16. märtsi hommikul kell 7:30 valitses Saku vanas lasketiirus vaikus. Tiiru muldvall, mille vanu laskehaavu on talviti silitanud kelgud, suusad, reed ja saapatallad sillerdas hommikupäikeses. Kevadpäike oli iga minutiga kindlustamas haaret öise karge -11 kraadise talvekülma ümber, et see mõne tunni pärast julmalt lumevaiba alla peitu suruda. Kohalik konstaabel kirjurähn lasi korraldajate saabudes kuuldavale hädakisa ja asus kärmelt lähima „kõlapuu“ otsas morset taguma – tokto tokokoktokoks. Võib olla üritas ta sellega edasi anda päeva ametlikku määrdesoovitust Toko valikust, kuid pigem ei olnud Härra Suur Kirjurähn kursis, et täna toimub siin midagi erilist. Õige pea tõmmatakse siin samas platsil kahe männi vahele Porter Racing plagu tähistamaks Saku 100 stardijoont, nagu juba aastaid on tehtud. Rähn on hoolimata peaga vastu puud tagumist endiselt terava taibuga ja peatas trummeldamise mõttel: „Oota, aga kas see pole mitte liiga vara!?“ Ilmselgelt ei olnud ta trummeldanud Saku terviseradade avavärava posti, millel seisis kuulutus pealkirjaga Saku 100 Juubeli Suusaeri.

Vastupidiselt üheksale varasemale aastale, kus Saku 100 sisu käib veeremise ümber, on käesoleval aastal läbivaks motiiviks libisemine. Vastupidiselt ühe vana sõbra sõnadele, kes teatas, et „suusatamine on energiakulukas vananenud liikumisviis, mis põhineb hõõrdumisel ja on ammu asendunud ökonoomsema liikumisviisiga, milleks on veeremine“, leidsime, et juubeliaasta sõit saab toimuma suuskadel. Rattal sõidetakse Saku 100 taaskord aastal 2014. Õnneks toetas talv meie plaani 100% ja visalt kevadega heideldes pakkus sündmuse päevaks suurepäraseid tingimusi. Värskelt kammitud uisurada ja freesitud klassikasoon ootasid pidulikult oma aega. Pool tundi, enne starti hakkasid kogunema osalejad. Valmis seati suusad, vahetussuusad ja muu vajalik pika eesootava päeva tarvis. 5 minutiti enne starti vallatles õrn tuuleõhk veel tühjas stardikoridoris ja meenusid pealt kümne aasta tagused mälestused Tahko MTB rattasõidult, kus toona käis kõik sarnases rahulikus taktis. Napp paar minutit enne starti seadsid 31 suusatajat oma suusad stardijoonele ja kell 9 anti start läbi aegade (loodan, et ei eksi) esimesele 100 km suusavõistlusele Harjumaal. Kuigi maksimaalseks distantsiks oli 100 km, kasutati sama formaati nagu Saku 100 varasematel aastatel – sõida palju jaksad. Sestap olid rajale suundujad erinevate eesmärkidega. Sõidutempo valiti vastavalt võimetele ja vanusele, mis jäi  9 ja 58 aasta vahele. Kellaosutid pöörlesid ja päike taevavõlvil näitas tundide kaupa oma kasvavat võimu. Mis keerles suusatajate mõtetes, kui nende keha metsade embuses lookleval suusarajal neid visalt liikvel hoidis, me ei tea. Kuid me teame, mis toimus stardialas. Taaskord orienteeruvalt kuue ja poole km-st ringi seljatades käitusid inimesed erinevalt. Viimasest reast startinud, kuid lendleva kergusega esikohale liikunud Siim Vinter ei peautnud kordagi vaagides, kas jätkata või mitte. Ühte minutisse sõidetud ringiajad, millest pea igaüks oleks Saku suusapäeval andnud koha poodiumil!,  viisid kindla ja kiire 100 km lõpetamise suunas. Osalejaterivi oli aga kirju ja paljudele oli puhvet nii söögi- kui ka mõttepausiks. Mõnusat porgandimuffinit mugides ja taamal praksuvat lõkkeleeki põrnitsedes  vaagisid mõnedki – jätkata, või mitte … Subjektiivne verbaalsel infol põhinev statistiline kokkuvõte näitab, et pigem sõideti rohkem, kui algselt plaanis oli. Nii läheb, kui kord Saku 100-l osaled – sa ületad ennast! Vaim ja füüsis on päeva kestel kindlasti suures tülis ja püüdlevad erinevates suundades nagu Krõlovi valmis, kuid sündmuse lõppedes,  finišijoone ületamisel või hiljemalt kuumal saunalaval saabub aga leppimise hetk – rõõm millestki erilisest, mis on nüüd tehtud. Mälestused naervatest inimestest, lahkest toitlustajast, suurepärasest ilmast, soojast lõkkevorstist – seda ei anna ühegi medali sisse sepistada ega loitsida. See jääb hinge ja ehk veab sind järgnevatel aastatel taaskord tagasi sellesse keerisesse, mis algab Saku rabametsas ja paneb sinu keha ja vaimu tööle erilisel moel.

