Hommik, 9. mai 2015, 06:50 äratus. Väike müsli ja kohvi ning siis kodinatega autosse ja suund Saku poole, ees ootamas hooaja esimene start. 08:05 Kohale jõudes oli päike taevas ning seltskond rõõmsalt õhinas, sinisärke sigis ja sagis täies hoos. Sulasin samuti kollektiivi ning nipet-näpet sai stardialas ka sätitud. Märkamatult oli aeg tiksunud sinnamaale, kus stardikoridor täitus ratturitega. Sättisin end kuskile juurikaprofessorite seljataha ning jäin ootama rattapeo algust. Tuju ja enesetunne oli hea. Ühtegi kompuutrit ega pulsokat peale ei installinud, et võimalikult vähe numbritele tugineda ja rohkem sõitu nautida.
Kuna nädalapäevad tagasi veel külmetushaigusega kimpus olin, ei osanud endale muud eesmärki panna kui, et ring korraga. Otsustasin kuulata kehakeelt.
Stardis, nagu ikka, mõtlesin, et võtan rahulikult, aga mõnesaja meetriga oli pulss punases. Kuna suur kiire läks esimese kilomeetriga eest ära, siis võtsin oma rütmi ja leidsin end mõnusa enesetundega Saku rabametsa singlitelt. Kellegi sabasse ennast ei sättinud, kuid nagu ikka, kujunes välja punt seltsilisi, kes innukamalt mu jalgu liigutatama sundisid. Mäletan Martit (Porter Racing), kes aegajalt kuklasse hingas ja Meelist (Singlikas), kes suurem osa sõidust kavalalt seljataha hoidis. Viiendal ringil olin juba üksilduses – kes läks eest, kes jäi maha.
Kuna neljanda ringi lõpuks oli enesetunne veel vägagi hea, otsustasin 100 ikkagi kotti pista. Siis aga algas “minu võistlus”, viies ring. Mülkased sinkud muutusid lõpututeks ja juurikad kasvasid maast kõrgemale. Kuna enam tagumik sadulast tõusta ei soovinud, sain aasta raputuskvoodi täis. Põrkasin juurikalt juurikale ja trotsisin kipitavat tagumikku, mis mind ikka ja jälle nende Doltcini pükstega kummitab. Aga lohutasin ennast nagu tavaliselt: mis see siis ära pole, teeme ära. Viies ring läbi, boksipeatus: tass kohvi, kreemisaiake, hapukurk ja makkara. Viskasin vesti peale ning läksin nüüd juba sirge seljaga viimasele ringile. Mäletasin veel liigagi hästi eelmise aasta rasket viimast ringi, seega mõtlesin, et sõidan ilma punnitamatta ja nii sai ka tehtud. Nii mõnedki kamraadid veeresid viimasel ringil mööda, aga minu meelt see ei kurvastanud. Tundsin, et olin ennast niigi ületanud. Veeresin käed kõrguses üle finishijoone. Koht 20, aeg: 6:16:42. Preemiaks veel Saku100 puhv juurikakilomeetrite eest, super lux! Kõige suurem preemia on ikkagia emotsioon, mis lõpetades osaks saab!
Üldiselt sujus sõit ilma suuremate viperusteta. Väikest meelepaha tegi ratta tehnilise poole pealt esimene käiguvaheti – kord potsatas väiksele hammakale, siis ei saanud jälle suurele. Kuidagi käkerdasin selle ikka tagasi ning suureks komistuskiviks see õnneks ei saanud.
Pisut ka rajast. Enda lemmikuks on kujunenud “Oja singel” ning seekord rikastas seda veel sellele eelnenud “Punkri drop”. Esimene kord sai sealt lihtsalt alla potsatatud, kuid järgmistelt ringidelt imesin juba midagi hüppelaadset välja. Järgmine magus element oli “Pommiauk” – kõhklemata hooga läbi, kuigi viiendal ringil sain oksa käest räsida nii, et särk katki ja õlg märgistatud, kuid meelt see ei morjendanud. Kui tagumik oli hellaks muutunud, siis ootasin juba kõvema põhjaga männimetsa singlieid … ning isegi asfaldi lõik kulus marjaks ära. Vandumist vääris “Kraavihalli” sinku, mitte, et sellega midagi valesti oleks, aga “zajob” tuli ette küll 🙂 – kes sõitis, see teab. Üldises plaanis aga suurepärane rada!
Positiivsust õhkus nii rajalt kui raja kõrvalt. Kõigile kiitus ja tänud! Seda peab lihtsalt kogema.
