Rattasõit ilma telekommunikatsioonita ei lähe mitte. Elektrooniline käiguvahetus on juba reaalsus, nüüd jääb veel üle oodata äppi millega seda saaks käiguvahetajat kaughallata ja vajadusel tarkvara uuendada. Küllap Eesti suurima rattamaratonide sarja nimisponsor selle kallal juba ka tegeleb. Aga seniks, kuni meil on veel võimalust vanal heal moel IT vaba maastikurattaga sõita, vaadakem kuidas möödus meie klubi liikmetele Tallinna Maraton sel korral. Tuleb muidugi nentida, et põhjusel või teisel ei ole Porter Racing Lee Byung-chulli asutatud firma poolt sponsoreeritava maratonisarja kõige usinam külastaja – antagem see meile andeks. Aga vaatame, kui hästi tundis ennast rajal Raul ja mis sorti taastusmeetodeid harrastab Marti.
Raul
Kuna kevadise hooaja peaeesmärgiks on õnnelikult läbida minu jaoks 10. Tartu RR ning saada rinda uhke kuldmärk, oli selge, et ennem oleks vaja teha mõni pikem võistlus. Sobivaks ürituseks tundus olevat Kõrvemaal toimuv Tallinna maraton. Mõeldud-tehtud. Kuna eelmisel aastal antud sarjas – samsungestõuniankapp – ühelgi võistlusel ei osalenud, oli rõõm võtta vastu number 1169 ning tõdemus, et suunduda tuleb viimasesse stardigruppi. Suvises leitsakus starti oodates selgus, et antud stardigrupis ei ole ühtegi tuttavat (kõik tuttavad rattamehed on ju räiged ässad, stardivad eespoolt), kui Asse CCRM-st välja arvata, kes härrasmehena oli loobunud oma stardigrupist 400-500 ning plaanis sõidu läbida koos hurmava kaaslannaga. Mida kõike armastus teeb, nii ilus…. Tallinna maratoni eripäraks on viitstart, seega kuulsin korduvalt stardipüstoli paugatust, aga liikuma ei saanud, ega saanud. Ja kui lõpuks sain, oli sellest viitsstardist abi ca 3-4 minutiks, sest siis jäid juba eelmise grupi omad jalgu. Kuradi mõnus tunne oli, selline jõuline purakas ja teadmine, et küll ma nüüd panen J Ja ma siis panin, Kõrvemaal sõidetakse enamasati metsateedel kus kaks rada ning möödumisvõimalusi oli piisavalt. Mingi hetk tuli ka jalutada, aga noh, linnuke laulis ja päike paistis, mis seal siis ikka. Peale 20 kilomeetri läbimist tekkis dilemma – kuidas edasi? Jõuti kruusale ning oli selge, et valikuid on kaks, a) raiuda edasi, üksi ja vastutuult; b) tiksuda mõnes pundis, tõmmata hinge ja metsas jälle omasoodu edasi. Otsustasin variant b kasuks, seadsin ennast mingisse punti kolmandale possale ja lasin jala sirgu. Pulss kukkus koos tempoga ning mõne aja pärast, kui mingi punase särgiga sell torises – keegi tööd ei tee, mina pean siin üksi rabama – asusin siis etteotsa ja vajutasin, 200 m pärast polnud enam seljataga kedagi. Einoh, uskumatult kõva mees ikka olen – mõtlesin rahulolevalt ning aina edasi. Mingi hetk möödusin Martist, siis Janekist, kes tegi räiget sohki ning vedas oma trennipoisse võidule ja kommilauale lähemale… veel mõned kruusalõigud, paar künkapõksu ülesse ja alla ja olingi taas kohal. Mõnus ja vahva, samas mittemidagiütlev sõit. Kohaks siis 245, pole paha, nagu kriminaal Villu R. tavatses öelda. Finišis, A.Kull´iga sõitu analüüsides (CCRM kõige võimsama torsoga mees, kes selleks ajaks kui mina lõpetasin, oli jõudnud juba ennast ja ratast pesta, ära süüa 3 suppi ning 4 rosinakuklit ning nüüd tuli finišeerijate juurde, lootuses nillida veel kuskilt üks Limpa limonaad, katkestajate arvel, uskumatu nahhaalsus), et emotsionaalselt on selline sõit võimas, aina möödud ja möödud, selline kõva mehe tunne, aga füüsiliselt jube raske, puhkamismomenti pole, aina kannata ja kannata. Aga noh, ega keegi ju käsi, ikka ise.
