Porter Racing oli 45. Tartu maratonil esindatud seekord tavapärasest väiksema ehk 12 liikmelise seltskonnaga, kuid ka osalejate koguarv (2602 pikal distantsil) oli poole väiksem kui viimastel aegadel. Sellegipoolest jagus erinevaid emotsioone – õnnestumistest ebaõnnestumisteni (s.h DNF) omajagu. Sellest, et tegu olulisemat laadi võistlusega, annab tunnistust ka osalejate memuaaride rohkus ja pikkus. Nii, et varuge aega, lugege ja elage kaasa. Nii palju aega ikka ei kulu, kui kulus klubi kiireimal finishijoone ületamiseks. Täname korraldajaid imelise spordielamuse loomise eest!

196 Priit Grünberg 3:4726
323 Juhan Muru 3:57:39
616 Harry Grünberg 4:19:16
937 Meelis Koik 4:37:53
1322 Arno Õruste 5:01:53
1351/82 Kaire Koik 5:03:14
1407 Paavo Nael 5:05:47
1602/110 Liis Grünberg 5:17:43
1603/111 Kristiina Kõll-Grünberg 5:17:44
1620/113 Sirli Metsamäe 5:18:25
1975 Rauno Vain 5:44:28
DNF Maret Kasterpalu

Paavo

Saku Suusaklubi regas mu esimeses voorus ära nagu tavaliselt, TM jätkusuutlikkuse sponsormakse nagu viimastel aastatel kombeks. Talve algus oli lootustandev – uh-huh jääb vist seekord (taas) ära see suur rassimine. Talv ehmatas küll endaga korduvalt, aga koristas siis kiirelt enda järelt kiirelt ära, ka suusarajad. Veebruar juba paistis, aga lund veel mitte. Ja siis äkki, külm, ja lumesadu. Ja jääbki pidama?! Pääsemine tundus juba nii lähedal. Mis parata, vaja suusad alla panna ja kilomeetreid kruttida, aega jäänud vähe, jaksu veel vähem.

Põhjakiht koosnes fragmenteeritud vabatehnika sõitudest ja kahest klassikasõidust maratoni nädalal. Ei olnud väga paha enesetunne, aga kindlust ka mitte. Paaristõuge ei olnud selline, milles ma varasemalt olen end paremini tundnud. Ja ongi nädalalõpp. Laupäeval soojenduseks veel saksa elektroonilist vibromassaazi ja siis läbi pimeduse kosmosesõit Elvasse. Lärmasin ja kolistasin küll, aga toanaabrid isegi ei liigutanud selle peale. Pauernäpp tehtud, kümblus ja hommikupuder sisse, Otepääle. Üllatavalt ladusalt, ei mingeid autoronge ja kohe staadioni parklani välja. Ilmselt konkurente napib täna. 9min stardini, endel FB-sse ja kepid kätte. TM hümn ja rajale. Tagant minnes on tempo ikka madalam, kui ees. Hea positsiooni valik, tänan end eelneva kasina tulemuse eest. Tunnet on ja ei ole ka.

Matu. Kissell sisse ja edasi. Karukauss, tõesti nii pikk oligi see tõus või. Oota vaid, Harimägi alles tuleb. Stairway to heaven. Torni juures ergutavad, noh siit mäest alla ja varsti ongi kõik. Mäest all, hakkan juba järgmist punkti ootama, et pausi panna. Spordijoogid ja …kuhu jäi paus? Peale Kuutset enam käik sees ei püsinud. Peedul võttis mind vastu kuri saatus – mees sinu sõit jääb siia, astu bussi. Njääh, mis krt, ikka edasi. Edasi läks…aegluubis. Lausikul veel kuidagi, aga tõusud, täiesti kutu. Võtsin kõige äärmise rea, seal oli lumetolm põhjas, mis aitas suusa pidama saada. Lonkisin tõuse, kui sai siis laskumisel läksin lihvitud ratta. Kui rongi vahele ei mahtunud, siis vaatasin pealt, kuidas rong mööda tuhises. Mis seal taldade all toimub? Krambid? Seal?! Palu, siit on kolm Saku terviseraja ringi veel. Pean vastu. Hellenurme. Joppenpuhh, uisutaja rajal. Mees proovi vähemalt klassikat imiteerida. Ei saa, ei pea ega libise ja uisutas edasi. Tervitati Kairet TP-sse saabumise puhul. Peagi oligi mu kõrval. Panna on vaja! Muidugi. Kooma. Elva männikud. Proovin paaristõukeid. Nagu oleks, aga ei üldse ei ole ka. 2km. Jess! Vähem kui Saku valgustatud rada jäänud. Lõpu sirge. Mälutreener Tallerma karjub, pane nüüd, kohe on lõpp. Sirutan jala ette spagaati. Vara veel! Krt, kaua võib. Ja olingi päral. N ütles seisa nüüd, ma teen pilti. Seisa?! Lamada tahaks. Ripun keppide najal. Tehtud. Medal kaela. Pakihoiust anti ka pakk näppu. Autopiloodiga voodisse. Mis seal taldade all toimub, jube valus. Sauna. See kütja oli küll aururongist, muudkui udjas kütet alla. 115*C, päriselt. Kõrvad kuivasid ära nagu sügisesed puulehed. Pestud, teki alla. Rohkem ei mäleta. Ilmselt oli veel hernesupp ja heasoovlikud autokullerid. Shhhh….mõned tunnid. Kodus. Mis seal taldade all toimub?! See sõit peab meelde jääma. Saadiku staatuseni on jäänud veel mõni sõit. Oeh. Suusatamine on ilus.

