Riia Maraton 2013 e. kõrbejooksu konverents Põhja-Euroopas

Porter Racing jooksusõbrad

Kuigi Porter Racingu tegevus üldiselt keerleb inimjõul liikuvate veerevvahendite ümber ja vähemal määral libisemisbaasil põhinevate harrastusvahendite ümber on viimased aastad toonud selles osas muutuseid. Juba tosina kuu jagu kahistatakse ja arutletakse aktiivselt klubi siseringides vanadele rattaajudele täiesti arusaamatutel teemadel. Populaarsust on võitnud terminid “jooksukingad”, “kerge sörk”, “negative split”,”jooksusärk” ja arvukad muud arusaamatud sõnaühendid. Asi on kohati jõudnud selleni, et enam ei saagi rattajuttu ajada ilma, et keegi ei sõidaks sisse mingi “personaalselt talle kohandatud sisetalla küsimusega”. Jääb üle vaid nentida, et jooksul on üha suurem roll meie klubi tegevustes ja tundub, et see tendest ei pöördu veel nii pea. Leppigem siis sellega. Sestap ei jäägi muud üle kui kajastada kodulehel ka Riias toimunud jooksumaratoni, kuhu olid ennast üles andnud Harry, Juhan, Merle, Kristiina ja Kärt. Maratoni distantsil otsustasid tossutaldu kulutada Kärt ja Juhan. Merle ja Kristiina Harry turvamisel otsustasid päkkasid välgutada poolamaratonil. Kuidas see kõik neil õnnestus, kas koos troopikailmaga oli Riiga organiseeritud ka kõrbedüünid ning kas kompressioonpõlvikud teevad mehe ilusamaks või mitte – seda otsustage ise alloleva põhjal. Jätkab jooksualade osakonna toimetaja Kärt.

Ühel Porter Racingu jooksuarmastajast liikmel (Juss) oli juba sügisel kõik selge. Esimene välismaraton tuleb Riias. Kuidagi tekkis viieliikmeline jooksuseltskond, kes kõik tahtsid millegipärast välismaal joosta. Varakult registreeriti jooksuks, broneeriti hotell ja tehti trenni edasi. Kevadel kontrollisid osad jookusvormi Kõrvemaal ja Viljandis.

Kristiina, Merle ja Harry registreerisid end poolmaratonile, Kärt ja Juss täispikale maratonile. Esimesed neli ei olnud kunagi elus nii pikka maad läbinud.

Kärdil kogunes 19. maiks üle 400 km, Harryl 6,75km, teistel kuskil vahepeal. Kuid Harry oli ilmselgelt tippvormis, sest poolmaraton möödus kergelt ja tal oleks jaksu olnud minna ka täispikale maratonile.

Saabumispäeval tervitas meid Riia kuni 34-kraadise kuumusega. Käisime EXPOL ja käitusime nagu turistid (shoppamine, linna peal jõlkumine, pildistamine), õhtu poole pasta party ja tutvumine stardialaga. Ühe statemendi võiks ka kirja panna.

Jooks on ilmselgelt kõige rohkem pingutamist ja eneseületamist nõudev ala, kuid võrreldes ratta- ja suusavõistlusega on see puhas chill: ei mingit määrimist ega õlitamist ega putitamist. Valmis tuleb panna vaid tossud, geelivöö jm nipet-näpet. Kahepäevane Riia oli selline mõnus mini citybreak toreda selskonnaga. Kuid võistlusest endast.

Pühapäeva varahommikul oli juba soe ja aina palavamaks läks. Maksimaalselt +25-28 kraadi, õnneks tuli Daugava jõe pealt päästvat tuulekest. Keenia ja Etioopia jooksumehed olid või sees. Riia maratonil oli kirjas u. 22 000 osalejat (42,21,10 ja 5 km) ning kogu meie seltskond startis 8.35. Mingit aja peale jooksu polnud mõtet üritada, inimesi minestas tee ääres nagu kärbseid, kuid atmosfäär oli ülev ja rahvast oli tee äärtes palju toetamas.

Kärt

Hennessy viis maratoni läbimiseni!

Kärt - Riia Maraton tehtud!

