König Ludwig Lauf 2015

Porter Racing esindus ja Ivar-H100 KLL'i stardis
Porter Racing esindus ja Ivar-H100 KLL’i stardis

Üks klubi suurim murdmaasuusasõber Juhan juhtis aastaid ideegruppi eesmärgiga külastada Saksa König Ludwig Lauf (KLL) maratoni, et kuskil sellele WL karusellile peale hüpata, ent see ei olnud enamat, kui suust väljuv soe õhk. Juhani algatus külastada KLL’i tõusis siiski tuhast ühel novembrikuu argipäeva õhtupoolikul, kui väikses ringis toimus välkkoosolek teemal piiritagused suusamaratonid. Koosolek algas 19:49. Juba 20:19 oli välja selgitatud sõidu eelarve koos konkreetse majutuse, kohapealse logistika ja lendude plaaniga. Mõni minut enne üheksat olid kõik vajalikud broneeringud ja registreerimised mõlemale maratonile, nii vabas- (FT) kui ka klassikalises (CT) sõiduviisis Kairele, Meelisele, Liisile ja Priidule tehtud. Päev hiljem liitus kogu kupatusega ka Harry.

Nüüd oli selge – PR liitub WL’ga KLL’i FT ja CT distantsidel.

Olnuks tollel hetkel meiega legendaarse A-teami pealik H. Smith, oleksime kuulnud sigarist kõveraks painutatud suunurgast brilliantset ütelust: “I love it when a plan comes together“.

Tegelikkuses ei olnud plaan veel kaugeltki realiseerunud, sest kiire pilk ajalukku näitas, et KLL on viimase 5 aasta jooksul vaevelnud lumepuuduses. Poolde säärde ulatuv veelomp stardikoridoris, mida korraldajad pumpadega meeleheitlikult ojasse suunata soovivad, oli karm, kuid võimalik reaalsus. Jäi üle ainult oodata ja loota.

PRIIT

Priit Ettali ja Oberammergau vahel nautimas.
Priit Ettali ja Oberammergau vahel nautimas.

Juhan hakkas mulle KLL’i mõtet müüma juba üle 5 aasta tagasi. Pereloome protsess aga võttis Juhanilt need mõtted ja hea plaan jäigi ootelehele. Õnneks on hakkajaid inimesi veel ja Baierimaa ei pidanud enam minu külastust ootama.

Laupäeva hommikul vabatehnika sõidu stardis valitsesid ideaalsed olud. Lund oli piisavalt, päike paistis, mõni gramm oli külma ja pauguga läks karavan liikvele. Koos meiega läks liikvele mõnikümmend kaasmaalast ja nagu pea 10 aastat tagasi Vasaloppetil startisime samas, ühtlasi viimases koridoris, Ivar Tuppiga ja pea kõrvuti Sakust pärit Janno Greenbaumiga. Tegelikult – tagantjärele tark olles – tõden, et lõpust startides ei ole ikkagi lõbus eessõitjate tasakaaluharjutusi ja kepiloopimisi vältida. Tuli hoida kepitõuked lühikesed ja meeled teravad. Pühapäeval valitses stardis sama olukord, ent vahepeal oli 20 cm lund lisaks sadanud ja päikest ei paistnud.

KLL rada ei ole suurem asi. Pool rada on nats ülesmäge ja teine pool allamäge. Et distants täis tuleks, keerutatakse põldudel edasi tagasi poognaid. Ainuke tõus on Linderhofi lossi juures, kus on ka ainuke pikem laskumine. Kõik muu on tuim nügimine ilma liigse vahelduseta.

Aga kokkuvõtvalt –  tulime siia ju turisti panema ja see läks hästi korda iga mõttes. Baierimaa restod ja õlled ei vedanud alt (vastupidiselt suuskadele) ja ka KLL sai tehtud.

LIIS

Liis peapaelaga :)
Liis peapaelaga 🙂

Maratoniturism sai hea alguse päev enne võistluspäeva, sellega, et sai tehtud korralik 3-tunnine lõunauinak, söödud ja joodud Saksa normide kohaselt (rohkelt). Hea seltskonna poolt loodud meeleolu sai koondnimetuse „tõeline PUHKA“.