Aga aitab sentimentaalset lobast. Saku 100 Juubeli Suusaeri võitis mäekõrguse ülekaalu ja ajaga 4:52:08 Siim Vinter (CFC Spordiklubi / Reaktiiv.ee), näidates kõigi läbitud ringide kestel napi minuti sisse jäävaid ringiaegasid. Siimu 100 km võiduaeg suuskadel on kiirem kui 2012 aasta Saku 100 võitja aeg rattal! Kas  suusatamine ikka on aegunud liikumisviis?! Teise koha duell osutus sõidu teises pooles päris põnevaks. Asko Nurm ja Aimar Pedari vedasid vägikaigast, kuid poodiumi teise astme vallutas siiski Asko Nurm (Porter Racing) ja kolmanda koha teenis välja Aimar Pedari.

Naiste sõidu võit ei taandunud kiirusele vaid vastupidavusele. Triiona rajal liikunud Kristiina, Liis ja Eve libisesid lõbusalt koos ja peatusid ka puhvetis koos, kuid pikema liu laskis ja naiste arvestuse võitjaks tuli päeva lõpuks siiski Eve Kitvel, läbides 87 km ajaga 6:10:23. Talle järgnes 80 km läbinud Kristiina Kõll-Grünberg (Porter Racing) ja 67 km läbinud Liis Grünberg (Porter Racing).

Eriauhinna pälvis 9 aastane Henry Grünberg, kes noorima osalejana vanemate toel ja loal poolteist ringi läbis. Teine eriauhind läks päeva säravaimale kujule Ivo Härmsile, kes liikus rajal suurima naeratuse ja kiireimate klassikasuuskadega, olles ühtlasi aastatelt eakaim osaleja, kuid hingelt vähemalt poole noorem!

Ühtekokku läbis 100 km distantsi 15 osalejat ja kokku sõideti suuskadel sündmuse raames 2239 km. Spordireferendid ja mälumängurid sobravad nüüd oma ajusagarates ja ütlevad,  kas Sakus on ühel päeval mõne ürituse raames rohkem suusatatud. Nii või naa, kilomeetrid pole olulised. Maksab emotsioon!

Täname ürituse toetajaid: Klick, Saku mõis, Saku vald, Datel Esitlustehnika ja Smartprint ja priitahtlikke rajameistreid – Arno, Paavo, Juhan.

Kohtumiseni taas Saku metsades!

Priit Grünberg – Saku 100 peakorraldaja

Saku 100 Juubeli Suusaeri tulemused

Saku 100 Juubeli Suusaeri pildid

 

Mida aga pajatavad sõitjad. Naised enne 🙂

Kristiina – 2. koht, 80km, Aeg 5.42.12

Saku 100 läbi naise silmade 🙂

Kuna klubi kuhu kuulun, sellise toreda ja omamoodi kreisi ürituse korraldas, tuli ju osa võtta. Eelneval päeval ei osanud ma igatahes üldse seisukohta võtta – kui palju siis ikkagi sõita? Milleks valmis olla? Täitsa tume maa.  100 km on ILMSELGE liialdus, aga äkki püüda isiklikku rekordit? Siiani oli minu pikim vabatehnika läbitud distants Kõrvemaa maraton (38km), et kui seda püüaks ületada, siis oleks ju okey küll.

Võistluspäeva hommik oli üpris karge, ärgates näitas kraadiklaas köögi akna taga -18C aga see kraad sulas kärmelt kuna päike oli ju suur ja hele. Stardis näitas termomeeter juba -9,9C ning ilm oli suurepärane.

Pauk käis ja kõik, kellel numbrid peal, panid uhama (nagu niimoodi ikka juhtub siis, kui inimestele number peale panna). Tõsiselt – 2 esimest ringi läbiti ikka liiga kiirelt. Esimest korda grupisõitu nautides, leppisime 3 naisega (mina, Liis ja Eve) üksmeelselt kokku, et võtame vaiksemalt, mis lõpp-kokkuvõttes tähendas, et 5km aeg ei olnud meil Liisi sõnul mitte enam 19minutit, vaid 20minJ Aga suusk (tänud siinkohal abikaasast osavale määrdemeistrile), enesetunne, ilm ja seltskond olid ju superhead! Pealegi ei pannud me kilomeetreid ja läbitud ringe eriti tähelegi, sest juttu jagus meil omakeskis ohtralt – väga chill (kui ainult rada oleks veel nii lai olnud, et oleks saanud kõrvuti sõita).

