kanti materjalile sublimatsioontrükiga. Aasta oli 2003.
Paari aasta jooksul, nüüd juba tihedalt võistlusradu väisates oli selge, et ka Aversi särgi materjal ei olnud spetsiaalsete rattasärgi materjalidega võrdne, ilmutades kangust ja vähest venivust. Aeg oli leida uus lahendus ja seadsimegi sammud Aversisse uusi variante otsima. Leidsime võimaliku parema materjali, mis vajas siiski katsetamist. Kiirelt valmis uus kujundus ja esimesed 2 testisärki. Kahjuks peab tunnistama, et testisärkideks need jäidki. Materjal ei osutunud kriitikat kannatavaks ja tulenevalt jäigi antud kujunduses särk klubivormina kasutamata. Aasta oli 2005. Need 2 valminud testsärki leidsin siiski ajutist kasutust 2005 a Transalpil kus Tarmo ja Lasse neid tiimisärgina paarissõidus kasutasid. Tähelepanuväärne oli see, et meie särkidele ilmusid toona esimesed toetajate logod – Saku vald, DHL ja Silja Line.
2007 aastal oli viimane aeg uuendada vormi, mis kippus koos püsima veel viimaste niitidega. Õnneks leidus Maarjamaal juba ka spetsiaalselt rattarõivaid tellimustööna valmistavaid ettevõtteid. Esmakordselt valmisid vormid väljaspool Eestit Poola rätsepate käsitööna. Tegu oli esimese täiskomplektse vormiga, kuhu kuulus kõik ratturile vajalik. Ei ole ükski vorm valminud ilma raskusteta ja ka 2007 aasta vorm ei olnud erand, kuid lõpp hea kõik hea. Täname Agnest Spordipartnerist, kes lõpuni kvaliteedi eest seistes meile vormid kenasti kätte võitles. Kuni 2012 aastani püsiski Poolas õmmeldud vorm klubiliste esindusrõivana.
Enamik Porterracingu liikmetest kinnitavad talvel jalanõud pedaali asemel suusaklambritesse. Murdmasuusatamine on paljudele rattasõidu kõrval peamine hobi. Koos väisatakse suusamaratone. Arvukas massis silma torkamiseks ollakse rattaradadel harjunud leidma klubikaaslasi vormi järgi, suusavormi puudumisel aga valmistas see külmas madalamatel pööretel töötavale ajule raskuseid. Nii juhtuski, et soodsate asjaolude kokkulangemisel valmis 2012 aasta alguses Porter Racingu suusakombinesoon. Valmistajaks ISC.
Kui saabus aasta 2012 ja koos sellega klubi esimene juubel, oli selge, et vana vormiga pidusse ei minda. Valmis klubi värviliseim vorm – musta, valget ja halli täiendas killuke sinist. Esimest korda rõõmustasid naised päris oma värvi – helesinise üle. Väikesed suurused rõõmustasid omakorda lapsi. Seda vormi, väikeste modifikatsioonidega, näeb rattaradadel siiani. Viimastel aastatel on vormid õmmelnud meile Trimtex. Läbi aegade on kujundustööga tegelenud Priit.
