Saku 100 – kas suvine jalutuskäik metsas?

Saku 100 on korralik proovikivi klubi orgkomiteele, ent ometi on meil piisavalt padruneid, et sõidu päeval siiski rajale lasta mõned liikmed. 11 liiget läbisid 100km ja sellest üksi piisanuks, et võtta Mahumeistrite tiitel.

punt
500km jagu kiiremaid mehi

Millised aga on muljed rajalt? Naised enne.

Liis

Koht: III (üld 48)

Aeg: 7:10:10

Saku 100 korraldamiste saginas jäi enda vajadustele mõtlemine kuidagi unarusse (nädalane magamatus, enda varustamine eeldatava söögi/turgutuskraamiga või varupudelite muretsemine), isegi tavapärast võistluseelset närvi ei tulnud peale. Samas tundus stardiprotokolli vaadates, et 100 kilomeetri läbimisel (selleks tuli sõita 5 20 km ringi) on poodiumikoht võimalik (no täpsemalt II või III koht), aga selleks tuleb siiski pingutada. Ja ega see teadmine rajal mentaalselt olemist kuidagi lihtsamaks ei teinud.

Liis1
Mula käib..

Eelinfo alusel pidi rada justkui kiirem olema kui eelmisel aastal ja nii ma siis kiirustasingi kohe alguses, aga ilmselgelt kurnasin end sellega liiga ära. Õnneks pakkusid rajal seltskonda ja hoidsid kolmel ringil mu vaimu virgemana jutukad härrased Tiedemann ja Eelmaa, hiljem ka vähemjutukam Lepik – igatahes olen nüüd mõna tarkusetera ja õpetussõna jagu targem.

Valdav emotsioon rajalt oli see, et mul on nälg, nälg, nälg ja janu, janu – enne Kraavi singleid ehk veidi peale poolt distantsi oli jook alati otsas. Sestap tundus ikka äärmine nöök, kui Tiedemann ütles peale kolmandat ringi, et ta enam minuga ei jätka, ta teeb väikse supi …. krrrrr. Mina seda endale lubada aga ei tohtinud, kui poodiumikursil jätkata soovisin.

Liis3
Pommiaugu stiilipunktid kirjas.

Sõitsin siiani II positsioonil, aga iga ringi lõpul kuulsin ikka sama juttu – Kadri on vaid mõnesaja meetri kaugusel … nii siis toppisid klubikaaslased mu suu sööki täis ja tungiva nõudlik surve all lükkasid otsese mõttes rajale käsuga kihutada (olgu nad südamest kiidetud). Neljanda ringi alul aga oli mul tunne, et ma lihtsalt ei liigu enam edasi ja sellise nälja ja väsimuse foonilt ei ole reaalne, et Kadri mind kätte ei saa. Imestasin, et see osutus reaalsuseks alles selle ringi teises kolmandikus.

Viiendale ringile minek tundus juba peaaegu pääsemisena, kuid rahutust lisati teadmisega, et neljas naine ei ole ka väga kaugel (seda ma ju enam teada ei saanud, et tema viimasele ringile ei tulnudki) … No nüüd võtsin küll oma varud kokku ja vähemalt proovisin oma arust üsna edukalt kihutada. Pöidlaga ei jõudnud enam käiguvahetuse linki vajutada, pidin seda tegema terve käega, tagumik veritses, ikka oli nälg. Päeva päästvaimaks osaks oli Valdneri poolt rajal pakutud batoon. Aga peale 7 tundi ja 10 minutit olin ma finišis välja võideldud III kohal (193 osalejast 48. kohal, sh 82 läbis 100 km) teadmisega, et sel korral pigistasin endast tõesti kõik välja – piitsutasin end lõpuni ja mul ei olnud kordagi mõttes katkestada või või(s)tlemisest loobuda. Saku 100 ongi kannatamine, aga see on selline naudingurohke eneseületuslik kannatamine, mis teeb tugevaks.

