TM2013 sõnaühend ei vaja pikka sissejuhatust. Kogu talv on olnud paljudele selle tähe ja numbriteühendi sissejuhatus ning eesmärk mille poole püüelda. Sama kehtib ka Porter Racingu ridades. Suurimat rahvaspordiüritust Baltikumis (oli vist jah?) ootasid ühtviisi need, kes suundusid rajale esimest ja ka need, kel ees juba teab mitmes kord Elvas suuskadel lõpujoont ületada. Saame näha, kas jätkub visadust, et sarnaselt habemes taatidele 30 aasta pärast teleintervjuud andes meenutada eelnenud aastakümnete suusatalvesid ja toonaseid maratonielamusi. Eks aeg näitab. Käesoleval aastal suundus rajale 15 Porter Racingu liiget ja kokku läbiti ca 900km jagu suusaradu. Kui lüüa kokku kõikide osalenud klubiliikmete varasem TM ajalugu nähtub, et kõrval pildil oleval kambal on 4158km jagu Tartu Suusamaratoni kogemust. Seda on omajagu ja loodame, et see aitas ka neid, kes just sel aastal esimest korda maratoniraja suusapõhjade alla võtsid.

Enne, kui muljetamise juurde läheme, mis võib paljudele liiga koormavaks lugemiseks osutuda, olgu toodud üks kokkuvõttev graafik sellest, milline on suhe klubiliikmete ja võitja liikumiskiiruse vahel. Graafik annab ülevaate, millises rajapunktis ning mitmendal kilomeetril (keskmise kiiruse järgi) paiknesid Porter Racingu tublid suusasõbrad siis, kui härra Simen Elvas finišikanga all käed püsti ajas. Reaalsus võib olla hirmutav. 🙂

 

Nüüd siis “mõne sõnaga” osalejate muljed rajalt. Alustuseks olgu toodud lühema jutu meeste/naiste repliigid ja allpool, kel mahti lugeda (soovitan keeta tassike teed ja teha võileib) annavad millimeetri täpsusega ülevaate oma sõidust tõsihingeliste maratonisõprade elamused.

Paavo: “Mina olen rahul. Kõik.”

Aeg 3:52:12 Koht 1107

Maret: “Kahju, et sõit otsa sai, oleks veel tahtnud sõita.”

Aeg 5:23:34 Koht 4171 (Naistest 311)

Kristiina: “Kuidagi juhtus jah nii, et sai 4 sinna lõpuaja ette – ise ka ei uskunud :)”

Aeg 4:57:01 Koht 3259 (Naistest 194)

Liis: “Lootus oli heade juhtuste kokkulangemisel 5 tunniga hakkama saada. Ja juhused olid väga head … Kiidusõnad ka abikaasast määrdemeistrile. Ilmseks eeliseks rajal olid hea libisemisega suusad ja üsna kiire pääsemine stardist. Sõit oli ilmselgelt nauditav. Tagant järgi tark olles, oleks võinud TP-des isegi vähem aega veeta (olin neis kokku ca 9 minutit) ja seega vähem juua (olin lõpuks nagu õhupall). Emotsionaalselt raske oli hetkeks kuskil 20 km peal, kus tundus, et ma olen ju niiiiii kaua juba sõitnud, aga ikka on veel pea kolmandik minna, samas juba Palu TP-st tundus finish käega katsutavana. Finishis medalit kaela saades tuli rahulolust pisar silmanurka ja südames leidis kinnitust slogan “Maraton on elamus!”

Aeg 4:45:32 Koht 2876 (Naistest 144)

Priit:

“42. TM oli mulle kuldmärgi vääriline ehk. kümnes läbitud maraton. Vaatasin austusega õhtuses kokkuvõttesaates habemega taati, kes juba 30 korda osalenud on – müts maha. Ühtin täielikult selle habemiku ütlusega kommentaatori küsimuse peale – mis on siis aja pikku muutunud? : “..inimesed on muutunud, kõik sõidavad nagu oma telefoniputkas, vaikselt omaette, midagi ei räägita”. Püüdsin ka juttu teha mõned korrad, kuid vist oli kõigil võistlemine olulisem. Sarnaselt on suhteliselt kapseldunud rajaäärsed “ergutajad”, kes vaid silmadega omasid otsisid. Mõned meeldivad erandid siiski olid alates “udupasuna” mehega. Aga korraldus, rada ja kogu üritus oli jälle super – aitäh korraldajatele! Eriti meeliülendav oli lastesõitude suur populaarsus. Järgmise aastani..”