Vabatehnika maratoni hommik oli nagu lumine muinasjutt päikesepaistes. Sooja tunde lõi ka rohke eestikeelne kaaskond stardis. Kuna start lükati edasi, siis õnnestus teha veel isegi grupifoto. Ja seda pole ka varem juhtunud, et sain startida abikaasaga kõrvuti samas stardigrupis J. Stardipauk oli aga nii ootamatu, et sabinas panin kepid endale nii jalge ette, et olukorra päästmiseks pidin tegema korraliku harkspagaadi – efektne, aga külmadele lihastele mitte kõige meeldivam. Sõidu alguses pingutasin nagu ikka suti üle ja pidin peale 4. km veidi lõivu maksma. Meeliülendav oli seejärel vaade, mis avanes orgu jõudes, kui korraga oli näha mitme kilomeetri jagu maratoonareid põllul justkui karussellil. Õnneks peagi olukord taastus ja edasi läks üha paremaks. Veidi hirmutas ja hoidis tagasi teadmine, et ennast peab ka homseks sõiduks hoidma. Tüdimus tekkis kuskil 40. km-il, sest rada oli küll kaunite vaadetega, kuid rajaprofiililt väga ühetaoline. Seega oli heaks uudiseks peagi peale 45. km ilmunud silt, mis teavitas 500 meetri pärast saabuvast finishist, kuigi ametlikult oli sõidu pikkuseks 50 km-i. Kuidagi üllatavalt kergelt tuli see sõit.

Liis ja tema lühisuhe rajal :)
Liis ja tema lühisuhe rajal 🙂

Järgmisel päeval toimuvat klassikalises tehnikas maratoni ootasin ma isegi rohkem, kuna tunnen end selles tehnikas suusatades kindlamalt ja pealegi oli juba teada, mis ees ootamas on. Algas see sõit nagu eelminegi  – taaskord alustasin liiga optimistlikult. Peagi sai selgeks, et Tartu Suusaklubi tüdrukute tempo pole täna minu jaoks … ja siis selgus, et mitte kellegi tempo ei ole täna minu jaoks … tundus, et ma olen lihtsalt üks post, millest kõik mööda sõidavad. Hakkasin kahtlema, kas ma üldse suusatada oskan. Sundisin, mis ma sundisin ennast, aga keha võistluskonditsiooni ei läinudki. Ma ei teagi, kas viga oli väsinud kehas või mitte kõige paremates suuskades, aga nii lihtsalt oli. Seda toredam oli ikka aeg-ajalt kuulda erinevaid ergutusi, eriti eestikeelseid J. Ja siis kuskil 30. km-il avastasin ma endast veidi eespool ühe pääsemist tõotava halli-rohelise pepu, mis tundus liikuvat mulle sobivas tempos. Ja vot sellest pepust kinni hoidmine saigi sealtmaalt mu tahtejõu proovile paneku eesmärgiks. Tahtejõu ja halli-rohelise pepuga koos lõpetasingi. Finishijoonel vormus vastavast pepust Norra noormees, kes oli ilmselgelt üllatunud minu tänuavaldusest, kuna polnud oma panusest minu aitamisel senini teadlik olnud. Aga lõpp hea, kõik hea. Kogu sündmusest jäi mõnus emotsioon ja lisandus ka teadmine, et 2 maratoni 2-e päevaga on täitsa teostatav.

KAIRE

Meelis ja Kaire esimese WL välismaratoni finishis.
Meelis ja Kaire esimese WL välismaratoni finishis.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis polnud idee üldse paha. Tuli ühel õhtul mõte ja nii see sõit ette võetigi.

Treeningkilomeetreid oli juba kogunenud 150, millest vaid 30 km klassikat. Kuid nagu juba vanarahavas ütleb: mis ei tapa, teeb tugevaks.