Helin

Koht: IV (üld 69)

Aeg: 8:12:16

Mõned päevad enne võistlust küsisid paar tegelast, kas plaanin sel korral jälle 100 sõita.. Kuna tegu on üsna raske sõiduga, siis ei julgenud enda peas selliseid plaane kivisse raiuda ning vastasin, et eks laupäev näitab, palju ma jaksan. Kuskil ajusopis aga ilmselt see mõte oli olemas, kujul: Äge oleks, kui jaksaks jälle…  🙂

Jõudiski kätte võistluspäev… Äratuskell helises laupäeva hommikul kell 6:30 (hirmus vara ühe nädalavahetuse päeva kohta), et jõuaks veel starti appi asju korda seadma. Aeg platsil kadus kuhugi täiesti märkamatult ja juba seisidki 193 ratturit üksteise sabas stardikoridoris, sh mina. Stardini oli jäänud 30 sekundit…

Helin3
Sammalhabe kohtub Heliniga

Käis stardipauk,  algas hirmus klippide klõbin ja kõik see mees/naine asus teele. Mööda terviserada kulgedes mõtlesin, et ei ole vaja kiirustada, aga ei tahaks ka päris lõppu jääda seal, kus esimese singli peale keerab, seega panin ikka natuke tempot juurde ning sain ilma pikalt seismata esimesele singlile. Esimese kolmandiku ringist üritasin tempot säilitada ning mitte lasta silmist neid tuttavaid tagumikke, kes minu ees sõitsid, siis aga jõudis pärale, et valisin enda jaoks natuke liiga ambitsioonika tempo ning kui veel mõne ringi sõita tahan, siis pean natuke hoogu maha võtma.

Esimene ring kulges üldiselt ladusalt. Kõige eredam hetk oli Pommiaugust läbisõitmine… esimest korda sain, päriselt sõites, teisest augu servast üles ka! J Toitlustuspunkt ringi lõpus möödus mu jaoks sama kiirelt, kui eelpool mainitud pommiauk. Ei jõudnud veel klippigi lahti teha, kui Maret mu suu banaani täis toppis, Kaire tilga juua peale valas ja mu rajale tagasi lükkas. Mis siis ikka, sõidame edasi! 🙂

Helin1
Pommiauk, hindele 5!

Teisel ringil kordus sama. Kolmandal ringil tundsin juba, et väsimus hakkab peale tulema ning tempo oli omajagu aeglasem, samuti hakkasid selja- ja kaelalihased endast märku andma. Selle ringi lõpus veetsin toitlustuspunktis juba natuke aega, kosutasin ennast Jussi poolt pakutava Mõmmi Diisliga ja nautisin Kaire poolt pakutavat seljamassaaži… Nägin, kuidas mõned härrad juba peesitasid päikse käes ja valmistusid võistluspäevale joont alla tõmbama. Ei saa salata, et tekkis endalgi natuke kiusatus ratas hoidlasse ära parkida ja siit edasi päikse käes peesitada.. aga ei, toitlustustiimi kaasaelamise saatel jõudsin järeldusele, et 4 ringi ikka jaksan sõita! Nii et, sõidame edasi!

Aga see oli raske! Päriselt! Neljandal ringil algasid ikaldused… seljalihased olid valusad, kõik juurikad tundusid viis korda jämedamad ja mättaid oli ausõna esimesel kolmel ringil vähem! Rada muutus järsku hirmus pehmeks ja imevaks, sõitsin mitu korda teelt välja, kukkusin liivase tõusu peal rattaga uppi… nagu esimest korda oleks ratta seljas! Enamus ajast sellel ringil olles mõtlesin, et see on viimane! Ma enam ei lase ennast seal toitlustuspunktis motiveerida viiendale ringile minema, lõppude lõpuks olen ma ju naine ja ma ei peagi ju jaksama sõita kõiki ringe! Natuke tegi sõidu kergemaks see, et rajameister isiklikult tuhises must mööda ja ma sain talle kõik oma mured järgi hüüda 🙂  Sedasi venisin neljanda ringi lõpuni, kindla veendumusega, et selle aasta S100 piirdub 80 km’ga.