Ma ei mäleta üldse kas ma kunagi kergejõustiku trennis käies unistasin maratoni läbimisest. Mäletan, et täitsin noorena NSVL noorte norme 600 ja 800 meetris ja mulle meeldis pikamaajooks. Viimased kom aastat. on stabiilselt jooksutrenni tehtud ja viimased kaks aastat maratonile mõeldud. Maratonist sai kinnisidee.

Tekkis meeletu tahtmine, ogaraks ma päris ei läinud õnneks. Kõik jooksuajakirjad ja maratoniõpetused sai läbi loetud, räägitud maratonispetsialisti Toomas Tarmiga ja motivatsiooni kogutud Jane Salumäe eluloo raamatust. Enne Riia maratoni oli kilometraaž 400 ümber. Viimane nädal järgisin rangelt toitumissoovitusi ja puhkasin. Kuid..põlesin ikkagi läbi. 3 päeva enne hooaja tähtsamat starti tekkis kehas meeletu nõrkus, kurk hakkas valutama jne. Mul ei olnud mingit hirmu maratoni ees ja teadsin, et pean füüsiliselt vastu, aga alateadvuses hakkas midagi tööle. Võistluseelsel ööl ei suutnud absoluutselt uinuda ja proovisin igasugu nippe, kuid miski ei aidanud. Mõtlesin, et kas tõesti jääb magamata ja startimata, sest tervisega riskida pole mõtet. Viimases hädas tuli appi hotelli minibaar ja HENNESSY. See väike pudel alkoholi ei pannud kohe magama, aga ajapikku muutusin unisemaks. Hommikul lugesin kokku unetunnid ja sain 3. Kehva, aga parem kui 0. Keerasin hotelli hommikusöögil saiad ja kohvi sisse ja läksime kõik koos starti. Trügisime Jussiga ettepoole ja tegime venitusharjutusi. Tunne oli ülev ja stardi eel tuli isegi pisar silma. Et kas tõesti…

Palav oli juba hommikul ja aina hullemaks läks. Mustad mehed panid omas tempos ja nautisid ilma. Õnneks sai rajal piisavalt juua ja dušši all end kasta, muidu oleks nukker olnud. Inimesi minestas meeletult, enamuses ikka need ilmselt, kes hindavad end üle ja stabiilselt ei treeni. Juss hoidis ilusti tempot ja jooksime koos 31 km. Aega polnud mõtet püüda, palavuse tõttu andsime kogu aeg tempos järgi. Jalg läks stabiilselt tükki  juba 23-ndal.
Kokkuvõtvalt maratoni kohta:

1-10km: jooksmine on lill

10-22km: väga ok ja korralik trennitempo

22-32km: nn töövahetus, emotsionaalselt kõige raskem, Riias sattus sellesse “auku” kõige igavam ja nürim teelõik

32-35km:raske, aga mitte midagi võimatut

35-40km: karjuv füüsiline vägivald, väga valus eriti sellise palavusega

40-42km:eufooria, sest lõpp on nii lähedal ja rinnus hõiskab, pealtvaatajate meeletu ergutuskisa lihtsalt kannab sind lõpuni.

…Päev hiljem-jalad nagu pakud, käimine raskendatud, aga ma tahan veel ja veel neid maratone joosta. Linnamaratonide melu sees on lihtsam joosta, kui üksinda joosta tuimalt Männikuni või Kiisani. Maratoniks treenides tuleb läbida ka lühemaid maid ja kiirust kontrollida, kuid võistlustel ei tahaks alla maratoni midagi joosta. See tunne, et Sa suudad, on lihtsalt nii võimas. Aitäh Juss ja kõik teised!

Juhan

Väga "seksikad" põlvikud Juss..

Ühel ilusal sügisesel päeval  2012 sai välja käidud mõte, et võiks koos prouaga mõnel välismaa maratonil koos joosta. Natuke uurimist ja sai Rigas Maratons välja valitud. Ühel klubi ühisüritusel mainisin sellest mõttest ka teistele ja kohe tärkas Kärdil huvi ning hiljem ka teistel. Ja ühel sombusel novembrikuu õhtul panin ennast maratonile ja proua poolmaratonile kirja.

Laupäeval 5-kesi Riiga jõudes näitas kraadiklaas 34 kraadi, oli oodata palavat jooksuilma… Pühapäeva varahommikul starti minnes oli juba palav, päeva peale olla kraadiklaas end 29 kraadi peale kruvinud. Sellistes oludes ei ole ma varem jooksunud.

