Tähelepanelikud lugejad on kindlasti jälginud Rauli tegemisi läbi suve ning on teadlikud tema kukkumisest nii inimlikku lõksu – tasuta asjade lõksu. Raul pani oma järjejutu viimase episoodi ilusti kirja, voltis meistriteose, tõmbas keelega üle ümbrikku serva ja andis selle kandemeeskonna hoolde. See oli ehku peale andmine, kuid siiski peale mõningast viivitust on nüüd see kirjatükk Teie ees. Sõna on Raulil.
Raul
Tegelikult teadsin juba 19. juulil peale seda kui olin Soodla veehoidlas jala kindlale maale saanud, et edasine on ainult vormistamise küsimus ja kell samahästi kui käes. Oli vaja vaid tervena püsida, et sügisene rattamaraton läbida ja uhke kingitus ära võtta. Olingi siis joonel, nr oli millegipärast 268, aru ma ei saa mille põhjal seda jagati. Arvatavasti olin ühes pundis suusatajate, jooksjate ja ujujatega, näha oli tavalisi pedaale ja tosse, mingeid imelikki pikki jooksuretuuse jms. Ei lasknud ennast häirida, kuna olek oli niikuinii natukene vaevaline, nimelt oli eelmisel õhtul hää kamraad Harri Sügis pidanud oma eelpensioni sünnipäeva ja ametlikku Sen3 vanuseklassi saamist. Sattusin lauas kõrvuti istuma tema naise sugulasega, kes lahkelt kogu aeg välja kallas. Neljandas pitsis istus mingi kuradike sees ja kokkuvõttes läks natukene paljuks.
Algus rahulikult, suhtkoht kitsas oli ka, mis seal ikka kihutada. Esimene ärev moment oli kui sõidetud sai 15 minutit ja sellisel kergel, libedal ja väikese külgkaldega laskumisel sõitis keegi mulle tagant sarvega vastu kannikat. Ütleme siis nii, et kui teatud koht oleks 10 punkti, siis tabati numbrit 6, ei taha isegi mõelda mis siis oleks saanud kui maksimumsilmad oleks kätte saadud. Eemaldusin sündmuskohalt kiiresti ja kustutasin ebameeldiva mälestuse ajust. Varsti kohtasin veloclubbersi Margust, vahetasime viisakusi, aga ta jäi kohe maha ja jutud jäid lühikeseks. Ca pool maad oli sõidetud, kui oli moodustunud 20-pealine seltskond, selge oli, et nii lõpuni vuratakse. 30 km peal hakkas raske, kuidagi jõuetu tunne ja sõiduisu kadus ära. Tänan siinkohal dr Holden´it, kes on Haanja raviseansi hinna kõrgele ülesse ajanud, loobusin tänavu ja hästi tegin, sellise tühja tundega pole küll enam tahtmist ratast sõita. Narr oli nagu maha ka jääda ja nii ma seal pundi lõpus vegeteerisin. Ca 1 km enne lõppu pani üks härra laskumisel korraliku nipli ja jäin paari selliga sinna toppama. Oligi kõik. Võtsin augu väljateenitud kella välja ja panin ka linnukese lahtrisse, et järgmine aasta osalen taas pikkadel distantsidel. Osavõtutasu maksma ei pea, tehakse välja, jälle kasud sees, loodetavasti on taas saadaval mingi kallim kingitus ka, ahne nagu ma olen.
Saku rattapäeval ei osalenud, andsin teatepulga tütrele üle, loodetavasti tulevane porterlane, las rabeleb. Tasuks talle elu esimene karikas.
Tulemused:
96. Raul
261. Andre
294. (naistest 13.) Liis
441. Harry
562. (naistest 49.) Kärt