Helin2
Helin oma kaubamärk naeratusega 🙂

Ja siis jõudsin taas toitlustuspunkti… Oh seda rõõmu ja vallatust, mida see punkt äärest-ääreni täis oli! J „Muidugi sa lähed viiendale ringile“, kuuldus siit-sealt. Kurtsin, mis ma kurtsin oma rasket saatust, sellele vastati ainult „mhmh“ ja otsiti kollaste kinnastega mees, kes alaseljal õigeid (ja väga valusaid!) punkte vajutas, topiti suu banaani täis, pakuti taas Mõmmi Diislit ja lükati hoog sisse. Mis siis ikka, sõidame edasi! 🙂

Kuni Tünni singlini oli  mu tunne, et ma olen nüüd küll viimane, kes metsas on… mitte kedagi ei olnud näha ei ees ega taga.. aga seal ma siiski nägin ühte habemikku, kes vahetult peale seda minust ka mööda kihutas. Lõpuni ei olnud enam palju… viimased pehmed singlid! Viimast korda täna! Sõitsin edasi… taaskord olin veendunud, et nüüd olen küll viimane, aga see polnud enam oluline, sest lõpp oli lähedal. Hästi tore oli, et mu kallis kaasa otsustas mind metsast üles otsida ja viimased pehmed singlid sõitis minuga koos, nii läksid need ka päris kiiresti. Ja oligi tehtud! 🙂 Jaksasingi lõpuni sõita!

Suured kummardused ja tänud ergutajatele ja massööridele… Ilma massaažita mina viiendale ringile startinud ei oleks ;)!

Priit

Koht: 12

Aeg: 5:58:32

Kuni kolmapäevani olin arvestanud, et sõitmise asemel olen kaameraga metsas. Aga kuna Professor Tarlapil jooksis ratas pilbasteks, siis deporteerisime tema minu asemel kaameraga metsa. Sõidueelsel ööl sain magama rehkendades – kumb tuleb pikem, kas 5-6 tunnine ööuni või Saku100 sõiduaeg. Kell kuus lõin silmad lahti, ajasin pudrule tule alla/päkad silma ning surusin sisse ka paar võikut. Välkimetlesin hetke terrassil karget kastest hommikut, mis tõotas sooja päeva ja lahkusin kodust autoga raadiost taustaks mängimas mingi täiesti kohatu  “taas taevast sajab valget lund” laul. Robotid raadios.. Järgmised 2h läksid stardiala püstitamisele. 9-ks oli tunne, et ma pole nädal aega midagi söönud ja igaks juhuks kaasa reisinud liitrine jogurt läks kerre ilma suurema vaevata. Õnneks avanes võimalus sel korral enne starti isegi mõni meeter sooja teha Lastesarja pundi vedamisega. Vennapoeg Henry Grünberg võttis esimesel poolel kilomeetril korraliku vingaali üles … tea kaua veel läheb, kui enam eest ära ei saagi?

Priit1
See must särk on ikka ilus..

Enne starti tõmbasin legendaarse igivana Porteri Musta särgi selga, hoolimata selle ülikehvast perfoormansist soojade ilmadega. Taskusse panin ketivõtme ja mõnikümmend grammi surugaasi ning raamile kinnitasin 750 ml puhast vett. Pärast tavapärast mula stardialas läks punt käsu peale liikvele. Esimese suusaraja kurvi fiasko, kus tunamullu suutsin rabakrossil a’ 40 km/h lappama minna nii, et pärast kukkumist ratast puuotsas kõlkus ja küünarvarrele 4 õmblust tekkis, õnneks ei kordunud. Esimesel keeramisel Käsna singlile ilmus minu ette kui välk selgest taevast Laine, presenteerides juba mõnesaja meetri pärast väikselt kühmult kena “Shurter-style” hüppe. Õige pea sõitsime tagant sisse Molevile, kes pakkus lahkelt rada, ise kommenteerides: “Liiga kiirelt sõidavad”. Laane singlile jõudes sillerdas kuskil põõsa taga 2016 peakorraldaja Konx ATV seljas ning utsitas esinelikule järgi võtma. Läksin siis kaema, mis seal ees toimub. Minu jaoks oli see korralik “kolmapäevak”, aga ei huvitanud. Olin otsustanud sellel peol viibida nii kaua, kui  on, millega seda kinni maksta. Esimese ringi Svammi singlil otsustas Neemela juurde vajutada ja Pokumaale sisenedes oli ta juba end silmapiirile teleportinud. Teisel ringil olin juba sellelt peolt välja visatud, veel oli ees sillerdamas vaid Raja selg.

