Triatlon oleks tore ala, kui seal seda ujumist poleks. 1986 aastal, kui mu mälu mind ei peta, peeti MSK (Mererajooni Spordikool) suvelaagris Samblapõllul laagrisisene triatlonivõistlus. Veest väljudes olin viimane, sõitsin ennast teisele kohale ja seal ka lõpetasin. Mõned head aastad tagasi osalesin kahel suvel järjest Saku tratlonil. Meeles on see, et üks aasta olin veest väljudes viimane, ühel aastal eelviimane. Mingisuguseid illusioone ei loonud ka nüüd (etterutates võib öelda – eelviimane aeg). Aga asi oli karmim kui arvasin, 75 matsi korraga, kes virutab sulle käega makku, kes jalaga näkku, nina ja kopsud vett täis, karmide meeste ala. Kui 350-st meetrist oli pool ujutud, saabus minu „tähetund“ ja etteaste-sõuprogramm. Nimelt pöördusin kõrvalulpiva päästepaadi poole ja laenasin neil päästevesti. Väga sõbralikud sellid olid, tänud veelkord, kui juhtute lugema, aitasid vesti selga ja panid ka luku kinni, ulpisin siis kaldale. Pealtvaatajad olid tolerantsed, ei naernud, ergutasid ja plaksutasid. Vahetusalast väljudes olin eelviimane, mingi sell jäi veel kohmitsema, ees oli tühjus. Vahemärkusena olgu lisatud, et neiud-noorukesed, kes te seal vahetusalas kõõlusite, teatavasti ütlevad füüsikaseadused, et on asju, mis tõmbuvad külmas kokku… Lükkasin rauad paremale ja minek. Rattarada oli kerge, sile metsa- ja kruusatee, mingi aja pärast hakkasin rahvast kätte saama, tundsin ennast räigelt tugevana. Eriti veel siis kui sain kätte 2 tegelast, kes siis üksteist ergutades üritasid mulle sappa võtta. Tühi vaev kulla sõbrad, 50 m pärast oli tagant niutsumist kuulda ja 100 m pärast polnud kuskil kedagi. Suhtelised sündmustevaesed 22 km möödusid ruttu, rattasärk seljast, toss jalga (jah, oli aega, need mõned sekundid siia-sinna) ja 4 km jooksu ootamas. Tõdesin, taas, et olen tugev ning kevadised sama sarja 16 km jooksu ei ole mööda külgi maha jooksnud, nimelt möödusin kolmest konkurendist! Samm oli kerge, rada mõnusalt ülesse-alla ja läbi oligi. 3 ala läbi ja kell samahästi kui käes, jäänud veel sügisene rattamaraton!