Olen ju eluaeg selline ahne inimene olnud ja kui Paavo talvel teatas, et Kõrvemaa nelikürituse pikkade distantside lõpetaja saab auhinnaks mingi udupeene spordikella panin ennast kohe kirja, mõtlemata hilisematele tagajärgedele ning sellele, et seda kella osta on tunduvalt lihtsam, kui kõik 4 distantsi läbi teha. Suusatamine talvel, kergelt liivapaberit meenutaval metsarajal, tundus enne jooksustarti lausa imeilusa päevana. Aga minna tuli. 2 nädalat enne jooksu olin korra dilemma ees, kas teha mõned jooksutiirud ja viia ennast vajalikku konditsiooni või minna nö „külmalt peale“, valisin viimase variandi, lootes, et haige vasak põlv peab niimoodi paremini vastu. Eesmärgiks sai võetud 2 tundi, leidsin, et selle ajaga saab vajadusel jalutades ka rada läbitud. Mandrossinupu keeras aga autos põhja Harry, kes teatas, et temal vaja veel õhtul Liisi sünnipäevale jõuda ja siis veel kontserdile ja siis vist oli veel midagi, mida ma ei suuda meenutada ning kõik kes 2 tundi rajal viibivad, need suppi ei saa, sest muidu läheb kiireks. Tegin siis plaani ümber, 7 min/km ja aeg 1.52, peaks supilauda saama küll. Tegin stardikoridoris soojenduseks kaks kaelaringi ning sirutasin selga ning oligi minek. Panin tagant suuremale ja asusin kerima. 1 km sa läbitud 5.32-ga. Esimene ehmatus tabas mind aga 50 m pärast kui eesoleva naisterahva püksist keegi karjus – föörst kilomiiter, faiv fiftituu, föörst lapp, faiv fiftituu – saadanas, ma pole harjunud, et naised kannavad rääkivaid pükse, võttis korra kangeks ja hirmuhigi otsaette. Neidis sai vist aru, et on alustanud aeglaselt ning panin ühe käigu juurde ja läinud ta oligi. 2 km lõpus sattusin parfüümipilve, mida levitas ca 70 kg kaaluv, kollase särgi ja mustade retuusidega proua. Müts maha proua ees, et viitsib ja tahab sellised pekikilosid rahvaspordiüritustel metsavahel ringi vedada, aga kogu see pekk mustades retuusides oli nii kole, et pidin 14 kiiremat sammu tegema, et mööda joosta ja pilt mälust kustutada. See parfüümiteema oli kokkuvõttes ikka täitsa karm, rattavõistlusel pühib kiirest sõidust tulenev tuul tavaliselt aroomid ära, aga sellises rahvamassis sörkides on seda lõhnabukletti ikka väga palju, kasuta või kopsudel mingit filtrit. 3 km lõpus nägin eespool vilkumas Haanja 100 2013 lõpetaja särki, lausa härdumuspisar tuli silma, selline tunne, et ma pole üksi siin jooksjatemassis, mõni rattur ikka ka veel, kuid järgmine hetk löödi kirstukaan kõvasti kinni, sest mööda jooksis töökaaslase noor tütar, sirge selja ja lõdva sammuga, näol naeratus. 4 km lõin kellal vaheaja kinni, 23.00, ehk tempo oli ca 6 min/km, redigeerisin plaane ja üritasin sama tempot hoida, pulss oli 160 ringis mis võrreldes nt rattasõitude alguskihutamistega, oli nagu olematu. Natukene enne esimest TP jooksis minust mööda filmi „Pohmakas“ üks peategelasi, see väikene, jõuline, habemega sell või kui see tema ei olnud, siis tundub, et Eestis elab tema teisik. Peale TP-d sattusin jooksma naisterahva järgi, kellel oli kannikate vahe aifõun, ei saa kohe aru, mismoodi see seal püsis ja kas ta kannivahet ära ei hõõrunud? Teiseks tabasin ennast juurdlemas teemal, mismoodi naisterahvad jooksevad, jalas need nöörpüksid (stringid, või mis nende nimed on), et nigu nöör jalgevahel, kas nagu ebamugav pole? Jooksuradadel on seda müstikat ja salapära oi kui palju…. 6 km lõpuks oligi siis käes see, mida ma kõige rohkem kartsin, vasakus põlves hakkas väike haamer koputama, otsustasin, et jooksen niikaua kui võimalik ja siis vaatan mis edasi saab. Õnneks oli pinnas jalasõbralik. Nii need kilomeetrid möödusid, hakkasin ennast juba jooksuinimesena tundma, eriti peale seda, kui avastasin, et ka minu sügisel ostetud über Asics´itel on väikene neoonroheline triip olemas, sest olgem ausad, kui sul pole neoonvärvides tossu või sokke või retuuse või särki või vöökotikest jne, siis sind sisuliselt pole olemas, oled lihtsalt mingi töll metsavahel. Kuna mina ju kellestki mööda ei jooksnud, siis nägin ära kõik ettevõtted, kes oma kollektiivile ühised särgid on teinud, nimed ja logod selja peal ja puha, ilus oli kohe vaadata, 10 km paiku jooksin mööda ka jalutavast van Nistelrooy´st, vähemalt nii oli kirjas. 6 min/km oli ikka stabiilselt jalas, põlv küll streikis, eriti laskumistel, seevastu tõusudel tundsin end kui kala vees, asend oli kuidagi teine ja valu väiksem. Ca 11 km paiku jõudis kätte hetk, mida viimastel kilomeetritel oli oodanud. Nimelt oli kõhus juba pikemat aega tunne, et „laseks pisut pealt ära“, aga pidevalt olin ümbritsetud hunnitud rahvahunnikust ja kodune kasvatus nagu ei lubanud nii jõhkraks minna. Aga olin hetkeks jäänud kahe pundi vahele, kaaslaseks kõrvaklappidest muusikat kuulav neiu. Eeldasin, et tal musa kõrvas ning saan oma toimetused vabalt ära teha, aga võta näpust, ega siis vanarahvast asjata pole tõdenud, et – käsu peale ikka peeru ei lase – tõepoolest, nii ongi, ei õnnestunud ja sinna see jäi. 3 km enne lõppu tundsin ennast üllatavalt hästi, panin rauad paremale ja lasin lõpus vähe kõrgema pulsiga ja läbi ta oligi.
Mida kokkuvõtteks? Jooks ju inimesele loomulik olnud juba sajandeid ja kui sul on mingi spordipõhi all, siis mingi 10-15-20 km joosta pole mingi probleem, isegi siis kui sa viimased jookssammud oled teinud vihma käest räästa alla joostes. Olen täitsa kindel, et kui teha kuu-kaks pisut jooksutrenni, oleks maraton ka kotis. Aga esialgu jääb see vaid mõtteks ning tänavu ei enam ühtegi liigset jooksusammu, va sellesama võistlussarja triatlonivõistluse 4 km jooks.