Seitsmendal ringil, kui saime aru, et pea pool kogudistantsist on juba sõidetud, jõudis reaalsus kohale, et esimene eesmärk on täidetud – isiklik rekord distantsi mõttes on saavutatud. Ka naiste jutuvada vaibus – kõik hakkasid vist miskit mõtlema ja uusi eesmärke iseendaga paika seadma…k.a. mina. Et siis äkki jõuan 10 ringi teha?? 10 ju nii ilus number või nii…J

Boxipeatuses sai igaks juhuks juba soola ja kurki söödud, teades minu krampe armastavaid tallaaluseid, kuid pidin peale sõidu lõppu tõdema, et kui sõita piisavalt rahuliku tempoga, siis krampe ei tulegiJ Boxipeatuse personal oli igati innustav ja teenindus 5 pluss.  Sama sai öelda ka raja kohta, mis oli lausa VÄGA heas korras.

Aga rääkides nüüd suusatajast kui inimesest, siis uskumatu, kui mõjutatavad me oleme – Liis tegi lihtsalt seltskonna pärast poole rohkem ringe kui tal plaanis oli ning veel paljude teiste plaanid muutusid reaalajas. Nii mõnigi mees sõitis 100 km täis puhtalt sellepärast, et need “hullud naised”  (seda sai rajal mitmete suust kuuldud) ei kavatsegi veel maha tulla.

Kui kümnes ring käsil, oli naiste seas haudvaikus – kõik jutt oli äkitselt otsa saanud. Igaüks pidas vist endaga aru  – mis edasi? Kuna tunne oli pea sama (veidi nagu oleks siiski keha kangem olnud), mis 5 ringi tagasi, siis mõte lõpetamisest ei tundunud õige olevat – peaks ikka veel ühe ringi tegema…  Boxipeatusse jõudes teatas Liis oma lõpetamisest, vaatasin Eve poole – SELGE, tuleb minna veel … ja me siis läksime…. Ja sõitsime ja taas oli vaikus terve ringi ja siis millegipärast läksime ka veel 12-ndale ringile – siis liitus meiega üks metsa tulnud  üsna vana mees, kes lükkas meie kõrval paaristõukeid ja oli väga jutukalt innukas.  Taas saime kuulda sõnaühendit “hullud naised”.  Aga vot eks iga asi saab ükskord otsa ja nii sai ka 75-ndal kilomeetril otsa minu  seni , uskumatult kaua ikka,  püsinud hea ja mõnus sõidutunne. Kuna 3 ringi oli veel vaja läbida, et saaks 100 täis, siis see tundus ikka liialt pikk küll, et seda kannatades läbida – polnud ju 100 mu eesmärk kordagi olnud, isegi sellist mõtet ei julgenud pähe tulla lasta, kuigi täiesti üllatuslikult ajalimiiti oleksime mahtunud.  Seega oli igati loogiline, et nüüd on lõpp. Lõpetada tuleb alati ikka hea enesetunde ja fiilinguga. Väike moraalne põnts juhtus ka muidugi sel viimasel 12-ndal ringil… nimelt möödus meist Kalmer (ta oli seda ka varemalt mitu korda teinud) aga seekord teatas ta möödudes rõõmsalt, et temal on käsil viimane ring – mis mõttes? Et kui meie sooviks ka 100 läbida, siis me peaksime veel 1,5 tundi siin rajal veetma???? Ei ole ju võimalik, ega see eesti naine nüüd nii tugev ka ei ole. Eve vist mõtles, et tema on ja läks veel ringile aga ju see kambavaim ikka nii tugev on, et ilma selleta ikka kaugele ei jõua ja peale seda ringi andis ka tema alla.

Kokkuvõttes siis naiste II koht, meeneks  kena oma mehe tehtud autahvel ning kuhjaga muljeid ja elamusi 🙂  Tore, et Saku 100 seekord suuskadel oli, rattaga ei ole see asi Saku metsas üldse nii lõbus.

Ja  ega ju ei olegi ilus kui oma klubi korraldatud üritusi ise võidame, onju Asko!? Teistel tuleb lasta ka särada.

Liis – 3. koht, 67km, Aeg 4.43.29

Mina läksin Saku 100 Suusa Juubelierile natukeseks mõnusat meeleolu nautima ja sealhulgas veidi sportima (no kuskil nii 4-5 ringi, 1 ring ≈ 6,6 km). Vaimusilmas kujutlesin, kuidas ma enamiku aega boxipeatustes juttu ajan ja päikest naudin … No haarasin siis suusad kaasa, mmmmm … millal neid viimati määritigi … aa, jaa kuu aega tagasi toimunud Saku Suusapäevaks, mil ma üldse viimati suusatasin. No ja kiireks läks ka, ei jõudnud kodus isegi midagi hamba alla panna.  Seega ei valmistunud ma selleks ürituseks kuidagi, isegi osalemine oli veel hommikul lapse haigestumise tõttu ebaselge.