Oligi käes laupäeva hommik- Harry keedetud pudru ja võiku ning asusime teele.  Oli väga kiire hommik, Harry jäi 7 minutit hiljaks ning meil nalja juba nabani. Stardis avanes ootamatult huvitav vaatepilt- inimesi nagu oli, kuid TM-iga ei anna võrreldagi (tsiteeridest  Priitu- nagu Estolopetit sõida), auto sai parkida otse stardi kõrval asuvasse parklasse ja ei mingit närveerimist ega muretsemist.

Mustkunstnik Harry
Mustkunstnik Harry

Nii asusime ootama oma starti. Veetsime tunnikese autos, kulistasime oma tugevaks tegevat jooki ja lobisesime. Juba stardikoridoris eestlasi kohates läks tuju kohe väga heaks, meeleolu oli nii ülev. Päike oli ka juba mäenuki tagant piilumas ja tundus, et kõik laabub! Esimene pool sõidust oli selline tore, veidike üles ja mõni küngas allapoole ja ülejäänud põllupealsed sinka-vonkad. Suusal polnud viludas ka väga viga, kuid päikse käes ikkagi justkui ei liikunud. Kuid 30. kilomeetril hakkasid saapad tallakaarele väga rusuvalt mõjuma ning otsustasin läbi pisarate, et olgu siis nii – esimene välismaraton jääb pooleli!

Totsid Harry keppidega mängimas
Totsid Harry keppidega mängimas

Toidupunktis võtsin saapad ära, sirutasin ja venitasin ja vaatasin kella mõeldes, kas Priit on juba lõpetanud, et kas ma oskan talle seletada, kus ma olen ja et ta mulle järgi tuleks. Meelis üritas ka lohutada ja jäi minuga sinna nukrutsema. Kuid siis kohates eestlasi , kes tulid lohutama ja õlut pakkuma, ajas ennastki naerma, et mida “pekki” – pole see asi nii hull ju midagi. Sai siis saapad jalga pandud ja finishini komberdamine algas J. Kuna sel hetkel ma ikkagi veel ei teadnud, kui pikk see distants on, siis ei osanud ka enam midagi emotsionaalselt loota. Lihtsalt tühi sõitmine ja ootamine ja mega valu. 35-nda km toidupunkt tuligi ootamatult, siis juba üle tee põllule ja ohoo, ristiga mägi tuli nurga tagant välja, mis andis kinnitust, et finish pole kaugel. Jalad lõid metsikult tuld ning tuju oli ütleme siis nii, et miinus sada kuubis. Kannatasin ja kannatasin … 45. km märk läks mööda ja juba ohkasin kergendatult, et oh veel 5km kannatust ja ongi kõik. Kuid siis-500 meetrit finishini!!!! Juhuu piinad lõppesid ja sõbrad juba ootasid finishis. Ning päeva võis lugeda lõppenuks!

Oli see esimene maratoni päev siis kuidagi mööda saadetud, kuid järgmise päeva stardi osas olin skeptiline. Et ilmselt starti ikkagi ei lähe, sest jalad ei pea vastu. Käiagi oli nii valus, et oleks pigem vaid horisontaalis olnud.

Pühapäeva hommik käes, jalad vaevu liikumas, komberdasin jälle Harry keedetud putru sööma ja vaikselt mediteerides, et ma ikka lähen starti.

PR hit Jackpot - vaba ja klassika maratonid tehtud ideaalsetes lumeoludes
PR hit Jackpot – vaba ja klassika maratonid tehtud ideaalsetes lumeoludes

Nii siis oligi, saapad jalga, valuvaigisti sisse ja autosse. Hiljaks ju ei tohtinud jääda- kes seda virisemist siis oleks jõudnud ära kuulata J.

Jõudsime starti, ilm oli peaaegu ilus, kerge külm. Kuna suuska ei olnud veel proovinud, ei osanud ka midagi arvata. Noh mis siis ikka, start tuli ootamatult ja tuli hakata jalavalusid trotsima. Kuna Meelis otsustas täna sõita, siis mina otsustasin nautides kulgeda. Uskumatu, jalavalud kadusid iga minutiga ja täiesti nauditav sõit võis alata. Sõitsin mingi aeg, kui kuskilt tuli tuttav väärikas “saatehärra”. Tema enam mulle armu ei andnud. Kuna kohad olid tuttavad, siis ei olnud enam ka mingit erutust ees ootava osas.