Maret

Saabas täitsa p…

Kaire

Klassikute kuldsõnad – iga õige eestlane on läbinud TM-i. Kuna on juubeliaasta, siis ei saa jätta vahele nii tähtsat sündmust.

Valmistumine nagu ikka – kaootiline, lumelaagri veetsime seekord hoopis päikese käes ja kodumaal lund polnud … Kuid õige eestlane ei lase ennast sellest heidutada. Maratonile kirja pannes on ju alati 50-50 tõenäosus, et see jääb ära. Kuid seekord ei jäänud … Juhuuu!

Nii sujuvat ja kiiret starti pole veel kogenud, see oli super imeline ja mis seal salata, nii eest polnud ka kunagi startinud. Kui pauk käis siis polnud enam muud, kui tuli panna – sest eks treenitud ole juba aastaid 😊. Kohe oli selge, et lipe on nii hea, et lust sõita. Esimesed mäed andsid küll selgelt teada, et pidamine nii hea pole. Aga eestlase jonn on suur – kui anti sellised suusad, siis tuleb lõpuni panna. Nii siis läkski. Maret kadus kohe kuskile ära, siis tuli selg ees vastu Kristiina, siis Liis, siis Rauno, siis Sirli abikaasa Andres ja kui viimases toidupunktis Paavot nägin, oli tuju juba hea 😊. 4 km enne lõppu vaatasin kella – 4:43, selge et siit alla 5-tunni sõitu ei tule, sest keskmiselt kulub 1 km läbimiseks ikka 5+ minutit.

Viimased 16 km oli ikka paras võitlus, et tahaks sõita paaristõuget, aga “löditsep” ei tööta väga hästi kaasa … kuid lõpp oli nii lähedal, et midagi polnud enam põdeda ja kohe-kohe ootab ees finishi joon.
Finishis kurvis nägin Maretit ja olin täiesti shokeeritud, et kuidas see juba finishis on … peast käis läbi igasuguseid stsenaariume, et kus krt ta küll mööda kihutas nii, et ma ei näinud … aga siis selgus tõde (katkestamine saapa purunemisest), olin kurb koos temaga, aga selle leevendas Hr. Vanakas.

Kokkuvõttes ajaga 5:03 peab vist rahule jääma, ainult Hr. Puhh jäi minuti ja paari kopika kaugusele … järelikult peab kordama. Aitäh sparringupartneritele, kes ikka ennastsalgavalt alati trenni tulevad. Jätkame ja sügisest “keppame” veel hoogsamalt!

Meelis

Minule oli sel aastal TM-I sõita 4. kord. Erilist võistlusärevus enam enne võistlusi ei ole, pigem teeb tuska, et hommikul nii vara üles aetakse.

Laupäeval alla sadanud lumi andis põhjust arvata, et suusaga võib probleeme tulla – kas ei libise või on klimp talla all või mõlemad korraga. Lohutuseks võib vaid öelda, et kõikidel on sel juhul sama jama. Ei ole mõtet üle mõelda.