Aga no stardis igatahes oli juba oodatud elevust tunda ja päev tõotas tore tulla. Sellist rivitult startimist nagu Saku 100-l vist eriti ei kohta, kõik said aru, et väga kiiret pole täna kuhugi … Kuigi-kuigi esimesed ringid siiski kihutati oluliselt kiiremini, kui oleks  ilmselt tarvilik olnud. Ainult Marti sai sellest kohe aru! Aga no jah, igatahes sattusime me mõnusalt kolmekesi naistega sõitma valdavalt Kristiina vedamisel ja tundus, et tempo oli kõigile igati sobilik ja jutuainest jagus ka … Kristiina küll proovis meie moraali alla viia jutuga lamamistoolidest, õllest ja toitlustuspunktist päikselise Kannatuste raja lõpus, aga õnneks me selle õnge ei läinud 🙂 … Üheks hetkeks oli kuidagi märkamatult 6 ringi täis … no ja mis see 2 ringi siis enam peale teha pole, saab vähemalt pool kogudistantsist kirja. Ainus mure oli, et randmed hirmsasti valutasid, juba 2 viimast ringi sõitsin praktiliselt kepid kaenlas. 8 ringi lõpus oli ainus motivaator järgmisele ringile minemiseks Meelis, kes samal ajal kui me „baaris“ olime, soovis, et tal aeg kinni pandaks, tema lõpetas. Aga mina polnud veel palunud oma aega kinni panna ja niimoodi üks koht kaotada, oleks eriti narr olnud J. Tuli minna! Ja nii saigi järgmiseks eesmärgiks juba 2/3 kogudistantsist läbida. Tempo oli mõnus ja jaksu oleks olnud, aga randmevalu muutus kannatamatuks ja nii lõpetasingi 10 ringi järel. Ma olin end ületanud mitmeti – ületanud plaani, mida mul nagu polnudki, sõitnud pea 2 korda pikema distantsi vabatehnikas kui eales varem, sh ületanud ka elu pikima distantsi (siiani oli selleks TM) ja peaaegu oleks unustanud … III koha sain ka. Kiitust pälvis aga ilmselge helk teiste naiste silmis, mis ihkas enamat. Õppetunniks oli sel korral, et järgmiseks aastaks on ilmselgelt kergemaid keppe vaja. Väga hea emotsioon jäi kõigist ja kõigest!!! Tänud!

Kärt – 33km, Aeg 3.25.40

Eile murdus jää.

Võtsin endale salaeesmärgiks sõita rohkem kui kunagi varem ning nautida ilusat ilma ja mõnusat seltskonda. Õnnetul kombel piirasid mind töökohustused, kuid kui lõpuni aus olla, siis ega
üle 5 ringi ei oleks palju sõitnud. Ehk oleks paar ringi veel punnitanud. Aga see ei ole absoluutselt oluline, sest eile tundsin lõpuks murdmaasuusatamisest tõelist naudingut. Päike paistis, suusad libisesid ja pidasid hästi, palju toredaid inimesi, kõigi aegade parim “taustamuusika” Saku rabametsas, sundimatu õhkkond. Vaadates stardiprotokolli teadsin, et jään kohe rivi lõppu, isegi kui ma oleks klassika asemel valinud uisustiili. Aga kuna ringi pikkus oli vaid 6,5 km, siis pidin “üksindust” kannatama vaid loetud kilomeetrid. Edasi olin kogu aeg elu keskel:). Sain kokku 33 km ja 2. suusahooaeg peale 1990 a. sai läbi. Ma “nõuan”, et see võistlus tuleks kordamisele, sest emotsioon oli niivõrd võimas. Tänud peakorraldajatele!

