Spordipäev Otepääl ja masohhism mudases Haanjas.

2015 aasta suvi ei pakkunud suuremat suveelamust. Meteoroloogide sõnutsi takerdus jugavool liialt kauaks Baltimaade kohale ega lasknud suvesooja lõunast Eestini ulatuda. Ujukad jäid kogu suveks riiulisse paljudel. Ent see ei tähenda, et veemängud päris ära oleksid jäänud. Septembrikuu viimasel nädalavahetusel toimunud Haanja100 pakkus vesiseid elamusi varavalgest hiliste õhtutundideni. Igal tavajuhul on halval ilmal ja võistluse tagasisidel sarnaselt porine ja mõru ilme. Ent sel korral oli olukord rajal niivõrd tatine, et pigem tunti rõõmu eneseületusest saadud emotsioonidest. Allpool kirjeldab lähemalt meie klubi staarajakirjanik Raul-kaanepoiss-Kaldre, kuidas tal see päev möödus. Sõna Raulile.

IMG_0866
Raul – rõõmus et leidis Haanjast taas oma kalli varanduse.

Spordipäev Otepääl ja masohhism mudases Haanjas.

Paar aastat tagasi sai plaani võetud, et osalen 20. korda laulupeol ära ja siis jään pensionile, tänavu tuli ette nr 17. Taaskord siis joonel, aga 20. september 2015 jääb igaveseks meelde. Nimelt, olen ennast ikka selliseks tagasihoidlikuks harrastussportlaseks pidanud, 2-3-4 korda nädalas trenni, kuidas aeg võimaldab, mõned võistlused ka sekka, aga nüüd on mul au teatada, et olen langenud pühapäevasportlaste leeri. Ei, rattaid maha ei müü, eks käin ikka sõitmas ja võite auväärset Saku 100 juurikaprofessorit ka edaspidi numbriga näha, aga tõsine spordiaeg on läbi. Need pikad aastad on pakkunud ilusaid hetki, sai ju alustatud 9-aastaselt Tallinna Mererajooni Spordikooli rattaosakonnas, kui mõned keskooliaastad ja ka paar aastat veel peale seda maha arvata (oli muid toimetusi), siis ikka kogu aeg rattasõiduarmastus olnud. Hääd kamraadid, põnevad võistlused siin ja seal jne, oh kui tore see kõik on olnud! Mis siis juhtus? Nimelt, kui stardist oli möödunud 26 minutit, ning olin vajanud läbi kõikmõeldavate puntide, 20. september 2015, kell 10.26 möödus minust üks ülikoolilinna ajakirjanik, mees kes on minust 10 aastat vanem, teeb 1-tunniseid trenne ja sedagi maanteel. Sain aru, et nüüd on kõik, sellist koslepit saada oli valus. Pärast kekkas veel oma blogis ka (Rivo Saarna, kui juhtud lugema, igatahes ma ütlen, tasub nööri ostmise peale mõelda). Ok, kes sõitis tänavu TRM-il, see teab, et taaskord oli jube kiire ja oli ainult vaja vajutada ja maanteemeestele just paras, aga ikkagi. Lisaks pühapäevasportlase tiitlile lisasin endale veel ühe kategooria – munadeta eit. Ja rohkem polegi mõtet sellest rääkida.

12063970_10153608633038680_1101814742_n
Palverännak 2015

Nädalake hiljem, võistlusel kus EI OSALE  need, kes teevad ühetunniseid maantetrenne, oli asi väheke teine. Eelnev õhtu ja öö ja võistluspäeva hommik kostitasid vihmaga, selge, et oli tulemas hullem sõit kui aastal 2009, kui sadas ainult öösel ja päeval siras päike. Haanja kitt, savi või sitt, kuidas seda ka ei nimetataks, oli taaskord maapinnal võimutsemas. Pühapäevasportlane kinnitas sadulaposti külge porilaua ja esmakordelt Haanja 100 ajaloos läksin teise stardigruppi. Ma millegipärast siiski arvasin, et olen tugevam kui clubbersi vanameister Erik (respect Erik, ma sättsin magamaminekut, kui sa alles finišeerisid) ja jätsin kolmanda grupi stardirahva oma isikust ilma.