Jooks ise hakkas rahulikus tempos, igal võimalikul hetkel end jahutades- toitlustuspunktides kõigepealt tops vett pähe, seejärel kraevahele, siis 2 topsi spordijooki kurgust alla jne jne. Joosta oli mõnus ja nauditav, kummastust tekitasid vaid vennikesed, kes jooksid Crocksidega või siis varbavahe-plätudega!? Aga oli ka kirevamaid tegelasi- üks tõmmu poiss oli hawaii seeliku ja parukaga ning kookospähkli koortest tehtud kopsukatega rajal….

Jooksime Kärdiga 6.30 min/km tempos. Sedasi oli täitsa vahva Riia linnaga tutvuda, rahvast oli raja ääres palju ja elati aktiivselt kaasa. Nii möödus vähemalt maratoni esimene pool. Maratoni teine pool käis osaliselt läbi tööstusrajoonide ja mahajäänud piirkondade, kus rahvast vähem ja silmailu ka just polnud. Kärdiga jooksime koos kuni u 30 kilomeetrini. Siis ta soovis tempos pisut järele anda ja soovitas mul omas tempos jätkata, edasi jooksingi üksi.

Sildade ületamine, mida tuli maratoni rajal 2 korda (edasi-tagasi) teha, oli esimesel korral (3/6 km) nagu nohu, aga teistkordsel ületamisel (34/40 km) oli see juba peaaegu katsumus. Olin väheseid, kes seda silmapiiril jooksis, enamasti ikka jalutati kirtsus nägu peas…

Kui sillast alla hakkasin tulema, siis elasid kaasmaalased häälekalt kaasa ning lõpp oli käega katsuda. Väga hea tunne oli viimased 2 km läbi vanalinna joosta ja hea enesetundega finišeerida. Aeg 4.31.25.

Lõpetuseks õnnitlused kõigile reisikaaslastele, kes edukalt oma jooksud lõpetasid. Järgmiste maratonideni!

Merle

Meil siukest silda pole..

Kuna ma polnud enne kunagi rohkem kui 16 km läbinud ja sedagi tagasihoidliku treeningpagasi pealt, siis eesmärgiks seadsin finišeerimise ja mõtlesin, et tore oleks 2,5h sees lõpujoont näha. Ilm oli kuum ja seetõttu vett sai palju nii tarbitud kui ka pähe valatud. Umbes poole distantsi peal andis indu juurde ka see, kui Grünbergid ja Juss mulle vastu jooksid ja nägin, et ajaliselt polnud nad ees rohkem kui marginaalsed paar minutit. Oma võimeid rajal mitte üle hinnata aitas kindlasti see, kui teises jooksu pooles jooksin mööda juba kõndijatest ja igal sammul olid kiirabibrigaadid hädalisi aitamas. Seda enam sai raja ääres kasutatud voolikutest jooksjate kastmise teenust või palutud kenadelt Läti poistelt klaasi ulatamise asemel see hoopis pähe valada.

Positiivne oli see, et raskeid hetki jooksu ajal ei tekkinudki ja kui 3 viimast km oli veel läbida, siis hakkasin hoopis kõrvaljooksjaid ergutama, sest energiat tekkis ei-tea-kust mühinal juurde.

Emotsioon on kõrgel ja see ei jää kindlasti viimaseks poolmaratoniks.

Harry

Miskisel ajal, eelmise jooksuhooaja lõpupoole andis Kärt avalikult märku, et on võimalik Riia kesklinnas, miskises nooblis  hotellis üks mõnus nädalavahetus veeta. Ainus tingimus oli, et tuleks ka Riia maratoni üritusest osa võtta.!? Mis seal ikka, sai naisega nõu peetud ja kuna ka Riias on meie naispereliikme üks lemmikpoode(kes teab, see teab), siis otsus tuli kiirelt. Sai regatud poolmaratonile.