Alpipäike paitab suusatajaid
Alpipäike paitab suusatajaid

Peale laskumist (no põhimõtteliselt siis ainukest korralikku kogu rajal), sain kuidagi energia tagasi ja tuju läks nii heaks, et kõik, mis eelmisel päeval sama koha peal oli masendavalt vastik, oli täna nii ilus. Kuid ees oli ootamas paaristõuke 15 kilomeetrit… ehk lühidalt algas piin. Andsin oma väärikale “saatehärrale” märku, et ta enam mind ootaks, küll ma vudin kuidagi lõpuni.

Ja nii oligi.Kui käes oli viimane põld, tegin otsuse, et siin minust keegi enam mööda ei sõida. Kuid päris nii see ei läinud, kaks klemmi läksid paaristõugetes sellise hooga mööda, nagu oleksinma paigal seisnud. Aga noh, õnnestus endalgi mõnest tegelasest mööduda ja kätte jõudiski finish!Söök ja hea õlu ootamas!See päev oli täiesti korda läinud ning projekti võis õnnelikult lõppenuks lugeda – kaks maratoni järjest!

MEELIS

Vaade hotellist Garmischile
Vaade hotellist Garmischile

Vähesed suusakilomeetrid ei pannud just ennast tugevalt tundam enne KLL topeltmaratonile minekut. Oli ju plaan sõita 2 päeva järjest: laupäeval 50km vaba ja pühapäeval 50km klassikat.

Värskelt oli meeles alla 2 kuu tagune suusareis, kus suusad said Tallinnas ära antud ja uuesti nägime neid alles nädal peale koju tagasi jõudmist. Seekord läks siiski paremini ja pagas oli õigel ajal õiges kohas.

Ilmateade lubas Oberammergau’sse ilusat ilma, päikesepaistega ja puha. Öösel -12 ja päeval -1 kraadi. Suusamäärimiseks on see muidugi paras peavalu, aga ei lasknud sellest palju häirida. Kuna stardihetkel ennustati -8, siis sellele vastav määra alla läkski.

Saksamaale kohale läksime päeva varem. See oli päris hea otsus. Käisime reedel numbreid välja võtmas ja vaatasime üle ka stardiala Ettalis ning finishipaiga Oberammergaus. Tekkis ettekujutus loodusest ja oludest, mis meid nädalavahetusel ees ootab. Loodus oli seal väga ilus!

Määrdekoosolek ilmaeennustuse najal
Määrdekoosolek ilmaeennustuse najal

Laupäeva hommkul sai kõht omakeedetud putru täis söödud, koos hotelli võileibadega, ja asusime teele starti. Meil oli Garmisch-Partenkirchenist minna 15 km, umbes 25 min autoga. Kartsime ummikuid, mida tegelikult polnud, nii et olime varakult kohal. Rahvast tundus veidi vähe olevat ja tuli välja, et startijaid vabas tehnikas ongi ainult u 500 nägu. Hommik oli päikseline ja mäed nägid vägevad välja. Stardikoht Ettal oli 840 m üle merepinna. Rada kulgeski peamiselt mägede vahel orus tõustes korra 1040 m kanti Linderhofi lossi juures, mis asus poolel distantsil. Start oli päikse käes ja päike ikka soojendas kõvast.

Lehmaerootika söökla seinal !?
Lehmaerootika söökla seinal !?

Esimese 2 km sõitu oli samuti päikse käes ja suusk ei libisenud üldse. Juba jõudsin mõelda, et seda jama saab olema 50 km, aga siis läks rada metsa vahele ja lipe paranes oluliselt. Kuna pühapäeval oli ka plaanis sõita, siis maksimumiga sõitma ei läinud. Lisaks hakkas Kairel ka saabas jalale valu tegema, nii et tempo läks vahepeal päris alla. Seda enam oli aega loodust nautida, mida oli seal küllaga ühele lamedamaa mehele! Raja teine pool oli kerge allamäge ja viimased 10 km täiesti tasane. See põllupealne sinka-vonka oligi raja igavaim osa. Aga lõpp tuli  ootamatult vara  – raja tegelik pikkus oli u 46 km. Olime õnnelikult kohal ja esimene maraton piiritaga oli läbitud! Võis minna õllele!