Marti
Tallinna maratoniga seotud seiklused said alguse juba eelmisel õhtul. Otsustasin teha kerge soojenduse Saku kolmapäevaku ringil, mis päädis ilmataadi raevupurskega maaelanike suunal ja kuigi kokteilisõpradele oleks alla sadanud rahekamakad tundunud taevase kingitusena ei olnud pähe ja kehale trummeldav rahevalang see mida ma ootasin. Kerisin kiirelt ja väga märjalt koju.
Uus hommik algas uute seiklustega. Kohale jõudes avastasin, et puudu on kindad. Viimased stardieelsed hetked veetsin kindaid soetades (ps. kaupmehed palun võtke sisse ka xxl kindaid :)). Sooja tegemiseks jäi tugev 10 min ja nii olingi mõned minutid ennem pauku oma koridoris valmis. Esimese stardiga lasti rajale 300 väga kiiret, teisega järgmised 200 vähe aeglasemalt ja kolmada stardiga oligi juba minu kord.
Alguses oli tunne hea. Liikusin grupis kus sain ennast selgelt kiirena tunda ja see andis ainult hoogu juurde. Mingi hetk aga hakkasid palavus ja künkad liiga tegema ning kellale pilku heites oli päris selge miks see nii on – Pulls oli jõudnud 191-ni. Esimese küngastega osa läbimine läks sealt edasi rahulikumalt. Peale joomist ja söömist ühes toredas punktis algas kruusaralli. Mahutasin ennast mõnusalt mõne suurema selli selja taha ja kulgesin sobilikus tempos kuni teise söömise ja joomise punktini. Sealt edasi aga hakkas tunda andma midagi mis ammu ennast ilmutanud ei ole – kramp. Viimane sai võidu 5km ennem lõppu kus ma ratta kõrval üsna kaua sirutama pidin ennast. Lõpus lasin endast terve hulga rattureid mööda ja kerisin jooneni nii nagu jalad lubasid.
Kokkuvõttes koht kehva 510, ajaks 2:43. Meelde jäi kuumus, vähene jook ja sõber kramp. Järgmine kord olen targem. Veel jäi meelde uus tore lõik 5-ndal kilomeetril. Seda tahaks sõita ilma ees seisvate ratturiteta.
Kõrvest tagasi sõites ei tahtnud kuumus kuidagi järgi anda ja minu kannatus katkes Tallinna ringil. Tegin peatuse Tammemäe karjääri juures ja hüppasin korra vette. Lihtsalt suurepärane. Ainult rannas istujad vaatasid mind imelikult 🙂
Avely
Eelmisel hooajal ei olnud võimalust kõikidel poolmaratoni etappidel osaleda, siis saigi varakevadel ikkagi väga tagasihoidlikult eesmärgiks seatud taaskord lühem distants. Mis siin ikka enam kahetseda…prooviks siis sõita vähemalt nii, et hiljem häbenema ei pea. Naiste…osavate ja teadlikult treenivate naiste osakaal aina kasvab …ongi põnevam. Täiesti plaanivälises sõidus JRM-l suutsin oma ribid mõraliseks koperdada. Mulki läksin ilma igasuguste ootusteta, lihtsalt läbi sõitma, et mingitki punktid kirja saada. Aastajad vaheldusid, kui üliettevaatlikult lahtise kruusaga laskumistel nagu kaamliila venisin, aga siiski õnnestus kuidagimoodi enda suureks üllatuseks N klassi teine aeg sõita. Kolmapäevakul Sakus veendusin, et jah…hingata on endiselt pagana valus.