Aeg läks ja varsti oligi käes nädalavahetus, mil tuli Riia poole teele asuda. Hommikul lõvidega väike Saku laada aktsioon ja keskpäevast asusime teele. Ilm oli heitlik, Sakus oli hommikul udu ja vihm. Keskpäevaks oli see vahetunud kerge pilvetaguse päikesepaistega. Meie sõidu alguseks oli taevas peaaegu selginenud ja õhutemperatuur hakkas tõusma. Jõudes Riiga oli see tõusnud jahmatava 34 oC-ni!  See oli kurja kuulutav, kuid mõne hetke pärast käis üle ka korralik äikesetorm ja temp muutus talutavamaks, nii 23 kraadi kanti. Egas miskit, numbrid kätte, hotelli, poodi… ja siis pastat manustama. Siis jälle hotelli, Eurovisioon ja kellel oli, sellel uni. Hommikul äratus 6:30, pudru, jooksuvorm selga ja 8 asusime stardi poole teele. Hommik oli mõnusalt värske, kuid taevas oli selge ja ähvards tulla eelmisele päevale sarnaselt väga soe päev. 10 min teekonna starti läbisid meie lugupeetud maratoonarid Juss ja Kärt söörkjooksuga soojendust tehes, kuid meie, kes me pidime poolmaratoni läbima, ei hakanud oma jooksusamme raiskama, lihtsalt jalutasime  starti. Vanalinn oli täis nii maratoonareid, kui ka eelmisest suvesooja öö pidustustest sinna jäänud alkomaratoonareid. Start anti 8:30 ja nii ta algas. Miskit pinget ei tekkinud, treenigutel oli vaeva nähtud(ikkagi 6,7 km jalas) ja vorm oli hästi ajastatud, jooks võis alata. Kulgesime enamiku jooksust Kristiinaga suht stabiilses tempos. Püüdsin tal tuju üleval hoida ja elasin kaasjooksjatele kaasa. Kiiresti muutus ilm väga palavaks(peale jooksu näitas auto 28 kraadi). Jõime ja kastsime endid veega nii tihti kui võimalik. Sillad olid mõnusad(seda seisukohta ei jaganud maratoonarid ja need, kes ei olnud sellises suurepärases vormis nagu mina. Kuuldavasi olevat need tõusudena mõjunud.), seal sai jahutavat tuult nautida. Poolmaratoni lõpu eel hakkas aga kuulduma pidevaid sireenide huilgamisi ja viimase 6-7 km jooksul ei möödudun kilomeetritki, kus ei oleks tee ääres või lausa tee peal lebanud mõni mees, kes vajas halvimal juhul lausa elustamist. See oli minu jaoks suht uudne ja sokeeriv kogemus. Nüüd hakkasin vähe tähelepanelikumalt ka Kristiinat, kes oli ka hakanud väljendama mõningasi kurnatuse märke, jälgima. Õnneks jõudis finis kätte suht pea ja poolmaraton sai tehtud nigui niuhti. Tuleb tunnistada, et minule oli see suht chill üritus ja jooksu lõpupoole hakkas jälle vägisi võimust võtma idee tulevikus ka üks maraton ära joosta. Finisi koridoris poseerisin väheke maratoni võitjatega, kes saabusid omalt distantsil mõni minut peale meid ning siis juba hotelli.

Peale Jussi ja Kärdi vastuvõtmist finisis tsekkisime end hotellist välja, siis poodi… , sööma ja kodupoole.

Uskumatult erinev nädalavahetus oli nii Riia tohutu vanalinna, lõunamaa soojuse, hubaste välikohvikute ja maitsvate toitude, kui ka minule tavapäratu spordiala harrastamise poolest.

Tänan reisu korraldajaid ja kaasreisijaid, väga mõnus oli!

 

Sellised muljed siis Riia jooksumaratonilt. Allpool toodud ka tulemused

NORDEA RIGAS MARATONS 19 mai 2013 tulemused:

Poolmaraton 21,098km:

Kristiina Kõll-Grünberg 02:12:52.0

Harry Grünberg 02:12:52.1

Merle Muru 02:18:33.1

Maraton 42,195 km:

Juhan Muru 04:31:34.2

Kärt Radik 04:44:46.8

Ametlik koduleht: http://www.nordearigasmaratons.lv/lv/

Täname koostöö eest Opera Hotel & SPA-d!

Jooksualaselt on kavas sarnaste turismireiside jätkamine ja tagasitel kõlasid meie suust sellised sihtkohad nagu Peterburg, Stockholm, Berliin jne.