Aeg 3:16:29 (Pb), Koht 236

Raul:

Tartu Maraton 2013, vol 8

Tuleks alustada laupäevast ja sõidust Elvasse. Autos räägiti eranditult suusajuttu, millest peaosa koosnes erinevate pidamismäärete pidamisomaduste arutelu ning iga 10 min järgi uuriti telefonidest erinevate ilmasaitide prognoose. Arduni pidasin vastu, siis hakkasin raamatut lugema, kaasa rääkida ju ei osanud. Härrad olid ju suusaboksi tõstnud mitu kohvrikest, mille sisu koosnes eranditult pidamismääretest, mul oli 2 pulgakest kotis… Aga sellest kõigest oli kasu, kui laisemad ja paksemad Elva pubisse siirdusid, siis Priit ja Paavo suundusid metsa ja testisid veel õhtuhämaruses erinevaid määrdeid, kuulasin siis tarkade targutusi ja tegin nagu nad ees tegid, Swix VR45 ja pidas väga hästi. Tänud abilistele! Etteruttavalt võib öelda, et suusk oli väga hea, libises ka nagu kiirrong (libisemise tegi spetsialist ju ise, see ei saanudki kehv olla).

Märkamatult möödus öö. Hommikune pudru, tee, vorstileib, kehakergendus jne ja juba olingi Otepää suusastaadionil. Vantsisime koos klubikaaslase Maretiga siis kõige lõppu, eelviimane stardigrupp ja põnevust ning uudsust kui palju. Tuleb mainida, et rattaseltskond on kuidagi avatum, lõbusam ja jutualtim, harrastussuusatajad on sellised tõsisemad inimesed, arusaadav ka, see klassikastiil ongi selline raske töö ja morn värk. Võib-olla häda ka selles, et ei tundnud ju kedagi. Jama oli see, et selline mõnus tunne, et lähen, vaatan ja matkan hakkas kaduma ning silma tuli klaasistunud, kergelt hägune pilt ning suunurka tekkima hõbedane niit, mis tähendas seda, et number on peal ja nüüd tuleb panema hakata. Surusin seda tunnet ikka maha, aga hakkas teine tasapisi võimust võtma.

 

Kui tunnusmuusika mängima hakkas, panin kella käima ja Gunnar saab 12 punkti ning ennustusvõistluse võitja aunimetuse, ca 4 min ja 15 sekundit läks stardikanga alla jõudmiseni.

Ja siis hakkas pihta. Esimene mats oli ca 300 m pärast, laugjal karjamaal. Rahvamass võttis mõtlikuks, kuna vana rattapeeruna teadsin, millised laskumised paari kilomeetri pärast tulevad. Lasti seal küll sahka, röögiti ja karjuti, aga ikka oli jälle mingi pundar maas. Tõusudel vähemalt ei kukutud, seal siis tuli vaadata mõni suusajälg ja lihtsalt sammuda, ei mingit initsiatiivi ega aktiivsust. Nii need esimesed kilomeetrid möödusid.

Esimeses toitlustuspunktis alustasin ka kulude katmist ning see kõik kestis lõpuni, igal pool sai söödud ja joodud. Ja mitte niisama, et hoopealt topsik ja edasi, vaid ikka korralikult, kepp käest ära, haare vabaks ning jooki kallama ja sööki suhu toppima.

Nagu eespool mainitud, oli suusk väga hea ning peale Harimäelt laskumist olin sunnitud tõdema, et
1. ALATI on laskumisel on sinu ees, samas jäljes laskuv tegelane, pundi kõige kehvemalt libisevate suuskadega
2. ALATI on tõusul sinu ees, pundi kõige kehvema pidamisega sell, kes alustab alati käärijalutamist kõige varem ja kõige aeglasemalt.

Vahepealsest ajast polegi midagi tarka, tuimalt koos rahvaga, ülesse-alla, paaristõuge ja vahelduvsamm jne. Järjest võtsin skalbid kanalt, hiirelt ja jäneselt, kaelkirjak jäi püüdmatuks. Suuskadele oli teibiga kleebitud 5 tunni graafik, seda edastasin pidevalt ning kasvatasin aina „virtuaalset“ edu. Raskeks läks 9 km enne lõppu, siis oli tunne, et õlavööga oleks nagu vehkinud rohkem kui tavaliselt ning kõhus oli ka imelik tunne. Ei hakanud eelmises jutus pöidlahoidjatele muret valmistama, aga neljapäev-reede sai väike kõhuviirus läbi põetud ning mõnusalt aega wc veedetud, eks osa vajalikku energiat läks veega alla, aga loll ju see, kes vabandust ei leia.