Priit2
Finišis peab ikka vähemalt üks ratas maast lahti olema..

Kolmandale ringile minnes oli selge, et tervet sõitu ma vist 750 ml veega ära ei sõida, kuid pudeli täitmise asemel lehvitasin kaasaelavatele inimestele ja paratamatuseks sai, et pudelis alles olnud kolmandikuga tuli veel üks ring veereda. Tuleb taaselustada „veetünn metsas“ teenus. Ju minusuguseid on veel.  Sammalhabe singli looklevas süvises õnnestus kuidagi tagakummist õhk väljutada. Haarasin CO2 järele ja surusin selle tagarehvi. Mööda tuiskas Rota punt eesotsas Kulliga. Kohmisin padajanni kokku ja hakkasin edasi liikuma. Motivatsioonisirgel selgus, et rehv sai liiga täis – hakkas ikka julmalt peksma, isegi diivani asendis tagaamordiga. Oja singlil tuli väljutada natuke õhku ja sama kordus ka Kraavivalli järgselt. Edasi läksid asjad inetuks. Kolmanda ringi lõppu kerides kadus jõud täielikult ja kollitas kole  – enne kogematu – seljavalu. Puhvetis (õigemini täitsa nooblis restos) võtsin ette korraliku 10 minutilise lõuna (mingeid geele ja muud hinnalist spordisodi ma ei tarbi juba aastaid) ja lahkusin staadionilt teenindavat personali tänades enne, kui muud mõtted võitu võtsid. Valu hakkas taanduma ja mingi minek hakkas taas tekkima neljanda ringi teises pooles.

liispriit
Ühel on ilus naine, teisel aga kolmas koht. Mõlemad on õnnelikud 🙂

Viimasele ringile minek ei ole kunagi raske olnud – kõik juurikad, kraavid, mättad, augud on su ees viimast korda. Kuskil ringi keskel hakkas kummitama viimase õhtu kuue tunni mõte ja lisasin natuke käiku, et jääda selle piiri alla.

Meelde  jääb läbi aegade parim restoran, Jussi Mõmmi-Radler spetsiaal, hirmus mõte hardtailist sellel rajal, uskumatu tempo, millega esimesed liikusid ja seljavalu, mis seni kummitab.

Lõppu tahaksin lisada, et õnneks ei pea ma kunagi väga pingutama. Kastanid toob tulest välja (medalid koju) Liis. Perekondliku arvestuse oleksime sel korral korralikult kinni pannud. Peab tekitama vist segapaaride arvestuse (see oli nüüd nali).

Lauri

Koht: 18

Aeg: 6:11:05

Saku 100 2016 kõik kordub … Déjà vu. Meenutades aasta tagust sõidule eelnevat ning kaasnevat näis kõik korduvat nagu aastanumber varem. Isegi kohale jõudsin minutipealt samal ajal, kui möödunud aastal. Eelneval nädalal olin ka külmetushaigusega kimpus ning viimaste nädalate treeningtunnid sai ühe käe näppudel üles loetud. Samas ei morjendanud see mind, kuna tervis oli nüüdseks juba jonksus, ka selg näis olevat paranenud. Ainus, mis pisut morjendas, oli viimastel päevadel tiba võlgu jäänud unetunnid. Ilus ilm ja rekordarv rattasõpru kruttis aga tuju üles ning stardikoridoris oli vaim valmis.

