Rapha naiste 100 ( orig. Rapha Women’s 100) on ülemaailmne algatus kaasamaks 7. juulil tuhandeid naisi läbima jalgrattal 100km distantsi. Populaarsust on üritus saavutanud peaasjalikult Lääne Euroopas ja Ameerikas, vähem Skandinaavias ja ida pool. Eestis sõideti Rapha Womens 100’t esmakordselt ja üks kahest korrladatud sõidust sõideti algusega Sakust, initsiaatorist Porter Racingu naiskond.
Eesmärk oli tuua kokku võimalikult palju naisrattureid, et nad saaksid koos nautida päeva ratta seljas, õppida tundma kaasrattureid lähikonnas ja nautida ilusaid Eestimaa paiku. Saku vallamaja eest alanud sõit kulges Harju ja Raplamaa väiksema liiklusega ilusatel teedel. Läbiti Kiisa, Vilivere, Kohila, Lohu, Purila, Ingliste, Kaiu, Mahtra, Prillimäe, Tagadi, Kurtna ja hulganisti muid ilusaid väikseid kohakesi. Kui on huvi selle ilusa trassiga tutvuga, leiate info trassi kohta koos viidetega elektroonilistele GPS marshruutidele jutu lõpust.
Sõitu alustas 14 ratturit ja kohe alguses oli näha, et grupp jaguneb kaheks – nö “Lycra” grupiks, kel plaanis mõnusalt sõita, kuid siiski varaseks pärastlõunaks koju jõuda ja “Suvitajate” grupiks, kel kodu ratastel kaasa võetud ja valmidus ka päikeseloojang piknikukorvi sisu abil mööda saata. Oli märkimisväärne ja põnevust tekitav fakt, et ükski “Suvitajate” gruppi kuulunud naisest ei olnud varem oma elus rattal 100km läbinud ja sama võisid tõdeda ka mõned “Lycra” gruppi kuulujad. Seega oli päevalt oodata mõnusat segu nauditavast sõidust ja eneseületamise närvikõdist. Porter Racingu fotoreporter Priit võttis stardi järgselt sisse positsiooni Kiisa asulas, kuhu “Lycra” grupp suhteliselt kiiresti jõudis. Oli näha, et tegu ei ole roheliste rattaretkega ja inimesed on ka varem sadulas istunud, sõites ilusasti üksteise tuules ja kompaktses grupis. “Suvitajate” gruppi Kiisal näha ei õnnestunud. Sõidu sujuva alguse järgmine kontrollpunkt oli Vilivere teel, kust “Lycra” grupp lõbusalt naerdes ja lehvitades, kuid mõistliku tempoga, mööda vihises. Vastu rada ca 2-3km tagasi liikudes selgus, et “Suvitajate” grupp oli tegemas esimest tehnilist pausi Aespal Ankru poe läheduses – vahetati riideid, reguleeriti sadulaid jne. Oli ilmselge, et ka selles grupis on üksmeel ja teotahe suur ja päevale minnakse vastu julgelt. Rohkem tehniline tugipersonal raja vältel sõitjaid ei häirinud.
Tubli töö tulemusena oli “Lycra” grupp tagasi Saku vallamaja ees 104km läbinuna ca 4 tunni ja 15 minuti pärast. Sõidu ajal elati üle üks üsna õnnelik kukkumine (päädis vaid kriimustuste ja ehmatusega), üks rehvi ribastamine ja jõuti nautida ka jäätise/joogi pausi Kaiu AjaO kaupluse ees. Kõik alustajad olid kenasti lõpetanud ning õnnelikud. “Suvitajad” aga olid ca poolel teel :). Söitu tuleb ikka mönuga vötta … Ja täpselt nii ka tehti. Peatuti iga poe, ilusa bussipeatuse, külakeskuse, mälestusmärgi ja mille iganes juures, kui selleks vaid soov tekkis. Naerdi ja naljatleti tundide kaupa, kuid iseendi kurvastuseks pidid ka “Suvitajate” grupi liikmed tõdema, et iga nali saab ükskord otsa. Ja kes nüüd mõtleb, et sõit hakkas metsa poole pööraae, siis eksite rängalt. Esimesed naerupahvakad hakkasid Kasemetsa suunalt kostma kella kuue ajal õhtul ja koos teel olemise rõõm hakkas vaikselt asenduma koju jõudmise rõõmuga. Omamoodi oli kindlasti kurb, et selline lõbus üritus otsa sai, kuid 9 tundi ja 108 km hiljem Saku vallamaja ees rõõmuhõiskeid vallandanud seltskond unustas selle kiiresti. Üldise arvamuse kohaselt oldi valmis taas kampa lööma, kui ratastel miskit vahvat ette võetakse. Vot nii sõidetakse 100km – võetakse ema linnaratas, poja mägiratas, mehe poeskäimise ratas, tehakse võileib kaasa ja sõidetakse. Ei ole mingit arutelu kummide, käikude, karboni ja aerodünaamika teemal. Tähtis on lõbusalt koos veedetud aeg!
Loodame, et sääraseid lõbusaid üritusi veel ilmneb ja üha enam inimesi leiab tee rattaga liikumise ja liiklemise poole.
Rapha Women’s 100 Saku maanteesõit 2013 trass:
