Pikajala rattamaratoni ei peeta Tallinna vanalinnas, kus tuleks lühikeset tuntud tänavajuppi edasi tagasi maratoni täitumiseks sõita vast pea 100 korda. Samuti ei mahuks sinna ära kogu see arvukas kamp rattasõpru, kes 28 juunil hoopis sündmuse tegelikku asukohta Palivere külje alla olid kogunenud. Pikajala maraton on vast üsk lahedamaid etappe Marimetsa kapi raames ja sestap suundus sinna ka hulk klubi liikmeid. Tallinna ringteel oli taaskord deešaavuu hetked, kui osa ratastega autosid suundusid valdade suvemängudele Paunkülas ja teine osa risti vastupidises suunas Haapsalu poole.

Kuna ametlikud tulemused siiani veel kohendamisel on, siis anname kohe sõnajärve osalejatele.

Laura
Stardi magasin maha nagu alati. Rajal oli väga palav ning see tõttu oli sõitmine raske. Rada oli kergem, kui ma arvasin. Vahetult enne võistlust suutsin ma oma pedaali ära lõhkuda, toimus kiire pedaalivahetus. Oma sõiduga ma rahule ei jäänud, sest oleksin suutnud rohkemaks.

Ann-Mari
Stardis läks kehvasti,sest tagant sõideti sisse ning ei saanud kohalt liikuma. Sõit läks enamasti hästi , kuigi oli väga palav.Paar korda sai ka kukutud. Ajaga ma päris rahule ei jäänud, kuigi 2 koht oli päris hea tulemus.

Rait
Rada oli mõnus. Tunne oli hea.

Kertuliis
Start läks hästi, kuni mul kett kinni kiilus. Õnneks sain selle kiirelt korda ja sain edasi sõita. Ilm oli soe. Raske oli esimene tõus, kust ma ei saanud ülesse.

Avely
Pikajalas sõitsin esimest korda. Rajakirjeldus tõotas üsna rasket ja tõusude rohket sõitu, mis sobib mulle imehästi. Soojendusel esimest tõusu võttes selgus siiski, et käiguvahetusega me ühist keelt kuidagi ei leidnud. Neljakordsel katsetusel õnnestus see tõus siiski alistada, aga käikar, kuidas ma seda ka ei timminud, tegi mida ise tahtis. Ainukese naisena stardikoridori I gruppi siseneda soovides,

küsiti, et kas olen ikka kindel, et nii tugev olen. Paberi järgi tuli välja, et õige koht. Rada oli hästi märgistatud ja eessõitvate meestega sai kohe mõnus rütm leitud. Vahepealne saepuru põhjaga suusarada võttis jala korralikuks makaroniks ja kõik tõusud said kah igasugu sajatuste saatel käikari suunas ikkagi võetud. Kärjääris suutsin liiva sisse ukerdama jääda ja kui viisakad mehed seljataga Janika sealt läbi lükkasid, siis nägingi ülejäänud ringi  tema tagumikku ja viimasel ringil enam sedagi. Liis oli kogu sõidu mul üsna järel ja hingas kuklasse, see ei lubanud mul hoogu pettumusest maha võtta. Seekord siis nii, no pole viga. Teine naine üldarvestuse 83. ndana lõpetanu.

Liis

Kuidagi Priidu suunaval sunnil (no lihtsalt ise poleks selle peale tulnud) sai starti mindud. Stardist (sealt täitsa tagant) sain päris hästi liikuma ja sõit sujus alul väga hästi. Küll oli parajalt palav ja seega tekkis vedeliku puudus. Millalgi väsisin ära, kuna püüdsin hirmsasti Harryst kinni hoida ja siis tegin järjest paar viga (vabandan), mis rütmi täitsa sassi ajasid ja nii möödus minust järsku oma kümmekond meest ja jäin üsna üksi. Esimese ringi lõpp ja teise ringi algus kulgesid taastumise tähe all ja siis sõitsin juba oma sõitu. Teadsin, et olen kolmandal kohal, kuid ka seda, et järgmine naine ei ole väga kaugel. Ja siis ühel põndakul tuli rattal kett maha ja kätte ta mu saigi. Praktiliselt koos sõitsime vast pea pool teisest ringist ja otsustavaks sai viimane tõus enne finišit, kus minu jalas enam ei olnud vajalikku teravust … Vahe jäi 16 sekundit. Kokkuvõttes olen endaga rahul, arvestades viimase aja üsna vähest rattaga semmimist ja seda, et ühtlaselt kiired rajad pole kunagi olnud mu lemmikud (mis omakorda tuleneb vähesest treenitusest).