Stardis gaasi põhja ei vajutanud ning esimene ring kulges üpriski talutavas tempos, nii et raske nagu ei olnud aga tšillimine oleks ilmselge liialdus. Rada oli küll kuiv, kuid mättad ja juurikad palju sadulasse istuma jääda ei lubanud.

Lauri1
Sõidujoont valides..

Teisele ringile minnes tegin väikese peatuse, krabasin uue joogipudel ja geeli ning hooga edasi. Enesetunne oli endiselt hea, kuid imevad sinkud nagu Motivatsiooni, Käsna, Pokumaa jt hakkasid endi nimesid juba mälusoppi kinnitama. Vahelduvalt kolme ja neljakesi (Tarmo Rei, Markus Vähi ja Aivo Viilop) mõõdukas tempos sai ka teine ring läbitud. Kui jalad olid veel suht ok, siis rattasõidule mitte just tavapäraselt vajusid käed hoopiski süldiks. Külluslikult toidulaualt krabasin mõne porgandipiruka ning meie toetustiim eesotsas Kairega toppis mu suu sõna otseses mõttes banaani ja hapukurki täis, nii et uuele ringile veeresin vaevaliselt läbi nina hingates.

Kolmas ring kulges sarnaselt teisele. Mingi hetk nägin veel Askot ratast putitamas ning poolel ringil kadus ka Aivo pundist.

Lauri2
Vaadake, sõidan ühe käega! 🙂

Neljandale ringile minnes näis kõik veel sportlikus tempos kulgevat ning mullegi üllatuseks tuli umbes 65km Priit selg ees vastu. No ei läinud just palju mööda kui isegi adra maasse seadsin ning Tarmo R. ja Marko V. tandem kiirelt kaugustesse haihtus. Ca 70km oli selleks hetkeks sõidetud. Niisiis korralik haamer. Lülitasin “kulgemise mode” nupu sisse ja veeresin edasi. Mingi hetk hiljem oli Priit jälle seljataga ja mõned sekundid hiljem läinud ta oli, järjekordne “Déjà vu” eelmise aasta võrdlustes. Hetk hiljem libistasin ühe uudse “Sisi kohvigeeli” sisse, mis ilmselgelt ei olnud tark otsus – seest hakkas keerama ja niigi olin juba korralikus võlas. Seega raskus ruudus. Kui neljandalt ringilt tulin, olin ikka päääris kudenud olemisega. Siis tegin juba pikema söögipausi. Coca ja saiakesed tegid olemise vähe tummisemaks, nii et kannatas veel ringikese tiksuda küll.

Viimane ring enam väga raske ei olnudki, kuid pingutuseks enam tahtmist ja arvatavasti ka jõudu ei olnud. Nii vuhises ka Pets vilksamisi mööda. Kuid imekombel rohkem tervitajaid ma oma viimasel pikal ringil ei näinud. Nii ma 18 possal üle lõpujoone veeresin, aeg 6h 11min. Raske oli, aga rahulolu tundus suurem olevat. Lõppu jäi kõlama mažoorne akord, nii et tuleval aastal arvatavasti jälle :D. Olin mahumeistri õlle auga välja teeninud. Rada ja orgunn oli viimasepeal! Aitäh!

Andre

Koht: 56 (Andrete arvestuses IV koht!)

Aeg: 7:39:57

Saku 100 finishist möödunud 4 päeva ja Kakumäe kolmapäevak lõõgastuseks otsa tehtud. Tunne on jätkuvalt hea ja ei oskagi öelda kas on esmakordsest lõpetamisest sündinud positiivne energialaks, rahulik tempo või superhea ilm.

No kerget ei olnud loomulikult midagi, aga kuna rada tundus seekord eriti sümpaatne, siis võtsin pähe väikese mõtte, et sõidan selle sõidu lõpuks ära.