3 km enne lõpu tehti siis juba finišit, „saarepuu“ „kümmel“ ja kõik teised MK-sarja tasemel mehel olid kohal. Mage oli nagu järgi ka anda, appi tuli tahtejõud, mõtlesin, et tavaliselt pean ma seda jõudu rakendama Haanja 100-l kui lõpuni on veel 15 km või Saku 100-l, kui on vaja minna viimasele 20 km ringile, asi see 3 kilomeetrit siis panna pole.
Paningi, tehtud.

Kas järgmine aasta uuesti? Pagan seda teab. Ainuke stiimul oleks, et stardinumber kuskil 2500 kandis ning alguses ehk vabam minek ja vaataks kui tubli siis oleks. Aga kas sellepärast seda kõike veelkord teha…

 

Ja nagu tublile spordimehele kohane, siis ikka jutu lõpus tänatakse kõike ja kõiki. Tänud naisele Siretile ja tütrele Kristinile, kes lahkelt lubasid suusaradadel viibida, SR Agentuur OÜ-le (www.sragentuur.ee) kes selle kõik kinni maksis, klubikaaslastele Porter Racing´ust kes toeks nii nõu kui jõuga, kõikidele pöidlahoidjatele ja toetajatele ning Harri Sügis´ele, kes mind ilusatel rattasõiduilmadel rattaga sõitma kutsus ning suusaradadelt eemale hoidis.

Aeg 4:34:17 Koht 2528

Andre

Elu teine suusamaraton nüüdseks õnnelikult seljataga ja kuna paljud kirjutavad siin pikad eeposed, mis ja kuidas, siis võtsin kavaks ka korra proovida.
Eelneva õhtu suurem suusamäärimise üritus, “Eesti laul” ja parajal kogusel toniseerivat Porterit tekitasid enne maratoni suurpäeva meeliülendavalt hea une.
Tõusime varakult 1.99 (vähemalt nii näitas kell minu unenägudes ja tegelikult oli vist 6.30) , lühemale distantsile suundujad said veel mõnusalt põõnata .
Peale mõningasi hügieeniprotseduure suundusime kohustusliku maratoonlase hommikusöögi juurde.
Rohkes koguses pudru seljatatud suundusime haovalges Otepää poole külmetama.
Külma oli ca -6c, aga stardis oli omajagu külm ka suusajopega. Nina nirises vett nagu kevadised räästad ja üldse hakkas kuidagi haigestunud Sipsiku tunne peale tulema.
No ja siis oli start… (vist). Pauku ega jahisarve tagaotsas keegi ei kuulnud, aga lint võeti ära ja vaikselt hakkasime venima. Toksisin alles Endomondot käima kui juba staadionil tehti esimesed kohustuslikud kukkumised, aga no proovi nende laudadega libedal lumel püsti püsida, ja läks peatselt ka suuremaks raginaks ja kohavõitluseks.

Võtsin asja ülirahulikult, Liis ja Kristiina kadusid kuskilt servadest juba esimese käänaku taha, aga küll jõuab. Peale esimese suurema tõusu laskumist oli ees suurem kukkumine. Imekombel õnnestus sellest karboniraginast efektselt üle hüpata (kus oli fotograaf?!) Iseõppija tehnika, aga “meeletu” toore jõuga pressisin ennast üle esimest tõusude ja enesetunne oli juba veidi parem…
Peale Ande TP-d hakkasid tekkima tõsisemad kahtlused ligihiilivast kõhuviirusest ja sellest kas oleks pidanud vähem jooma või geeli mitte tarbima.
Palavus asendus külmaga ja vastupidi, rühkisin edasi. Järgmises toitlustuspunktis suurt peale leiva ja soola igaks juhuks ei söönud, aga mustikakisselli, teed ja spordijooki läks ikka kõvasti.
Olukord paranes, jõudsin Kristiinale, Liisile ja Martile isegi järgi ja plaanisin ennast koos Liisiga lõpuni venitada ja siis…
No siis tuli ilusal pikal laskumisel mu suurepärase “soomest toodud” vöökoti rihm lahti ja kõik geelipakid jäid kuskil kõrgemale (tervitused öistele klambripüssi laenajatele :P).
Jäin ilusti raja kõrvale seisma ja ootasin kuni kaasmaratoonlased selle alla tõid 😀 Toppisin selle kuskile alussärgi vahele ja selles ongi näha see must tilbendav pael piltidel.
Liisi ma enam ei näinudki ja siis tuli selja tagant suure puhkimisega meie “algaja” Raul kellega mul pikalt sammu ei õnnestunud pidada, aga vahetasime vähemalt mõned ergutavad hüüded 🙂

