Saku Jooksupäev on Saku Kolmiku teine osavõistlus järgnedes talvisele suusapäevale ja eelnedes sügisele “rabakrossile” ehk rattapäevale. Vastupidiselt Saku Suusaklubile, kus jooks on kõrges hinnas, võib Porter Racingu liikete seas täheldada vähemat entusiasmi jooksuspordi suunas … kuigi, kuigi – üha rohkem tossukulutajaid on ka meie ridadesse ilmunud. Oleme seda teemat juba põgusalt puudutanud ja ei hakka sellel jälle peatuma. Oluline on, et inimesed liiguvad ja Jooksupäev on selle eesärgi täitmiseks suurepärane motivaator. Paljud osalejad lähevad toast välja metsaradadele kuklas kummitamas mõte just eesseisvast kolmiku etapist.
Käesoleva aasta jooksupäev sai kingiks ilmataadilt ilusa sooja ja ka suhteliselt mõõduka portsjoni sääski – tuleb olla tänulik. Kuna jooksudistantsid on iseenesest lühikesed, tuleb üritus kanda rohkem sotsialiseerumise ja integreerumise kui eneseületamise rubriiki. Kuid alati ei peagi olema sportlik sooritus peamine. Kohe räägib sellest lähemalt meie klubi hõbesulg ise. Ärge võileibu tegema minge, seekord on jutt lühike.
Raul
Peale ilusaid noorusaastaid, mis möödas, on vanusenumber saanud nii soliidseks, et saab võistlustel startida koos täiskasvanud, arukate ning asjalike meestega, otsustasin taaskord osaleda Saku Jooksupäeval. Ei ole muidu erit meeldiv tegevus, aga tänavu oli osalemiseks 2 põhjust:
- seoses jõudmisega täiskasvanu ikka, oli jooksudistantsiks 3,5 km, mitte 7 km ehk pingutamist oli oluliselt vähem.
- seoses hääde klubikaaslaste seas viimastel nädalatel teravaks muutunud teemale – milline on õige jooksuriietus – tõestada, et jookseb mees, mitte riietus.
Jooksin läbi ja tõesõna, kui mul oleks olnud seljas udupeen õhkuläbilaskevhigiimavtemperatuurihoidev jooksusärk ja jalas imepeenedveenilaiendeideemaldavadjasäärelihaseidkompresseeruvad kollased põlvikud, poleks ma sekunditki kiiremini jooksnud.
Priit
Sooviksin ka omalt poolt lühidalt võtta kokku jooksupäeva. Kuna tossud läksid kappi peale vana aasta heategevusjooksu ja said 2013 aasta esmakasutuse jooksupäeval, ei olnud midagi head loota. Ometi tuleb tunnistada, et jooksmisel ei olnud häda midagi. Jamad ilmnesid alles järgmisel päeval, mil mõõdukas lihsavalu ja kangus reites, mida üritasin 90 km-e maanteesõiduga lahutada, paisus mõõtmeteni, mille tulemusena pidin kodutrepist alla tulema tagurpidi. Kodanikud! Olge ettevaatlikud: jooksmine on ohtlik!! Palju ei puudunud, et oleksin võtnud sinise lehe ..
Üldiselt väärib märkimist N35 klassis esimese koha saavutanud Kristiina ja N30 klassis kolmanda koha saavutanud Mareti tulemus. Mehed on meil lorud ja joosta ei mõista – seega poodiumile asja polnud.