Pühapäeval oli kavas klassikasõit. Hommikul sadas Garmischis lund. Tundus, et tuleb jube sõit. Aga järgmises orus, kus sõit toimus, oli ilm tunduvalt parem, isegi päike näitas end korra. Seekord  oli stardis juba rohkem rahvast – u 1500 kanti. Kuna rada oli nüüd tuttav, siis oli teada, mis ees ootab. Peale 10 km tuli oru kohale eikuskilt lumepilv ja hakkas sadama. Kuna värskel lumel ei libisenud, siis liikusid sõitjad hanerivina vaid ühes rajas ning möödasõitudega oli probleeme.

Kamba peale saime 10 medalit.
Kamba peale saime 10 medalit.

Peale raja kõrgeimat punkti 25 km peal oli edasi allamäge ja abiks ainult paaristõuked, mis peale finishit andsid ikka korralikult tunda. Oma osa andis ka päeva jooksul soojemaks läinud ilm, mis viis pidamise ja andis libisemise. Viimased 10 km olid veidi tüütud – pidevad pöörded, kus puudus klassikajälg ja siis jälle paarsada meetrit jäljes sõitu. Selle sinka-vonka eeliseks oli muidugi see, et oli pikalt ette näha, kes ees minemas ja siis tekkis hasart nendele võistlejatele järele saada. Sain nii mõnegi koha võrra  tänu sellele tulemust parandatud. Nii et saigi 2 päevaga 2 maratoni tehtud. Lõpetuseks võtsime Worldlippeti passi ka König-Ludwig-Laufi templid. Eesmärgid täidetud ja enesetunne super!

Peale sõitu istusime meie hotelli „Schöne Aussicht“ juures päikse käes ja rüüpasime saksa nisuõlut. Päike oli palav, nii et jope pidi seljast ära ajama. Vaade üle Garmischi linna oli täiesti mega! Sellist kogemust tahaks veel kogeda, nii et varsti tuleb hakata järgmise aasta plaane seadma!

HARRY

Lehmad - magamistoa seinal !?
Lehmad – magamistoa seinal !?

Mitmeid aastaid on heietatud välismaratonil osalemise teemat. Erinevatel põhjustel ei olnud minul veel õnnestunud ühestki piiritagusest suusamaratonist osa võtta. Kui Priit märku andis, et on plaan Saksas kaks maratoni ühel nädalavavahetusel sõita, ei olnud pikka mõtlemist. Bronnisin lennu, ööbimise ja regasin end sõitudele. Aastavahetusel sai Soomes kaks nädalat mõnusalt suusatatud ja võis loota, et tuleb üks mõnus suusahooaeg, kuid peale seda enam erilist võimalust suuski alla saada ei olnud. Aeg lendas sellise hooga, et vaevalt jõudsin enne reisi eelõhtul suusad määritud.
Esimesel vabal päeval mägedes võtsime Priiduga nõuks, et päris külmalt ikka ka peale ei lähe ja tegime väikese 10 kilsase ringi maratonirajal alla. Kas mõjus kõrgus või treenimatus, kuid nii raskelt pole ma kaua liikunud. Selgeks sai, et midagi lhtsat siin olema ei saa.