Start oli seekord ülimalt sujuv. Peale joone ületamist ei pidanud kuskil ummikus seisma, rong läks vaikselt veerema. Pühajärve ääres oli juba selge, et suusk peab hästi nii üles mines kui ka alla tulles. Jäi üle vaid loota, et edaspidi rajaolud muutuvad ja saab ka laskumisi nautida! Esimesed toidupunktid läksid rõõmsalt, rada oli ka juba mingil määral tuttav. Kahjuks aga rajaolud väga ei muutunud ja allamäge tuli ka tööd teha, et rongis püsida. Peale Kuutsemäge (poolel distantsil) hakkas väsimus tunda andma. Aga otsustasin ikka samas tempos jätkata, kuni ära kustun. Palus (16 km enne lõppu) oli veel olukord talutav, jõudsin mõnes sabas püsida, näod ka samad, kes eelmistes toidupunktides. Tundus, et polegi kõige kehvem, aga jõud oli lõppemas. Peale Palu punkti õnneks muutus veidi suusastiil – paremas reas sõideti vahelduvat tõuget ja vasakul paaristõukeid. Püüdsin ikka vasakule ritta hoida, hambad ristis. Väiksed tõusunukid tegid head, siis sai vahed kinni joosta. Lugesin kilomeetreid ja ei andnud alla. Finishis aeg 4:37, mis minu seni parim aeg. Aga väga raske oli, tundsin end tühjana kui kevadine juurvili. Õnneks oli finishis erinevaid vedelikke ja endine hea tunne tuleb vaikselt tagasi!

Liis

Käisin oma elu neljandal Tartu maratonil – 63 km. Esimese läbisin 2012. aastal palavikus, seejärel 2013. ja 2015. aastal. Iga kord olen saanud väga erilise emotsiooni osaliseks. Nii ka seekord. Muid Eesti suusamaratone polegi külastanud, küll osalenud mõnel välismaisel Euroloppeti sarja võistlusel (Saksamaal, Austrias, Itaalias).

Seekordne osalus sai otsustatud maratoni toimumise nädalal. Seega tavapärane elevus suursündmuse ootuses jäi justkui ära. Kuidagi rahulik oli olla – füüsis hea ja ka suusatatud piisavas mahus, et teada, et distantsi läbimine ei osutu liigseks eneseületuseks.

Asusime laupäeval varakult teele, et saaksime suuskade pidamismääret kohapeal testida, aga seda takistas asjaolu, et kogu päeva sadas lund, samas võistluspäeval ei pidanud sadama. Seega testimisel puudus mõte ja spontaanselt otsustasime Tartu kinos ära vaadata „Klassikokkutulek 2“. Lõbus vahepala seegi! Ja suusad said ka siiski vastu keskööd määritud, testitud.

Halb üllatus tabas stardikoridoris – suusasooned olid lund täis ja rada polnud peale eilset lumesadu üle käidud … asjaolu, millega polnud suuskade määrimisel arvestatud. Aga start oli meeldiv – nii rahulikku ja üksmeelset pole Eestis enne kogenud, tulenes ilmselt ebatavaliselt vähesest osalejaskonnast.

Teadmine, et suusk on „hell“ tuli koheselt, seda kinnitas ka esimese TP (12 km) aeg. Selle põhjal arvestasin, et pean eelmise korra ajale ilmselt ca pool tundi juurde arvestama. Aga nüüd alles algas tõeline piin – raja suurimad tõusud ja pidamise täielik kadumine. Kõndisin lihtsalt neid tõuse ja ootasin laskumisi, et midagigi suusatamist meenutaks. Oma väljuhäälse rahulolematuse urinaga äratasin paar kaasvõistlejatki talveunest. Aga tunne oli ikkagi helge ja tegevus keskkonda sobiv, ma tahtsin suusatada.

Teises TP-s (läbitud 23 km ehk kolmanik rajast) sündis otsus lasta pidamist juurde määrida. Sellele protseduurile kulus 8-9 minutit (möödus vähemalt 450 osalejat), selle sisustas õnneks meeldivalt Tõnis Tiedemann.

Kolmanda TP-ni (32 km) – uuest pidamisest innustatuna – eufooriliselt lausa lendasin, sain uue hingamise … et siis neljandaks TP-ks (39 km) tõdeda, et kõik eelnev on mu üsna läbi küpsetanud. Uus pidamine (pakid suuskade all) kahandas ühtlasi ka veidi lipet, tempo ühtlustus. Päkad ja kubemeside edastasid valuaisitinguid.