Lasin väikese vahelduvsammuga edasi, pulss kiskus jube kergelt kõrgeks minema, aga kaua sa ikka suudad. Toores jõud jäigi Hellenurme toitlustuspunkti maha. No igatahes katkestamismõtteid enam ei olnud ja üldiselt olid kõik kellega rajal kokku puutusin toredad ja sõbralikud.
Hellenurmest alates lugesin igat kilomeetrit finishini ja võrdlesin neid Keila suusaraja kilomeetritega.
Kohvipaus. Poleks arvanud, et seal peatun, aga peatusin.
Kohvi ja lähenev finish tegi imesid ja lükkasin ennast paaristõugetega sooja Porteri poole. JEEEeee!

Kõhuviirus võttis kodus vähe kurjemad vormid ja nüüd võib öelda, hea, et niigi läks.
Hoolimata kõigest oli üldine emotsioon ikkagi fun, nii et soovitan! 😉

Aeg 05:05:17 Koht 3592

Asko

Tuleb see “mõru pill” alla neelata tunnistades, et Tartu Maraton 2013 ei läinud päris plaanipäraselt.

Sisimas eesmärgiks võetud 200 piiri alistamine ei olnud ebarealistlik. Terve aasta on end igakülgselt arendatud ja treenitud, jõudu ja visadust peaks juba piisama. Võrdlus ka tavapäraste konkurentidega näitab seda, et aeg 3:13- 3:15 ja koht alla 200 või vähemasti sinna piirile oleks olnud üsnagi reaalsed.

Paraku tuleb tõdeda, et 30 tunnist kuus, 135’st tunnist kokku ja 1600’st kilomeetrist ettevalmistusest , mille jooksul sai nähtud vaeva ja valatud pangede kaupa higipisaraid, oli vähe tolku. Näited elust enesest võttes võib tõdeda, et ka 4 korda väiksemast mahust oleks juba piisanud, et suht korraliku tulemuse tegemiseks.

Mille taha siis jäi tulemus? Küsimus on hea, aga vastuseid nii head polegi või pigem puuduvad.

Minu kõige kardetum probleem maratoni eel, ehk mu selg, ei osutunudki eriliseks faktoriks. Ta küll andis enda olemasolust rajal aegajalt märku, aga tulemuse tegemist selle kaela ajada ei tahaks. 
Eraldi tänusõnad tuleks muidugi pühendada Yr.no’le, Forecale ja Gismeteole, kes kõik kolistasid samas panges. 
Viimase aja pidevad altvedamised, ei lasknud enam kuidagi EMHI hirlamit uskuda, kuigi oli seekord just tema see ainus, kes ilma ka täpselt ennustas. Tuginedes eelnevale, oskasin ma ennast rõõmsalt “külmaks määrida”, millega kaasnes kinnine suusk ja väga hell pidamine.
Vähest treenitust nagu ette heita ei tohiks. Magada olin ka saanud viimased ööd suhteliselt palju, arvestades seda, palju ma tavapäraselt magan. Lisaks sellele mingi kotermann pesitseb aga kusagil veel.

Võimalik, et viimase otsa ettevalmistuses jäi ikkagi intensiivsetest treeningutest puudus. Äkki poleks viimaseid teisipäevakuid välja pidanud jätma. Tuginedes mentori sõnadele, saan ma oma intensiivsuse kõik nädalavahetuse estoloppetitelt kätte ja nädala sees toimub ainult taastava pulsiga treeningud. Ilmselt siiski nii madal pulss vastupidavust ja treenitust ei loo. 
Eelmisel hooajal samal ajal sai loppetite vahel tehtud ikka aeroobse läve treeninguid, mitte aurikut, nagu see aasta ning tulemus oli hoopis teisest puust. Äkki on siia koer maetud? Kusjuures eelmine aasta olid kõik loppetid eranditult järjestikustel nädalavahetustel ja mingist ülekoormusest polnud juttugi. Treeninguid oli selleks ajaks küll kokku 10 tunni võrra vähem, aga see on tilk meres.