Siim Vinter – 1. koht, 100km, Aeg 4.52.08

Ühe parema hinna/kvaliteedi suhtega võistluskilomeetri hind sel talvel

Minu jaoks on suusahooaja lõpu maasikateks alati osutunud pikad sõidud Märtsi lõpus: Haanja100 (see aasta küll veebruaris), Suusahunt ja nüüd siis Saku100. Ühelt poolt seetõttu et Märts pakub enamasti piisavalt päikesepaistet, pingevaba õhkkonda, tänavu ka väga kiiret lund ning teisalt pikad sõidud on paslikud minusugusele diislile. Rajal eelnevalt luuret tegemas ei käinud (100km jooksul saab rada enamasti piisavalt selgeks) – Saku rabametsas olin seni seigelnud siiani peamiselt rattaga ning 7km suusaringi puhul oli mul teatav eelarvamus – joostes/rattaga tundus suusarada veidi tuim ning sõltuvalt aastaajast soine ja rajapõhi ebaühtlane, samuti teades Saku100 rattaringide (kuri)kuulsust ootasin ka rajameistrilt mõnda vimkat (a la imev soolõik, kraavid jms… ebatüüpilised suusavõistluse juurde kuuluvad elemendid).
Esimesel ringil hoidsin esialgu kohalike meeste varju ning kohastusin pigem oludega – Asko tegi ees kenasti tööd ning hajus ka kartus “imevate soolõikude” ees ning rajakvaliteedi osas. Teise ringi alguses hakkas siiski külm ning pidin natuke tempot lisama, et sooja saada. Teised järgneda väga ei üritanud ning sõitsin rahulikult umbes sama tempoga lõpuni. 100km sõidu puhul on psühholoogiliselt alati kõige raskem vahemik 65-90km mil väsimus kipub peale tulema sõltumata tempost(viimane ring on alati kõige kergem). Kui siis teisel kohal sõitnud Aimari ~kolm ringi enne lõppu kätte sain andsin talle teadmatusest valeinfot stiilis, et “järgmised on kaugel ja väsinud jalaga”. Selle peale justkui Asko oleks seda kuulnud ning tundub, et otsustas omakorda natuke hiljem Aimarist mööda sõita. Saku100 raja teeb raskeks tegelikult just asjaolu, et rada on täiesti sile. Haanja viiene hakkab küll võib-olla rohkem jalale kuna pead pidevalt ronima, kuid laskumistel annab siiski pisut selga puhata. Seega polnud sõidu teises pooles haruldane kui paljud sõitjad (sh. mina) hakkasid avastama kohti kus sai sisse võtta laskumisasendi (!).
Ebatavaliselt heaks sõidulõpu boonuseks oli muidugi saun&toitlustus Saku mõisas. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui “etalonkorraldaja” Dr.Holden poleks samal ajal Suusahundil osalenud oleks ta kindlasti antud üritusele oma heakskiidu andnud.

Paavo – 5. koht, 100km, Aeg 6.02.02

Olin samal hetkel otsustanud Saku100 osaleda, kui üldkoosolek otsustas 2013 aastal Saku100 suusasõiduna korraldada. Kuid ma ei olnud tõsiselt mõelnud, kas ma selle sõidu ka lõpuni sõidan. Oligi pingevabam sõitma minna. Kogu eriettevalmistus seisnes 4 paari suuskade määrimises. Olin küll talvel paari treeningsuuskadega ikka 200-300km sõitnud, ilma neid vahepeal määritama ja nüüd määrisin 100km tarbeks neli paari. Stardiärevus. Kõik said ühesuguse kombinatsiooni HF parafinist ja grafiitparafinist. Üks paar olid klassikasuusad ka – igaks juhuks.

Hommikune äratus kell 7. Neljaviljapuder söödud ja vajalik kraam pakitud, oli aeg minna Saku rabametsaraja lähtepaika. 8.15 jõudsin kohale. Termomeeter näitas Priidu prognoositud -11*C (ok, -10,8*C). Ilm oli suurepärane – päike säras pilvitus taevas, tuul vaevu tajutav ja lumeolud parimad, mida tahta võis. Loba-loba ja suuskadele struktuur alla lükatud, jõudis kätte aeg jope seljast võtta ja starti minna. 3,2,1, START!

Esimesel sajal meetril juhtisin sõitu, siis andsin raske “veduri” töö teistele üle. Neli meest kadusid esimese ringi poolel maal juba kaugele kurvi taha. On neil plaanis ikka lõpuni sõita?! Ainult ühel jäi see plaan katki. Teise ringi keskel tuli Pedari järgi ja jäi kanda tiksuma. Küsisin, kas tahab mööda minna?  “Ah, vahet pole”. No võtsin ikka viisakalt klassikasoonde. Panigi mööda ja mul polnud võimalustki tuulde jääda. Mees sai lõpuks ikkagi kolmanda koha. Kuuenda ringi järel suusavahetus. Vau-efekti ei olnudki, kuigi suusk libises päris hästi ja nii lõpuni. Aga mees andis igal ringil veidi järele ja nii lõpuni. Kümnes ring kujunes kogu sõidu kõige raskemaks, seda on ka aegade tabelist näha.