Esimese maratonipäeva hommikul jõudsime minu hilinemise kiuste ja suures ummikute kartuses stardipaika pea tund varem. Tagatipuks lükati veel ka starti edasi, nii et saime mõnusalt autos üksteise kallal tögada ja hiljem end mägedevahelt tõusva päikese käes stardialas soojendada. Äkki käis stardipauk, mis tuli nagu välk selgest taevast. Hakkasime vaikselt liikuma. Kuna olin just Soomes kepi murdnud ja erilist tahtmist seda investeeringut korrat ei olnud, siis hoidsin esimeste põntsude peale kepid eriti kere varjus koos ja ei kiirustanud kuhugi. Kui tekkis ruumi, siis hakkasin vaikselt tempot tõstma. Tuli välja, et suusad on suht mõistlikult libedad ja enesetundel ei olnud ka võrreldes eelmise päevaga suurt viga. Kui olime u 16 km kruttinud jõudisme mingi lgendiku peale sinka-vonkatama. Minu ees oli ebameeldivalt kõikuva tempoga sõitmas grupp, kelle lõpetas suht vinks-voks Saksa tüdruk.  Kuna rada oli kitsas ja iga möödasõit nõudis tõsist pingutust, siis olin sinna punti unistama jäänud ja see maksis mõnusalt kätte. Ühel hetkel muutus rajapõhi ebatasaseks ja gruppi kiirus langes veidi. Selle tulemusena suutsin mina mingitel segastel asjaoludel panna parema suusakepi suusaninast sissepoole ja kõhuli maha visata….. esimene asi, mis juba kukkumise ajal mõtlesin, oli kas kepid jäävad terveks. Parem kepp oli vastikult suusa alla jäänud ja hakkasin seda vikselt suusa alt välja tõmbama. Kui olin juba lootmas, et võiboll on siiski kepp terve, lõppes kepp poole pealt otsa ja üle välja kostis paar eestikeelset käredamat sõna. Valmistusin pikemaks ühe kepiga sõiduks, kuid oh imet, peale kilomeetri pooleteise läbimist oli Toomas Greenbaum uue kepipaariga raja ääres (vend Janno sõitis ka ja ju oli talle kepid varuks kaasa võtnud). Tänud Toomas! Väike pitstop ja sõit sai jätkuda.
Päike paistis, vaated olid kenad ja kokkuvõtvalt oli sõit päris nauditav.
Finisis kosutasime end mõnusalt osalejatele vabalt pakutavate õllede- ja kehakinnitusega, kogusime grupi kokku ja suundusime uueks maratoniks valmistuma.

Öösel sadas mõnusalt lund ja klassikamaratoni hommikul ei söendanud õhtul hotellirõdul määritud suuskadega päris ilma proovimata peale minna. Tegime Priiduga väikese ringi, veendusime et suusad on enam vähem ok ja viisime suusad stardialasse. Ise läksime riietuma ja riideid ära viima. Kui u 15 mintsa enne maratoni starti alasse jõudsin, siis oh seda imet ei suutnud leida ei enda suuski ega tuttavat suusakombet kandvat Priitu. Krt ikka nii kirjuks viskas silme eest, et päris nõutuks võttis. Tiirutasin seal kohapeal mitmeid ringe, hingasin sügavalt sisse ja hakkasin juba asja huumoriga võtma. Kui siis veel muusika maha võeti ja vaikuses stardi ootamist alustati, siis mõtlesin endamisi, et ju pean siis ootama stardi ära ja  äkki õnnestub maha jäänud suusapaar siiski leida. Paar minutit enne starti silmasin siiski juhuslikult tuttavaid nägusid ja sain liikuma koos teistega.
Suusk pidas  hästi, kuid libisemine oli täiega metsas. Kuna enamus rada oli selline uisusuusa ja paaristõuke rada, siis sai tööd rassitud mehemoodi. Mingi ime läbi suutsin sõita siiski tõusvas tempos ja sõidu lõpuks olin endaga päris rahul.
Kokkuvõtvalt oli König Ludwig Laufi korraldus ladus, maastik ümberringi ilus, kuid rajaprofiil suht lame ja igav. Eestlased on ära rikutud meie kohalike ürituste, eesotsas suusapeo tasemega ja Tartu Maratonile jäi  kogu ettevõtmise tase tõsiselt alla. OLenemata kõigest tasub seda maratoni külastada juba oma asukoha pärast!
Tänan reisiseltskonda ja vaatame põnevusega uute maratoniturismi sihtkohtade suunas!
Ps. Respekt Baierimaa elanikele, kes on edukalt põlvest-põlve lehmakultust suutnud edasi viia. Lehmasid oli nii elusuuruses teeveerel, seinale joonistatult kui piltidena raamitult igal pool. Nii ka minu hotellitoa seinal.