Sõitu võiks jagada laias laastus kolme etappi:
Esimesed 20-25 km olid suht paljulubavad, enesetunne kannatas sõita, aeg oli graafikus 21 km tuli 1:02’ga arvestasin veel väsimusfaktorit ka, et kui järgmiseg 20 km sõidan 3 min aeglasemalt ja viimased 4-5, siis oleks teoreetiline aeg jäänud 3:13 kanti.
Plaan aga ei pidanud, kehv lipe ja niru pidamine olid ka juba oma jälje jätnud. Mägisem piirkond oli just seljataha jäetud. Lipsav suusk aga rõhus jalalihaseid veelgi rohkem, et pidama saada ning pani rohkem käte peal sõitma. Niisiis natuke peale Ande punkti olekski just kui jõud raugenud ja siis läks juba kannatamiseks. Veel enam vähem fiilinguga sai sõidetud Paluni, aga see mis Palult edasi toimus, oli juba agoonia. Esimese krambi hoiatuse sain juba 27 km enne lõppu. Võtsin ruttu magneesiumi ära ja lootsin, et aitab. Ei aidanud, jamad süvenesid. Peale Palut esimest korda oma elu jooksul sain mõlemasse kätte triitsepsi krambid, jalgadega oli juba ennem jama. Nüüd ei saanud enam sammu sõitta, kuna krambid kimbutasid ja rada oli ka juba läikima löödud, siis lootus pidama saada oli ainult veel jäljest väljas. Seal aga edasiliikumine veelgi vaevalisem ju. Nii siis 10 km enne lõppu leidsin, et ainus toimiv organ on veel kõht, otsustasin kätega võimalikult vähe töötada ja praktiliselt kogu koormuse kõhule rakendada. See maksis valusalt kätte juba mõned km edasi. 5-6 km enne lõppu sain ka kõhu krambi. Seisin keset rada, karjusin valust ja mitte midagi ei osanud enam peale hakata. Mingeid hädiseid vastuvenitusi tehes sain end mingi hetk liikuma, aga moraal oli juba väga alla käinud. Meeste kolonnid suisa tuhisesid mõne elegantse paaristõukega must mööda ja ei jõudnud veel mõtetki vahetada, kui neid enam ees ei paistnud ja tagant taas uus tuli. Hellenurmelt finišisse jõudsin korraliku 619’nda ajaga, vot on tase!

Aeg 3:21:16 Koht 316

Juhan:

Seekordsele suusapeole läksin vastu üsna rahuliku südamega. Õnneks oli juba mõnda aega varem reaalsusetaju kõik emotsioonid ületanud ja asi oli selge. Napivõitu treenitus ei andnud alust kõrgeid sihte seada ja kui oleksingi neid rumalusest teinud, siis oleks nad niikuinii täitmata jäänud. Seega läksin sõitma oma praegustele võimetele vastavat tulemust ja seda nii, et oleks sõidu ajal mõnus tunne ja pärast finishit ka hea olla. Kogu sõidu vältel ma kellestki kinni hoida ei püüdnudki, kui tempo oli liiast, siis lasin eesolejal minna ja kogu lugu. Sõidu ajal oli aega ringi vaadata ja maastike vaheldust nautida, midagi uut 🙂

Suusk oli hea pidamisega, kuid määrisin end pisut kinni, aga selles olin ise süüdi. Omajagu rumalus on minna maratoni sõitma uute suuskadega (põhimõtteliselt polnud enne proovinudki), aga kuna otsest eesmärki ei olnud ja maratonile eelnenud sulailma nädal proovimist ei soosinud, siis ma eriti ei põdenud ka. Aga eks järgmine kord olen targem.

Kokkuvõtteks: hea ilm ja rada, meeldiv üritus ja hea tulemus – üllatuslikult parim sõiduaeg, mis iial olnud. Ise olen väga rahul ja järgmine aasta stardin kindlasti uuesti!

Aeg: 3:31:30 Koht 546

Täname piltide eest Tarmo Kala, Andre, Sportinfo