Mida mõtlevad naissõitjad – ikka veel rajal?!  Väga visad, tuleb endalgi edasi sõita. Peale joogipunkti, 11. ringil, mõtlesin, et ongi juba elu pikim suusasõit tehtud ning 4 ringi peale seda ainult veel jäänud. Tuleb ära teha! 13. ring algas õnnetult – vahetult enne joogipunkti suusakepirihma avades läks kepiteravik vastu maad ja sõitsin kõhuga käepideme otsa. Ai, valus! Veidi oigamist, spordijooki ja edasi. Sain vaguni sappa ja selliselt lõpuni välja. Õnneks ei olnud Northug, jäi kenasti finišini selja taha. Tegin ise viimasel 50 meetril spurdi :). Tehtud! Kelgumägi tuli vastu ja lõi mu pikali. Peale väikest kosumist lõpusprindist sain juba hästi end liigutada ja ei mingeid krampe (kuigi sõidu teises pooles oli kergeid märguandeid). Spordijooki kulus igale ringile 2 topsi ja lisaks kokku 5 spordigeeli ning mingis punktis võetud tükk šokolaadi (ei olnud õige mõte), pluss naise musu ka (väga hea mõte). Aga finišis Jussi ulatatud “kisamakkara” läks kenasti õigesse kohta. Kola kokku ja sauna. Vägev värk!!

Toomas Elling – 6. koht, 100km, Aeg 6.02.06

Üritus oli suurepärane. Kohati jäi selline mulje nagu Lahti MM oleks Saku rabametsa kolinud. Ise ühildasin meeldiva kasulikuga ning proovisin erinevat marki suuski. Salomon jäi selles jõuproovis kindlalt viimaseks. Kindla peale minek on endiselt ikkagi “kollased”. Südame alt teeb soojaks ja mis siin salata paneb ka peeglisse vaatama, et on selliseid entusiastlikke ja pühendunud spordisõpru, kes viitsivad küllaltki väiksele ringile suusamanjakkidele sellist toredat üritust korraldada.

Tõnis Tiedemann – 8. koht, 100km, Aeg 6.17.04

Jäin üritusega rahule. Kuna tulin sõitma ilma igasuguste ootusteta, siis 100 km läbimine oli lisaboonus. Üldises mõttes oli korraldus vana hea porterracingu teema ja selles osas ei saa küll mitte midagi ette heita. Ilm oli ilus ja libises ka hästi. Rasketel hetkedel olid korraldajad hea suutäie ning positiivsete sõnadega tuju ja motti tõstmas. Igatahes oli tegu igati positiivse päevaga. Kas ka uuesti, seda ei oska hetkel öelda, suusa100 sõltub ikkagi vägagi ilmast ja kui oleks olnud näiteks meeldiv talvepäev koos lumesajuga, siis oleksid muljed ilmselt teistsugused. Hetkeseisuga olen päevaga väga rahul ja ainus asi, mida öelda saan on see, et tüüpiline porterracingu üritus, mis on alati hästi korraldatud, toreda seltskonnaga ja garanteerib meeldiva päeva ja hea tuju.

Olev Kitvel – 12. Koht, 100km, 6.51.39

Saku 100 üritused olid meil siiani proovimata, aga nüüd ei saanud vahele jätta. Porter Racingult suurepärane korraldus ja meeldiv seltskond, mis aitasid kaasa meeldivale eneseületusele. Naljaga pooleks võib öelda, et osalesin nagu “Müüdimurdja” osas, kus tõestust sai väide, et kui tugitoolisportlasele seitsme tunni vältel regulaarselt spordijooki manustada (kokku 5L), siis jõuab ka läbida 100 km suusatades. Palun korrata ka järgmistel talvedel.

Ja nüüd veel “väike lõik” Asko sulest..

Asko Nurm – 2. koht, 100km, 5.17.36

Lugu siis sellest, kuidas ennast suurte tähtedega Harjumaa ajalukku sai kirjutatud, osaledes esimesel teada oleval Harjumaa 100 km suusadistantsil tulemusliku II kohaga.

Kui keegi oleks mulle 5 aastat tagasi öelnud, et mingi hetk tulevikus ma lähen 100 km vabastiili maratonile, siis ilmselt oleksin teda üsna jabura näoga piidelnud ja peaministerlikult küsinud seemnete ja seente kohta, mida ta tarbib ning üldise turvalisuse huvides proovinud sokutada teda ühte “sõbralikku asutusse” hipodroomi ristis.
Aeg on läinud aga omasoodu ja antud hetkel kogu see jaburana näinud plaan on võtnud hoopis teise mõõtme.

Eelneval õhtul suuski määrides andsin endale aru, et hooaeg on olnud pikk ja täis kõikvõimalikke mõõduvõtmisi – Estoloppetitest Sparta suusateisipäevakuteni välja. Ei ole vaja rapsima minna, tähtis on lõpetamine. Seda enam, et see on su elu esimene nii pikk distants ja pole üldse teada, kas mootor kestab ja ihu järgi tuleb. Seni pikim oli eelmise hooaja lõpetamine samal ringil, aga üksi seigeldes ja võideldes vägisi rajalt haihtuva lume ja pimedusega. Siis kahjuks sadat ette ei saanud ja tuli leppida 72 km läbimisega ning loota, et kõikvõimas annab jõudu ja tahet teha see ära tulevaste talvede jooksul.