Kõrvemaa ilmaennustus ei olnud just paljulubav…pussnoad? +30 ? Õnneks ilmataat siiki halastas. Hommikul sai isegi mõned lusikad putru sisse higistatud. 30 mintsa soojendust ja väike shokk kehale esimestel tõusudel tehtud, sättisin ennast siis ka kolmandasse gruppi oma pauku ootama. Nagu ikka stardis, pulss 140+ ja esimesed paarsada meetrit sõitsin nagu halvatud. Sain siiski oma hea mineku tunde kätte kohe esimesi tõuse kiirelt ületades. Mingi hetk kuumenes keha ikka täiesti üle, nii et külmavärinad tekkisid, võtsin natsa hoogu maha, jõin, sõin. Teistel oli ju sama raske. Lämbes janusena kannatada oli minu jaoks oluliselt lihtsam kui saju ja külmaga. Vedas! TP-s tegin nagu kord ja kohus korraliku pikniku, et mitte kuumarabandust saada. Uue kiire kaaslasega sujus koostöö viperusteta. Pärast kauaoodatud lõputõuse olid käed/kindad nii higised, et ei suutnudki eest suure peale vahetada…klõpsisin, mis ma klõpsisin. See võis väga koomiline olla, kuidas ma finisisse sibasin. Selleks korraks siis tehtud!
Näeme Rõuges 🙂
Asko
Tallinna maratonile võiks panna juba alapealkirja „On veel lootust“!
Minu maraton hakkas juba päev varem, ehk siis eelmine õhtu, kui kogu eesti rahvas kõhud punnis diivanil Eurovisiooni vahtisid. Kooserdasin asju kokku pannes mööda maja ringi ning tajusin, et treppidel käimine ei ole just kõige tugevam külg; jalad oleks nagu kanged ja tuimad, justkui puupakud. Ise omakeskis arutasin, et selliste rontidega küll järgmine päev rajale minna ei kannata. Nii siis tehtud mõeldud – hüppasingi peale kümmet veel pukki; ühe silmaga seirasin Eurovisiooni ja teisega kadentsi. Veeretasin siis veerandtunni jagu hooratast, sest külma liha ju teadupärast venitata ega väntsutata. Mudisin kindluse mõttes suuremad lihakäntsakad läbi, pisut venitusi peale ning peakski masinavärk homseks lahinguks hääles olema.
Kodust minema hakates tundus selline hea sõiduilm tulevat; 18-19 kraadi ja just mitte eriti vali tuulega. Lenska maanteelt Aegviidu suunas keerates hakkas selguma mis meid tegelt ees ootab. Pea iga km’ga lisandus üks kraad sooja. 24 kraadi näitas auto termokas juba „lennuvälja“ lõpus ja seda kell 10 hommikul! Kohapeal oli kraade veel enam. Sebisin ruttu rattad maha ja ruttu vanema poisiga regama, et jõuaks veel lastesõidule. Vanema poisi sõit vaadatud, suundusin taas auto juurde oma träni valmis seadma, et kõik joogid, moosid ja krambipulgad kaasa saaks. Seisad auto juures suurt midagi tegemata ja higi lihtsalt voolab ojadena. Nentisin endamisi, et kerge täna olema ei saa. Oligi juba paras aeg sooja tegema minna, et stardihetkeks valmis olla. Kerides tunnen, et eilse päeva profülaktika pole vilja kandnud. Jalg on endiselt „täis“ ja pehme. Stardieelne kombinatsioon ei tõotanud väga paljut.
