175 meetrit treppe, 1050 trepiastet
…Kitsad ja kõrgete astmetega metallist trepikonstruktsioonid, nõukaaja lõhn ning lõputuna näivad korrused. Taktika on lihtne-algusest peale ühtlane tempo, nii et vahepeal ei oleks kiusatust kõndida ning lõpus jõuaks ka kiirendada. Kasuks tulevad tugevad reied (rattasõit!) ning rattakindad, et jõuaks end ilma vigastamata ülesse tõmmata. Kui millegi kallal norida…siis jah, liiga palju oli tõusu :D.

Neljas koht on jama
Järjekorras 3. Tallinna Teletorni trepijooks kuulub käesolevast aastast alates sellisesse kõlava nimega sarja nagu “Towerrunning World Cup”.
Kohal olid maailma kiiremad trepijooksjad ning Eesti paremik, lisaks igasugu seeniore nagu mina ning muidu seiklejaid ja õnneotsijaid.
Hoolimata tõsiasjast, et olin stardinimekirjas üks vanemaid, saavutasin ma 59 naise hulgas igati arvestatava 20-nda koha ning N40 klassis neljanda koha ajaga 8.32 (2013 a. aeg oli 8.37). Meeste võitja poolakas Piotr jooksis teletorni trepijooksu kõigi aegade rekordiks uskumatud 4:10!

Rahvaste sõprus liinibussis
Tänasel pühapäeva hommikul ei olnud Viru keskuse bussijaamast väljuv 34a buss pungil täis mitte kalmistukülastajaid nagu tavaliselt, vaid maailma parimaid trepijooksjaid. Silm tundis kohe ära hiinlanna, hispaanlased-itaallased, sakslased. Välismaalastele ja välismaal onju normaalne kasutada ühistransporti. Bussis sattusin kõrvuti lõunaeurooplastega ning juttu jätkus kauaks kuni auhinnatseremoonia lõpuni. Muuhulgas rääkisime ka Manuela di Centast ja Paolo Maldinist ning Eesti ilmast. Ääretult positiivne kogemus ja ma loodan südamest, et kohtun nendega mõnel trepijooksul Euroopas.

Lõpetuseks. Suured tänud korraldajatele- Valdo ja Kirsti Jahilo, Tallinna teletorni team ning loendamatu hulk fotograafe. See on ainulaadne spordisündmus, kohtumiseni järgmisel aastal!

Kärt