Nüüd oli see püha üritus ees! Et mitte väga jalga väristada ja õhtul rahulikult uinuda saaks, andsin endale aru, et vedelikku on homme vaja ning Porter kosutab keelt ja meelt. Suusad lõpuks määritud, paar porterit alla tehtud, tuli uni hää ja kosutav. Hommikul lasin veel eelmise päeva pastast kõhu täis, sest tööpäev tõotas ju tulla pikk ja raske. Pakkisin söögid-joogid ning teele!

Kohapeal selgus, et lubatud pakast polnudki nii palju kui kardetud sai. Kannatas suht õhukeselt: võrgu + kombega rajale minna. Rada ja ilm olid SUPER. Puhh oli teinud super raja, sile nagu oleks MK etapp algamas. Kuna aega oli stardini vähe, siis tuli end suht kiirelt valmis seada ning esimene proovilibisemine andiski juba aimu, et üle 100 aasta on osatud määrdega lõpuks täkkesse panna.

Ja siis see hakkas: 5,4,3,2,1 – Start!

Paavo oli kiireim poiss, võttis stardikiirenduse ära ning teise kurvi jõudes oli ikka veel essa! Siis tuli Kalmer ja võttis vedamise ohjad üle. Kilomeetrike sai sõidetud ning juba hakkas ka kergelt ihu soojaks minema. Tempo tundus isegi liiga mugav ning läksin ette sikutrama. Paar tiiru vedasin, kuni Vinteril villand sai ja enne teise ringi lõppu oma teed läks. Vaatasin, et see mees ilmselt küll rohkemat, kui viite kümpi sõitma ei tulnud. Edasi ratsutasime 3-4 mehelise rakendiga, kus ajapikku saba lühemaks kuluma hakkas, kuni 4 ringi lõpuni. Siis tuli Kalmeril janu kallale ja keeras boksi. Nii siis läks sõit omapäi edasi. Esimesed ringiga saajad hakkasid juba ka vaikselt silmapiirile jõudma, oli lihtsam sõita, kui kedagi eespool liikvel näed. Peale neljandat ringi hakkasingi suuremat rõhku pulsile pöörama. Teadsin, et üle 170 sõites ilmselt lõpuni ei jõua ja füüsis vannub ennem alla. Õnneks oli pleier kaasas, sai terve tee Kukut kuulatud, muidu oleks lume kriuks kõrvad kurdistanud. Nii see sõit kulges, jõid ja võtsid geeli, aegajalt keerasid boksi, et mõni banaan alla neelata ja joogipudelit täita.

Kätte hakkas jõudma ca75’s km, kui tundsid, et jõuvarud pole enam endised ja lihasväsimus kipub krambitama. Vägisi kippus alateadvusesse fakt, et on ikka enesetapp sõita terve 100 km absoluutsel lauskmaal, ei ühtegi tõusu, ega laskumist, kus saaks puhata ja pisut teist lihasgruppi kasutada. Õnneks olin varustanud end taaskordselt magneesiumi pulgaga, millest seekordsel tarbimisel õnneks ka kasu oli, kuna mäng ei käinud “täispööretel”, nagu loppetitel ja Tartus. Äkitselt ilmus mulle seljataha nr 10 (Pedari). Arvasin, et olen talle juba ringiga sisse teinud ja ei peagi väga pingutama eest ära sõiduga ja andsin talle veel lahkelt teedki. Isekeskis mõtlesin, et võin suht lõdvalt võtta, et nende allesjäänud ringidega ta enam ringi tagasi ei sõida. Siis hakkas aga fakt kripeldama ning boksialas Priidult uurides, et kas ma olen temast ees või on asi vastupidi. Saades vastuse, et asi on vastupidi jahmatas korralikult. Nüüd kurnatusest vaevatud tuli hakata ligi 300 m veninud vahet tagasi sõitma. Õnneks oli süsteem enam vähem oma töövõime taastanud pärast pisut madalamas tempos sõitmisele. Kulus vist pea ring, et Pedari kätte sain. Nüüd seisis ees kõige raskem osa, suht töntsi jalaga teha sellist tempot, et ta uuesti sappa ei hakkaks ja seejuures ise ellu jäädes vahe sisse sõita. Kui üks kilomeetrike oli end pigistada saadud ja pilk üle õla heidetud, oli vahe juba pea paarsada meetrit. Oli kergenduse hetk, nägin, et ka tema on viimase piir peal ja ilmselt järele tulijat tast ei ole. Tempot aga alla lasta enam väga ei julgenud, sõitsin üsna mugavustsooni piiripeal, et vältida mõnda järjekordset üllatajat, kellega enne lõppu puid ja maid jagada. Niisiis oli lõpuni veel 2 ringi, võtsin sisse oma viimased geelivarud ja lodistasin spordijooki peale ja sundisin end takka, et see on ju 1,5 km lühem, kui Harkuring ja et neid järgi on veel vaid 2, pea vastu! Õnneks nii ka läks, seljatagune jäi puhtaks ja Vinter oli ammu oma teed läinud. 3 ringi enne lõppu sain talt veel ringiga ka. Niisiis oli tegu Status Qou seisuga, võita ega kaotada polnud midagi.