Kes vaatas kõrvalt,  see teab mis rajal toimus, kes sõitis, sai seda veel magusamini mekkida, seega lihtsalt mõned tähelepanekud.
SRAM. Igipõlise Shimano mehena olen nüüd sattunud SRAM hoole alla. Ja positiivsed üllatused! Esimesed 3 tundi ei olnud mingit probleemi, siis hakkas esikäikar kergelt tembutama (ees XX), tagumine kestis ilma igasuguse jamata 4 tundi (taga XO). Summa summarum – kõik käigud töötasid lõpuni, viimasel 1,5-2 tunnil oli küll chain-suck kohati külas, aga ropendamise ja jalutamise abil sai sellest ka üle. Igatahes SRAM-ile kõrged punktid.

20150920_094336_resized_1
Olen ilus, sarmikas ja hea väljanägemisega.

Olen ilus, sarmikas ja hea väljanägemisega ka musta ja porisena. Saabudes TP-sse 2, avaldasin imestust, et rattapesu pole. Välja ilmus üks ilus särasilmne kaunitar, kes oli valmis oma joogipudelist mulle käiguvahetajate peale vett valama, natuke oli abiks ikka. Koukis veel oma maniküüritud sõrmedega esikäikari vahelt pori välja, uskumatu! Tänud neiu! Igatahes olen 100% kindel, et sellise pakkumise sai ainult minusugune ilus mees!

Rocket Ron. Kes iganes selle kummi välja mõtles on nupukas mees (naine). Mitte ühtegi matsu, küljekat, risu. Pidamine super, sõitsin võrreldes kamraadidega kes minu sektoris liikusid, ikka vägapalju rohkem mäest ülesse. Täielik täppipanek.

Naabrimehe puudumine. Jube jama, kui rajal naabrimeest pole, pole kellega võistelda. Naabrimees on mul igati moodne ja trendikas mees, kannab kitsaid teksaseid ja punaseid tenniseid ning on rattale selja pööranud ja tegeleb uue moeröögatusega, kogub (jooksu)maratone, tahab 50. juubeliks 200 tükki kokku saada. Oli vaja pilk mujale pöörata. Klubikaaslastest on Tiimo liiga kõva, Erik ja Tarmo kunagised hiilgeajad minetanud, Marti taktikat ma juba tean, ta alustab nagu kolmapäevaku sutsakas oleks käsil ja siis kustub.  Pääsetrõngaks sai Raino Einroos CC Rota Mobilisest. Raino on Saku 100 iga-aastane külaline, käib nö minu tagahoovis laiamas. Oleme temaga rajal madistanud aastaid. Tänavu tõmbas ta mulle nokatsi lõuani pähe ja toppis veel ka mütsinoka püksivärvli vahele. Tasumistund saabus Plaani kandis. Kuna sadas, võtsin hommikul igaks juhuks ujumismütsi kaasa, tõmbasin selle nüüd Rainole üle pea õlgadeni, venitasin veel kerest pool meetrit eemale pingule ja lasin siis plaksakuga lahti.

Lõik 4. TP ja finiši vahel. Mäletan, et ütlesin kellelegi sõidu ajal, et vaja ennast kuidagi 4. TP-sse ära lohistada, seal lihtsalt veeremine mööda kruusa Võru poole. Räme eksimus, räme. Kõik-kõik on uus oktoobrikuus. Kruusa peaaegu polnudki…..

Janek Saareoks. Polnud varem kuulnud ega näinud, meeldiv oli tutvuda. Nüüd siis koos 30 või 40 või 50 km? Ma täpselt ei teagi, aga taga ta mul igatahes kogu aeg istus ja koos neid mudavalle võtsime. Tänud!

98. koht, aeg 16 sekundit üle 7 tunni. Esmakordselt siis sai uude tundi tuldud. Pühapäevasportlaseks jään ikka, aga võtan maha nimetuse – munadeta eit. Ise annan tiitleid, ise võtan. See sõit tõi mind munadega meeste hulka tagasi, igatahes Kubija spasse minnes ujumispükse jalga pannes, oli mida püksi toppida ma ütlen!

Raul