Nädalakene enne Laulupidu oli toimumas suur peaproov Jõulumäel, kuhu kõik vormitimmijad, karvajalad ja muidumehed kohale tulid. Olin ka rivis, plaan pisut südant ergutada. Endale heameelt valmistanud sõidud Kõrves ja Rakkes olid keerulises samsungestõuniankapp punktisüsteemis mingite koefitsientidega korrutades kaduma läinud, numbriks ulatati 277, oli pisike pettumus, ei saa salata.  Esimesest kolmveerandtunnist on vaid meeles pea lenksul uhamine, pidevad pidurdamised, kiirendamised, täisnurkpöörded, kummalised kukkumised ja hulganisti kummipurunemisi. Siis õnneks lasti tempot alla, mis vanainimesele tunduvalt sobivam oli. Peale taaskohtumist staadioniga suunduti tagumisele, tunduvalt põnevamale ringile. Üritasin oma põhitõdedele – Sen2 vanuseklassis sõitval härral pole sobilik vedada – truuks jääda, aga tekkis moment kus vana klassivenna Rivoga vedasime vaheldumisi kogu rivi ning häbistasime noorsõitjaid. No mis  teha, tuli põhimõtet rikkuda, muidu oleks vist metsa jäänudki. Tõusupõksudel ilmus õnneks välja ka nooremaid ja nii siis kulgeti. 8 km enne lõppu sattusin jälle kuidagi pundi ette ja vedasin siis kuni sildini – 2 km lõpuni – kui jalgadesse kargasid „imelised“ krambid ja tuli seljataga sõitev kamp mööda lasta. Aga võib rahule jääda, kohaks 125.

Kahjuks tuleb lõpetada nukrama tooniga. Kohtusin peale finišit kahe noorsportlasega, Andre K. ja Lasse N.-iga, kes käitusid väga häbematult ning isegi väljakutsuvalt (eriti Andre K.), tehes märkusi veteransportlaste kohta ja provotseerides põlvkondadevahelist tüli. Tuletaksin siinkohal noortele meelde, et teatavasti on samsunestõuniankappi üks sõitja tugevuse indikaatoritest see, kuimitu kohta sa oled võrreldes stardinumbriga finišis nö plussis. Tooksin siinkohal välja:

noorsportlane Lasse N. + 7 kohta

noorsportlane Andre K. + 29 kohta

veteransportlane Raul, + 152 kohta

Kurb, kui sellised noored jõuavad vanemasse ikka ning peavad kõrgel hoidma veteran harrastussportlaste lippu, mis siis küll sellest Eesti pühapäevarattaspordist saab!