Saku Suusapäev on Saku Kolmiku esimene etapp ja sattus sel aastal suurepärase talveilmaga päeva peale. Päike nagu Alpides ja põlluääres imesid persoonid aplalt ülakehale ja näole päikesekiirguse pakutavat D vitamiini.  Traditsiooniliselt toimub Suusapäev 24. veebruaril, mis lisab pidulikkust ja mõnusat meeleolu. Kõik tunnistavad rõõmsalt stardi eel, kuidas lahe on niisama metsas sõita ja eks tuleb minna ja see sõit kuidagi läbi teha.., kiiret pole.., teeb oma sõitu.. ja siis kui pauk käib.. edasi juba Porter Racingu murdmaasuusa ja uisutehnikaspetsi Juhani sõnadega:

Erinevalt TM’st olin otsustanud Saku Suusapäeval endast viimane välja pigistada, tähendagu see siis mida iganes. Soojendusringil tundus suusk hästi libisevat ja see andis kindlust juurde, et proovida.

Pärast stardipauku tegin suht särtsaka stardikiirenduse ja hoogu paistis kenasti kogunevat. Pisut enne seda kohta, kus Kaupo oma legendaarsel suusasõidul suusad jalast võttis ja jala tagasi tuli (laiemale üldsusele teadmiseks, et see on enne 1 km rajal), hakkas aga „Ford Sierral“ poldirida maha jääma. Päris esmast hoogu ülejäänud distantsil enam ei suutnud hoida, aga jätkasin siiski päris hea hooga. Ikka Wassbergi ja kui see raskeks läks, siis üle Mogrenile ja jälle vastupidi jne jne.

Veel pisut ja siis tekkis tunne, nagu oleks mõni oks rajalt sisselaskekollektorisse sattunud ja õhu vaba juurdevoolu takistanud või siis oleks õhufilter äkitselt umbe läinud. Aga juht tallas lolli järjekindlusega pedaali edasi, grammigi järeleandmata.

Erilisi detaile sõidust ei meenu, vaid see, et kannatuste raja lõpus enne tagasipööret paistis päike (seal on metsamehed kena lageraie teinud).  See on meeles vaid seetõttu, et päikese käes oli rada soojem ja libisemine kehvem. Seal hakkas Sierra esiklaas uduseks minema ja ilmselt lähemal uurimisel oleks ka esimesed mõrad tuvastatud. Veel pisut edasi ja siis hakkasid Sierral tekkima probleemid rataste kokkujooksuga ning kere kippus sootuks kiiva kiskuma. Juht aga pressis endise järjekindlusega pedaali…

Umbes km enne lõppu läks minust keegi mööda. Hiljem tuli välja, et see oli päeva kiireim mees ja M vanuseklassi võitja. Seepeale lükkas Sierra juht mõtlematult hirmsa raginaga käigukastis leiduva järgmise käigu sisse ja kummalisel kombel see püsis sees! Ilmselt pikalt selline asi poleks jätkunud, sest Sierra mootor ajas ilmselgelt selleks hetkeks juba musta suitsu välja ja ka õlituli põles. Vahe möödujaga ei vähenenud, aga suuremaks ka enam ei veninud. Kui lõpuks finishijoone ületasin, siis oli esiklaas mõrasid täis ja stabika varras kõveraks väändunud.

Peale finishit kulus paar minutit enne kui eluvaim vana Sierra sisse tagasi tuli. Pärast koju jõudes panin lapsi magama ja ainus, kes päevaund magas, oli Sierra juht ise…

Kogu selle ponnistuse tulemuseks oli üllatuslikult teine koht, mida ma ei osanud oodata. Ise olen väga-väga rahul.  Vähemalt ei saa keegi väita, et ma ei oleks pingutanud- keskmine pulss oli 188, mis on vist mu uus rekord.

Tubli Juhan, meeste klassi teine koht on tubli töö! Ärgem unustagem, oli ju Sierra üliedukas ralliauto!!

Peale Juhani said poodiumil ära käia ka Maret, Kristiina ja Liis. Palju õnne!