Mis see siis ära ei ole, 5 x 20 km ringi imetoredas Saku rabametsas tuttavate singlite peal. 1 ring stardis panid kõik see mees ilge hooga ajama, et Käsna singli pöörde juures suuremat sorti tropp moodustada, aga kõik laabus kuniks peale Laane singlit vana tuttav rütmihäire kimbutama hakkas ja pidin rajaserva tõmbama. 10 minutit hingamisharjutusi ja sai jälle edasi sõita ja saba kinni püüda. Rabistamisega üks väike nippel ja edasi. Enne Pommiaugu singlit Kohtusin rajal hea tuttava Martin Leisbergiga ja kulgesime mõnusas lobisemises märkamatult esimese ringi lõpu poole. Esimesena ring mööduski peamiselt möödumiste vaimus kui üks väike nippel välja jätta. Peale Tünni singlit hakkas juba nälg kimbutama. (Eks hommikuse tõusmise ja telkide püstitamise vaimus jäi stardieelne söömine tegemata). Vesi oli samuti otsas, aga esimene ring oli kohe, kohe sõidetud. Uus spordijook pudelisse, banaane suu täis ja shoksi otsa ja edasi. Kõik oli ok, kuni 3 ringini, lobiseime endiselt terve ringi vältel, aga jook oli juba Veneetsia singlil peaaegu otsas ja siis see juhtus. Väikse tõusu peal suutsin tähelepanematusest lihtsalt juurikate ja puude vahele maoli panna. Ratas all ja ise otsas. Esijooksu oli päris korralikult 8 väänanud, aga vastu veel ei käinud. Tuju oli rikutud ja nälga pidi iga ringi lõpus peletama. Toitlustusalas läks tuju veidi paremaks, meeleolu oli ülev ja meie Porteri tiim pakkus suurepärast tuge. Suu topiti kiirelt head paremat täis ja saadeti uuele ringile. Vaevu õnnestus välja kaubelda väike selja puhkamine toolil.

andre
Andre esimene 100

4 ring hakkas asi pekki kiskuma. Peopesad olid täiesti läbi ja olin enam kui kindel, et need on verirakkus. Selg oli hardtailiga juurikatel tantsimisest juba  nii kange ja valus, et asi hakkas ebameeldivaks muutuma (pekki need siselohvid ja kõrge rehvirõhk, tahan FSi). Kraavihalli juures sõitsin tuima näoga sillalt maha vette. Varbad oli nüüd mõnusalt jahedad, aga muud häda ei keskit.

Janu oli siiski juba pidev ja jooki pidi hoolega säästma. Tagumik ei olnud pooltki nii valus kui selg ja istutasin end üha sagedamini sadulasse. Eriti aeglaselt läks Tünni singlile järgnev Svammi juurikatega rabalõik. Kiirustada polnudki ju tegelikult kuskile mujale kui sauna ja koju 🙂

Kael protesteeris, et pea on liiga raske, selg valutas konstantselt, põlved olid kange võitu, aga jalad olid suht ok. Kulgesin rahulikus tempos, kedagi polnud ei ees ega taga, seega sõida nagu soovid . Enne Tünni singlit tuhises Priit Grünberg ringiga mööda. Mõtlesin, et ei tea kas peaks ehk veidi kiiremini sõitma…

Viimasele ringile mineku otsus oli sündinud juba 3 ringi lõpus, seega vormistamise küsimus. Stardikoridoris sai söödud ja joodud pikemalt. LimpaRadler ja suurepärane  seljamassaaž mmm. (Suured tänud selle viimase eest Saku 100 kuldseelikule Kairele ja toitlustuskuningatele Juss/Merlele!)

Põlvede raginal viimasele ringile. Ees ootasid lemmikud: KäsnaKraavihalli ja imev rabasingel Svammi.

Ring läks märksa lihtsamalt, endale tundus, et tempo kasvab. Tünni singel oli suisa tore, juurikatega rabalõigule lubasin enam mitte minna, Pokumaa läks valutult ja viimased juurikad lenneldes. Ongit finish. Jesss tehtud!

Pärast saunas olid kõigil osalejatel olid emotsioonid üleval, räägiti küll seljavaludest, aga Saku 100st vaid positiivset.

Tänud selle kõige eest!