Ja siis käis plaksakas, 300 esimest „püssi“ kimasid rajale. Proovisin kohe algul enesest üle olla ja ikka kohe litsuma hakata. Aga mida sa litsud, kui füüsis pead raputab. Väikeste tõusupõndakate peal muudki kerid ja kerid nagu hamster rattas, pulss punane ning tunned, kuis kossid all järjest enam „pakustuvad“. Gruppidest kukkusin pidevalt kolinaga läbi, kaasa minna ei jõudnud. Olin pühaviha täis, et sellest kujuneb nüüd „Viljandi2“ või midagi veel hullemat. Kui künklikum maastik otsa hakkas saama ja oma paarkend kiltsa sõidetud oli, hakkas enesetunne tasahilju paranema. Jalg läks just kui järjest enam lahti ja kannatas juba gruppidega kaasa minekutki proovida, Tiimogi tuli juba selg ees vastu, mis juba eneseusku ja enesekindlust lisas. Ca 25’ndal km, kui rada jõudis nende tagumiste kiirete kruusakateni jäin lolli peaga ühe grupi ette otsa tsirkuleerima, kuna isu oli ju ees minev grupp kinni püüda. Tagantjärgitarkusena oli see muidugi viga. Minu ambitsioon keeras mulle vastu, üks hetk käis taga järsku hirmus spurtimine ja kogu see mees mu kannult üritas muidugi kaasa minna. Proovisin ka, aga jalg oli vastutuules vedurit tehes tühjaks saand, kiirust ülesse ei saanud ja nii see 5 m vahe sisse jäigi, mis tasahilju aina suuremaks venis ning nii see kümmekond meest minema kihutasid. Nii ma enne 2 TP’d omapäi jäingi. Mõnes mõttes olin kohe rahul ja rõõmus, et ei pea kellegi taktikepi järgi tantsima ja võid sõita täpselt nii kiiresti kui tahad ja jõuad.. Siis saabus üksinduse pooltund, tagant ka kedagi enam ei paistnud, vähemasti silmaulatuses mitte. Sisuliselt üksi sõitsin pea 10 kiltsa. Inimesi nägin nii palju, kui neid 2’s TP’s oli ja neid sõjardeid, kes ennd üleni maskeerunult metsa all chillisid. Siis tuli tagan poolt tasahilju lähemale üks kambajõmm, kellega kordamööda tööd tehes sõitsime pea lõpuni. Tal vaesel mehel lõpetas sadul ca 5 versta enne lõppu lepingu. Omas tempos tulek oli aga mootoriklapid puhtaks köhinud ja kogu süsteem töötas peenhäälestatuna hoopis teistel pööretel.
Kättemaksuhetk , mis on ju teadupärast kõige magusam, hakkas kätte jõudma ca 15 versta enne lõppu. Kogu see seltskond, kes mind tänamatult sinna väljade vahele üksinda jättis, hakkas nüüd skalp haaval mulle pihku jääma. Mida lõpu poole, seda suuremaks pundid läksid. Kui enne noppisid neid ühe kaupa, siis viimasel viiel sai neid juba kahvaga püütud. Viimane viiekas oli selline vurts jalas, et tõusud sõitsid püsti ülesse, oli see ju magusaim koht gruppidega arveid klaarida. Viimases kurvis, omast hooletusest, tundes end juba piisava edu saavutanuna, lasin ühe SK Velo tegelase endast mööda. Kiirus oli tal see hetk suurem, kurv oli kiirendamiseks pehme, nii ma ühe koha loovutasin, aga ma ei olnud seda teinud tervelt viimase 20 km jooksul kordagi. Nats hilja tärkas see purakas, missiooni päris ära ei täitnud, saja piir jäi see kord mulle suletuks, aga lootust juba on. Eelmise korra, ehk Viljandi tulemuse sõitsin see kord täpselt pooleks. Trend on positiivne. Mis kõige tähtsam: mina, kes ma iga etapp vaevlen krampide küüsis, ei olnud see kord krambipoegagi!
Tulemused:
Maraton
Asko – Aeg 02:12:25, Koht 104
Tiimo – Aeg 02:19:59, Koht 168
Raul – Aeg 02:26:10, Koht 245
Marti – Aeg 02:43:49, Koht 510
Poolmaraton
Avely – Aeg 01:21:02, Koht 73 (Naiste klassis III koht)
Rait Ärm – Aeg 01:39:48, Koht 281
Cristel Tammsoo – Aeg 2:00:20, Koht 386
Lastesõidud
Laura Tormet – Aeg 03:44:31 , Koht klassis 7.
