Tartu Rattaralli 2013

Tartu Rattaralli on kummaline sündmus. Seda siis metsaratturite seisukohast. Päevalehtedes rasvases prindis suured pealkirjad a’la – “Kuidas rattarallil ellu jääda?”,  hirmutasid enamiku Porter Racingu liikmetest veelgi sügavamale laane põue ja mõni pages koguni välismaale helgemaid kilomeetreid otsides. Olgu sellega kuidas on, üks on kindel – Raul on TRR-il kohal ja enne jonni ei jäta kui 2 kuldmärki käes on. Või kuidas Raul? Edasi juba Rauli pajatuste juurde, kust ei puudu ka veri ja kangelasteod (5-ndas lauses).

Raul

Raul, ikka sooja koha peal..

Kevadise rattahooaja peaeesmärk – läbida õnnelikult minu jaoks 10. Tartu Rattaralli ning saada rinda ehtima uhke kuldmärk – sai kaks nädalat enne starti kerge tagasilöögi, kui kuskilt tuli mingi kummaline seljavalu. Õnneks, nii imelikult kui see häda tuli, sama imelikult ja ootamatult ta kadus ning kenal suvisel 02. juuni hommikul olin taas joonel. Seltskond sama mis eelmine aasta, Tartu RR häda, ikka sama punt ja samad näod, eelmise aasta punt. Võistlus iseenesest sai läbi ca 15 min pärast, kui oligi moodustunud mingi ca 100 pealine seltskond, kes siis sõbralikult suuna Põlva poole võttis. Olin korra ka jõudnud mingit väiksest seltskonda pundile järgi tõmmata, seega võiks lausa öelda, et tegin ka ühe vedamise ja tööd. Kohe toimus ka esimene kukkumine, kohe minu kõrval, kui üks härra teisele tagumisse rattasse sõitis ning seejärel pisut lähemalt Põlva maanteed uuris. Edasi oli üks ilmetu sõit. Leidsime vana ülikooliaegse kamraadi Mait´uga vesteldes, et vanuseklass M40 kõlab kuidagi paremini kui Seenior 2 ning auväärsed vanameistrid vanuseklassis M40 on aastate jooksul oma panuse erinevatel võistlustel grupi vedamiseks juba teinud, seega sobib härrasmeestele lihtsalt pundis istuda. Nii saigi tehtud, lasin rattal veereda ning päikesel ihuliikmeid paitada ning kulgesin mõnusatel teedel. Kuna 10. rattarallit seljataga, peakski mainima, et antud trass meeldis mulle enim (Tartu-Liiva-Kanepi-Otepää-Tartu), pole seda igavat Otepää-Elva-Tartu (või vastupidi) siledat maad. Vaadates grupis pedaalivaid lõunapäikesest põlenud jalgu, turgatas mõttesse ka pisut küüniline ja kindlasti ka kadedusest tingitud lause – selleks, et tiksuda Tartu Rattaralli 2 või 3 või 4 pundis, pole küll vaja lõunalaagrisse minna…  Võistlus lõppes minu jaoks nagu viimastel aastatel ikka, Tartu vangla juures, ei häbene tunnistamast, pole lihtsalt piisavalt mune, et finišit teha. Otsus oli taaskord õige, 300 m enne lõpujoont oli mehi maas nagu putru, tee siplevaid kogusid ja rattaid täis. Hiljem oli kuulda, et kõige õnnetumal läks rangluu. Õigeaegne pidurdamine, pisike slaalom, finiš, pläkutamine supilauas, kuldmärk rida ja aidaa, aitäh Tartu Rattaralli nende meeldivate aastate eest, tänud ka vanajumalale, kes on silma peal hoidnud ja püsti aidanud jääda!