Viimane ring sai hiljem alustanud ja nüüd 7’ndal ringil olnud Puhhiga koos surfatud ja rada kiidetud ning teist kohta vormistatud. JA SIIS TA TULI, SEE KAUAOODATUD LÕPUJOON!
Uhkusega sai käed taevapoole aetud ja öeldud endale, “tubli vanamees, ära tegid”.

Jätkus juba autasustamine ja saun Saku Mõisas. Mõis kostitas meid sooja sauna ja külma õllega, samuti oma suurepärase pastaga. Mõnus saunaseltskond vahetas aktiivselt muljeid ja loendas metsas saadud krampe ja haamreid.

Igatahes oli tegu väga korda läinud üritusega, tänud peakorralduse eest Priidule ja Jussile ning tuhat tänusõna Puhhile läbi aegade parima ja siledama raja eest Saku 7’sel, mida ma mäletan. Tänan ka kaasvõitlejaid ja seltskonda mõnusa äraolemise eest ja suured tänusõnad ka määrdemeister Askole õnnestunud suusapaaride ettevalmistusel. Tänan ka Saku Porterit kosutava une eest ja Originaali mõnusa saunavirreks olemise eest. Tänud Kärdile Mõisas võõrustamise eest.

Eks näis, kas juubelierist saab äkki igaaastane talvetapmine või mitte, aga kohtume igatahes järgmistel väljakutsetel!

VÄGA positiivsed mälestused ja emotsioonid!

…ja nagu naabrimehega rääkisime (kes samuti 100km täis sõitis / Toomas Uiboleht) – selline üritus ja ainult “kiviviskekaugusel” kodust!

 

Madis Mägi – 14. koht, 100km, 7.11.52

..kui küsisid, et kas sarnasel suusaüritusel oleks soov veelkord kaasateha – siis vastus kõhklemata: “JAH!”

Kuigi ise viimased 6 ringi sai võideldud kummalise terava-torkiva asjaga vasakus suusasaapas/sokis ning peale 10.ringi see lausa äravõetud ning otsitud – jäi viga leidmata ja nagu hiljem selgus: Hea, et jäi SIIS leidmata!

Sai jätkatud jalgadega ökonoomsemalt tööd tehes ning loota rohkem kätele  :). 100km oli ikka plaanis ja tehtud ta sai.  Hiljem kodus suusasokki ära võttes selgus – et nn.”torkijaks” oli jala siseküljele tekkinud ca 2cm x 3cm suurune vesivill… nii et männiokast ikkagi suusasaapas polnud :).  Ja nagu Ivo (Härms) mulle selle kohta rajal ütles, kui ringi sisse tegi: “Pikkade Distantside Võlud”.  Aga emotsioon oli nii hea, et kõigele sellele vaatamata sai enne suuskade suvekorterisse pakkimist veel pühapäevalgi lõdvestuseks ja lõpetuseks koos tütrega paaristõukes üks ring peale-lükatud.

 

Priit –  0 km, Aeg 11 tundi + veel mõned päevad  🙂

100km rattasõitude vahele oli suuskadel 100km sõidu korraldamise mõte kiilunud ennast juba aastaid tagasi.   Kuid nagu ka uute rajalõikudega, läheb ka uute ürituste mõttelt teostuseni viimisega hea mõni aasta. Vähemalt minusugusel tigumõtlejal. Igal aastal mõtlen, miks ma kogu selle jamaga tegelen – mis ma siit saan? Kuid nähes sel aastal stardi eel ja sõidu kestel nii palju naervaid, rõõmsaid ja emotsioone täis inimesi tuleb vastus taas meelde ja on pagana hea tunne. Tuleb vaid tänada pere, kes kõik need kadunud tunnid ära kannatab ja kaaskorraldajaid – Jussi, Harryt, Paavot, Kärti, Puhhi, Kairet, Liis Naela jt. kes taas kord minu ideed ära kannatasid ja nendega kaasa tulid.

Mul on küll siiralt kahju rattasõpradest, et 2013 aastal Saku 100 rattasõitu ei toimu, kuid usun, et vaheaasta  tuleb üritusele kasuks. Ma loodan, et kohtame  2014 aastal sellevõrra suuremat huvi ja innustust osalejate ja ka korraldajate poolel.