5 TP-s (47 km) kohtusin klubikaaslasest hõimlase Kristiinaga ja jätkasime lõpuni koos (ajalugu kordus nagu 2012. aastalgi). Ta oli väga hea tõusudel, ma ise ei oleks nendest end nii kiiresti üles motiveerinud. Igatahes oli koos lõbusam ja ergastav, sõidutempo stabiilne ja finishi lähenedes tõdesime, et meist enam nii väga ei mööduta, küll meie teistest.

Esimese TP-s selgunud ajaennustus + veel suuskade määrimisele kulunud aeg jäigi finishi lõpuajana kehtima. Nüüd ma siis tean, kui raske on sõita halva suusaga, kehale ikka kuradima palju väsitavam. Aga vaatamata sellele oli ka seekordne 45. Tartu maraton imeline pidupäev, Eesti Vabariigi 100. aastapäeva hakul eestlasest suusarahvaks olemise uhkust ja ühtsust sisendav. Ja igale halvemale kogemusele (nagu ka vastupidi) järgneb teadupärast taaskord parem … nii et ootan põnevusega järgmisi kordi. Mulle ikkagi väga meeldis.

Kristiina

See siis minu 4 TM ja mõte mingist PB ajast võis kohe ära unustada, sest ettevalmistust kui sellist ei olnud üldse olemas. Aga medal oli seekord eriline ja seega tuli lihtsalt see 63km ära teha. Kohe esimeste liigutustega oli selge, et suusk mind täna ei toeta, tuleb ise vastu pidada.

Tunnetest rajal – neid oli igasuguseid….

….et pole ju hullu

….et on ikka hull küll

….miks ma jälle kirja ennast panin

….loodan, et päris viimaseks ei jää

….vast ikka venitab lõpuni

Ja äkki ilmus Liis – kust ta siia nüüd sai? Ma arvasin, et ta kohe finishis….aga tuli välja, et ega temal ka parem minek ja suusk ei ole.  See teadmine andis eneseusku juurde ning koos oli palju kergem edasi sõita. Ning siis kohtusime veel Sirliga, sai ka veits lobiseda ja edasi hakkasime lausa selgasid püüdma:)  Aitäh Liis!

Kokkuvõttes siis Harju keskmine tulemus , võib rahule jääda, juba seltskonna pärast!

Priit

Tartu Maraton. See pole viimased aastad olnud just mu lemmik sõnapaar. Ei saa öelda, et TM-i hinnapoliitika, hüvitusalused ärajäämisel ja üldine kohanemisvõime (just registreerunud osalejate meelerahu osas) lumeheitlikel aastatel oleks minu poolt vähe kriitikat saanud. Kindlasti on see andnud tugeva tõuke minu Euroopa maratonide külastamisele (olgu öeldud, oluliselt parema kilomeetrihinna ja kindlasti mitte halvemate emotsioonide nimel). Kui sügavamale endasse kaevuda, siis tuleb tõdeda, et eks natuke on see TM üle ka visanud peale 10-t osaluskorda. Auväärt papid, kes endale osalusnumbritest trussikud ja ka ülikonnad on õmmelnud, nüüd kindlasti ludistavad kurjalt proteese selle peale.

2017/18 hooajale olin ma juba vaikselt valmis joont alla tõmbama. Väike tiivasirutus Norras, mõni nädal Lapis, väike maratoninädalavahetus Itaalias ja mõni kilomeeter ka Eesti pinnal. Ei saa öelda, et suusatad pole saanud. Ammugi ei arvanud ma, et TM üldse toimub, hoidsin raha ilusti enda kontol, ega kandnud seda Kelgu musta auku (nagu varasemalt mõnel korral rumalalt tegin).

12. veebruari hommikul kohvitassis latte vahtu lusikaga kruttides püüdsin ürno ennustusraalist välja peilida kas tuleb jaht või mitte. Kindlat vastust ei olnud, lubati veel +1 reede ja laupäev koos sadava lumega. Hääke küll, nullisuusk on kotis, aga sellest on vähe, et lund sajab sõidu ajal. Enne peaks seda maas ka olema. Siiski rääkisid korraldajad usinalt vähemalt 45km sõidust originaalrajal ja see pani mõtte ikkagi käima. Kuskil staadioniringil ma igatahes suusatama ei hakka. Minu jaoks selles mõttes 2017 TM-i ei ole toimund. 6km ringil tsirkus ei saa kanda Tartu Maratoni kvaliteedimärki. Väärikust peab ka olema.

