Rauli päevikud – veerev Laulupidu 2014

Raul_Valdade_mängud
Raul – Valdade suvemängude krossil.

Seekordne Laulupidu oli natukene teistsugune, kui juba aastaid igavaks/tüütuks/samasuguseks kujunenud sõit distantsil Otepää-Elva, nimelt eelnevate sekelduste tõttu. Puududa ju ka ei saa, tegin endaga väikse diili, et sõidan 20. korda ära, 16. nüüd täis. Algas kõik juba 10. septembril, kui avastasin Keila kolmapäevakul tulles, et sadularelss on pooleks. Igatahes jama, sest iga rattur ju teab, et sadulavahetus ei ole kummivahetus. Sadulavahetus, kuhu toetad oma ülimalt tähtsa ja strateegilise koha ei ole mingi naljategemine ja tilulilu! Sadulat tuleb valida, sadulaga peab sinasõbraks saama jne, seega uisapäisa ost ei tulnud kõne allagi, plaanisin kuskilt midagi laenata. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal, õnneks oli hääl kamraadil Harri Sügisel talvebikel peal Fizik´u Wing Flex, mis mul ka kunagi kasutusel oli ja sain suhtkoht kiiresti jälle passatka paika. Teine räme viga oli teha 4 päeva enne starti massaaž. Mingil põhjusel olid selg ja kael pikalt juba kanged olnud, otsustasin lasta teha väikse mudimise. Sattusin Nadežda käe alla, 50+ proua, sepahaamri suuruste kämmaldega, tundis oma tööd ja tegemisi. Neljapäeval ja reedel oli ikka väga lödi olla, lootsin pühapäevaks taastuda. Aga ei, Harimäge võttes sain aru, et jalad on makaronid ja mitte mingid korralikud jämedad sarvekesed, vaid ülekeedetud poolpehmed spagetid. Leppisin paratamatusega ja lasin rahulikult edasi. Harimäelt laskudes oli ka vast üks kahest ärevast hetkest, sattusin mingi idioodi tuulde, kes siis otsustas 50+ km/h kiirusel hakata hammaste ja ühe käega lahti keerama geelituubi. Õnneks oli kõrval ruumi, kaugenesin hullukesest. Teine kord üritas mingi Ventspilsi kuuevarbaline mind ühel kraaviüritusel pikali rammida, läks õnneks. Ei jätnud muidugi oma arvamust avaldamata, selgitasin talle rahvastevahelise suhtlemise keeles, mida tema teost arvan, kusjuures komakohti asendas kõigile arusaadav kirjavahemärk, sõna mis algab H-tähega.  Tunnike oli sõidetud, loeti kohaks 308 ja avastasin oma üllatuseks, et esimest korda 10-ne aasta jooksul olen suutnud esimese tunni haamrit vältida, olin igati rahul, omaosa siis kindlasti niitjalgadel. Kuskil poolel distantsil sain kokku rotaka Kaido Kriisa´ga, kes ju tänavune Sen2 Eesti meister teatekrossis, oli au suure meistriga koos sõita! Distantsi teises pooles vedasin vapralt oma spagetijalgu edasi ja midagi märkimisväärset ei juhtunud. 2 km enne lõppu olin dilemma ees, mingi kuri kiusas, et teeks ka finišit. Samas arvas teine Raul, et milleks seda vaja? Ei suutnud iseendaga konsensuseni jõuda ja kui lõpuni oli 400 m ja rahvas aktiviseerus, jäin ikkagi sadulasse istuma ja veeresin lõpuni. Minu suureks hämmastuseks olin saanud üle joone 251. kohaga, tundub, et veteranil on ikka mingi sisu ja selline „vanarasva“ keskmine tase, millega ennast rajal ökonoomitades suhteliselt rahuldavalt lõpuni võib vedada. Laupäeval, 27. september siis veel hooaja tähtsam sõit, nö „kellasõit“ vaja ära vormistada!