Liis – Saku 100 poodiumiüllatus

Sisimas lootsin heade juhuste kokkulangemisel sel aastal Saku 100 täismahus ära sõita, aga ei julgenud seda välja öelda, kuna ei tahtnud endale seada mingeid ootusi. Eesmärk oli sõitu nautida ja loota, et kui ma algusest saati rabistama ei hakka, ehk siis pean ka lõpuni vastu. Muid eesmärke ma endale ei seadnud. Enesetunde koondsõnadeks enne starti olid väsimus ja magamatus (tulenevalt ürituse korralduses osalemisest).

Sõitu alustasingi üsna rahulikult ja mõistlikult, ainult palav hakkas … Olgu kiidetud Juhan (Saku 100 toitlustusdirektor), kes viisakalt peale teist ringi TP-s vargsi küsis, kas mul lühikesi pükse pole … Ajakulukas ja veidi piinlik pükste ja sooja pesu vahetus tasus end 100% ära.

Kolmandat ringi nautisin juba täiega, lasin oma „sisemisel vasikal“ rõõmuga kepsutada! Mulle nii väga meeldis raja esimene kolmandik kuni Punkri dropini, aga ka peale seda „polnud paha“. Mõningast kartust tekitas vaid sopane Koolme extended.


Kolmanda ringi järgses TP-s kohtusin Singlikate Üllega … no ja siis hakkas suti kiire … lootuses temalt eest ära saada kiirustasin liialt ja tegin paari kukkumisega endale ka haiget. See oli igati kõige raskem ring – jalastusin liiga palju ja rütm oli veidi ebaühtlane.

Viiendal ringil tundus kõik jälle väga hea, väsimust oli, aga ma olin endaga rahul, just seetõttu, et olin suutnud siiski üsna stabiilset tempot hoida (hoolimata tunnetuslikust tasandist ei jäänud ükski ring üle 2 minuti eelmisest aeglasemaks) ja järsku „ära kukkumise“ tunnet ei paistnud. Pigem tekkis lisaenergia sellest, et lõpp tundus juba nii lähedal … ja 100 kilomeetri eesmärk teostatavana.

Viimane info, mille ma enne viimasele ringile minekut sain, ei olnud aga üldse see, mida ma kuulda tahtsin – Ülle oli naasmas TP-sse hetkel, kui mina sealt lahkusin. Tundus kuidagi nadi anda nii lõpus käest saavutatud neljas koht, nii tekkis sportlikust hasardist tahtmine seda kindlasti säilitada. Andsin tuld! Kuidagi hea tunne oli ja usk endasse – ma saan hakkama.

See, et Priit (kellega mul on au kanda ühist perekonnanime) mind Põdra singli lõpus ootas, oli muidugi nagu kirss tordil (ausalt öeldes olin mures, miks ta minust juba enne oma võistluse käigus möödunud polnud). Tema info, et Ülle on vaid poole Põdra singli jagu maas ja parem kui ma seda vahet kindlustaks, innustas mind veelgi. Ees olid ju ootamas lemmikud – Lenduri, Kraavi ja Laasi. Kihutasin! Mõnus oli. Möödusin Singlikate Marist, kes lausus umbes nii: „Püüa siis juba Mammu ka kinni …“. Mina: „??? … Ja-jaa, muidugi, hea nali“.

Priit jagas õpetussõnu ja endamisi imestasin, et ma olin 5 ringi jooksul valdavalt tema soovitatud valikuteni isegi jõudnud. Tehniliselt sooritasin viimase ringi perfektselt, vaid ühe vea tegin – Priit keeras Punkri dropile, mul sellist plaani ei olnud, kuid mõte oli aeglasem kui liikumine, nii sõitsin otse sisse vastavale suunamärgile.

Millalgi nägin vilksamisi Singlikate vormi punast selga, aga ei uskunud seda, Priit nägi alles mõne aja pärast. Ma olin nõutu: „Mis ma nüüd teen?“. Priit: „Mööda sõidad ja kannatad nii kaua, kui suudad muidugi“. Hetkeks ma nagu isegi tardusin ja hoog rauges … olukord tundus ebareaalne. Kui nägin, et Marianne (Mammu ehk mainitud punane selg) valis Pommiaugu põhiliini, sain kohe aru, et Chickenline on minu võimalus … ja ma kihutasin, kihutasin … tundsin vere maitset, kihutasin, tundsin piimahapet jalas ja kihutasin. Aga ma teadsin, et lõpp on ainult ca 20 minuti kaugusel. Ja see oli kuradi valusmagus tunne.

Nii ma päriselt VÕITSINGI üllatuslikult Saku 100 KOLMANDA koha! Sellel saatuslikul viimasel ringil olin lausa 7:34 kiirem, kui eelmisel ja vaid 1:15 aeglasem, kui esimesel ringil.

Pidu minus eneses kestab ja totakas naeratus mu huulilt ei kao niipea. Loomulikult tänan ergutajaid, see andis nii palju, teenindus oli excellent!

Naiste esikolmik – I koht Iris Õunmaa, II koht Jelena Kirillova, III koht Liis Grünberg