Selle eest, et ma üldse sel aastal TM-ile jõudsin pean ma muidugi tänama sõber Veiko vanemaid, kes omal ajal suurepärase sooritusega täpselt TM-i nädalavahetusele tütre sünni suutsid sättida ja TulevikusaabasJubaTäna omanik eelistas (ilmselt alla igasuguse lati sportliku vormi tõttu) TM-ile samal päeval toimuvat õe juubelit. Mul on hea meel küll sinu stardikohta omastada, aga tegelikult – nõrk oled Veiko. Mõned meie seltskonnas lausa viskusid trepist alla, et vigastuse põhjendusega ei peaks TM-il osalema (ja saaks kalale minna).

Skip -> FFWD – > laupäeva hommik. „Mis meil söögiks on?“, küsivad lapsed. Riisipudru. Jeee – kõlab üle toa ja naudime igalaupäevast einet. Kõht täis, sean sammud panipaika, suuski „määrima“. Panen tümaka peale – CD ketalt tuleb parasjagu Da-Rude’i Sandstorm, keeran valjemaks, et peatselt tööle hakkava relaka hääl nii palju ei häiriks. Just, lugesid õieti. Libisemine = 15000rpm ja harjad. Ainuke määre, mida ma juba mitmendat aastat puudun käib pidamisalasse. 20 min ja 3 paari suuski korras koos suusapuhastamise ja kuumalt alla pidamise põhjaga. Pole paha aeg, või mis?

13:00, minuti pealt ja mitte minutitki hiljem saabub hall Toyota. Viisakas härrasmees siseneb hoovi, viib sõnagi lausumata minu ukse taha tõstetud suusakoti autoni, tõstab suusaboksi, misjärel tuleb ukseni, ning koputab. Palun sisse oma hea sõbra Jussi. Ta küsib, kas saan veel millegagi aidata. Tänan Juss, et sa olemas oled. Kindlasti sa saad mind aidata küll ja veel. Õues hakkab sadama lund. Tartu poole vurades tuleb raadiost järjest itaalia pop klassikat, mis viib mõtted paratamatult värskelt läbitud Gran-Paradiso maratonile ja paneb läpaka kaant kergitama, et sünnitada võimalikku 2019. aasta murdmaaplaani Aosta oru teisel küljel 6 korda kõrgemal Suurest Munamäest. Aeg läheb kähku, oleme lõunakeskuse parklas ja õues sajab ikka lund. Järgi ei peaks jääma juba või? Ketrame läbi Expo, võtame välja numbrid, sööme. Istume autosse ja sõidame juba Elva poole, kui korraga avastame – krt, ikka sajab lund!! Keel on pool kuus, mida elevanti me seal Elvas teeme, kui suuski testida ei saa. No ja ei saa ju kui sajab lund. Pühapäeval ei saja ju lund. Juss tõmbab kässari peale ja autonina on taas nagu kompassi nool Tartu südalinna pool. Pool tundi hiljem istusin punase plüüskattega toolil ja ninasõõrmetesse tungis paukmaisi lõhn. Mulle ei meeldi paukmaisi lõhn. Olen kinos. Lisaks avastan, et tuvastan 2K resolutsiooniga projektori individuaalseid pikseleid, mis minu silmanägemise juures ilmselt viitab sellele, et istun kolm korda lähemal, kui optimaalne oleks. 2. rida. Olgu, oleks võinud hullemini minna. Paljud on raha maksnud ka 1. rea eest, mis on minu arust liigkasu võtmine juba. Pooleteisttunniga kerib silme eest läbi komejant Vända-Tõnni matustest ja kokkuvõtvalt võin öelda, et rõõmustasin väga. Mitte, et film oleks pelgalt hirmus naljakas olnud, vaid et tundsin ka enamus võttekohti ära. Järelikult pole Eesti võõraks jäänud.

Elvasse jõudes oli pool „kaadrit“ juba paigas. Paavo veel kandis KraftWerki kontserdil Tallinnas 3D prille, kui me pidamismäärdekarbid laiali laotasime ja parima kombinatsiooni üle filosofeerima hakkasime. Pelgalt mõttetööle me kunagi ei tugine, sestap said kaks testpaari alla neli erinevat määret ja proovimine aitas kohe välja praakida 2 teoorias sobilikku varianti. Pidavad määrded leidsime Eesti laulu poolfinaali lõpuks üles, aga mõtteainet andis värske lumega jäätumise oht. Tegime oma rehkendused, alla läks Rex Proline Lilla eeldusega, et rajad käiakse öösel üle ja sõit on segalumel. Puhh otsustas pühas vaikuses Toko Punase kasuks*.

FFWD -> pühapäeva hommik. Kes krt tuli sellele mõttele, et hirmsasti on vaja söömas olla 6:15? Istun pudrulauas – üksinda ja mõtte autorid loivavad kohale 10 minti hiljem. Buss pidi väljuma 7:15 – no kes selle veel välja mõtles? Ilmselge üle mõtlemine pärast kõiki neid aastaid. 7:50 istume Pentagoni parklas. Ainsana tõmbleb Harry. Käib ümber bussi, veab minu arust justkui „keset ööd“ suusad kotist välja ja läheb neid testima. Täitsa rumal – mõtlen. Tuleb tagasi ja räägib – hella võitu ning paneb paar kihti juurde. Seda ta veel kahetseb.

8:40 avatakse stardikoridorid – jooksen suuskadega koridori ja vaatan – õu kräp, mis mõttes jäljed on 5cm lume all? Nalja teete vä? Kindlasti ei saa kogu rada olla jäetud kogu Worldloppeti eliidile ja meile lumesaha mängimiseks. Rahunen maha ja lähen bussi tagasi ning ilgun Harry kallal edasi, kui ta määrde pärast muretseb.

8:55 sisenen stardikoridori, surun klambrid kinni ja tunnen kaasa kõrvalstartijale, kes oma algupärase Suunto Ambit nuppe soojaks puhudes loodab kella tööle saada. Patsutan õlale ja teavitan nagu ravimireklaamis: „Ma tean, mida sa tunned.“

Pauk käis – lükkan hoogu ja saan kohe aru, suusk ei lippa nagu peaks. Pidamise manageerib ära, sain esimestel tõusudel targemaks, aga kännu taga oleks hoopis teist moodi. Lipe teeb muret .

FFWD -> Palu punkt. Krt, tegelt on ikka väga ilus rada olnud. Juba hakkas ununema. Tore on siin taas suusatada. Päriselt! Kihvt! Murevaba on ka, sest suuskadele kleebitud 3:16 graafikut enam vaatama ei pea, see on utoopia sel aastal.

Viimase 16km sirged muidugi panevad mõtlema, et peab paaristõuke nimel ca 3-4cm pikemad kepid muretsema. 0,85x valemi järgi peaks mul olema 161,5cm kepid, sõidan 165cm-stega ja vaatan, et peaks pigem sinna 170cm poole kepi võtma. Pean selle meeles.

Lõpukilomeetrid – Suusa lipe on sedavõrra kehv, et paaris ei ole kiireim variant ja peab jalaga kaasa aitama. Võtan ühele vanale tuulde, kes samuti paaristõukelist vahelduvat sammu paneb ja surume sünkroonis lõpu poole. Hingamised selja taga kadusid, punane joon sai ületatud ja libistasin medali eest viisakalt brünetti tütarlast silma vaadates tänades sooja õlle leti juurde. Kiitsin viimaste km-te vedurit ja lõime topsid kokku. Võtsin suusa alt ja osaliselt selgus sita lippe põhjus – pidamine natuke jääs. Mitte hullult, aga episooditi. Panen pabertaskurätile kirja, nuuska sellesse ja järgmisel aastal algab sama jant otsast peale. 🙂

Aeg 3:47 koht 196. Oleks rubriigi austajatele: hea suusaga oli ainest 3:30 juurde vähemalt.

Õppetund 2018 määrdevihikusse – eeldamine on kõikide ebaõnnestumiste ema. Rada ei käidud üle, kuna külma tahkumiseks oli liialt vähe.

Siuke tunne, et järgmine aasta võiks jälle sõita. Ootan lund – 2019!

* – määrdekunniks 2018 kuulutame Puhhi, kes tegi ainsa mittejäätuva pidamise valiku Toko punase näol. Aplaus. Nüüd aga võtame Puhhilt kogu selle au selle eest, et ta Mareti puudulikult parandatud saapaga rajale saatis. Häbi!