Tour de Peipsi 2014

Vaivara jaamas stardipauku ootamas

 

Porter Racing klubi suvine rattamatk, mis koondab üle pika aja klubilased üheks lõbusaks sülemiks oli määratud toimuma teekonnal algusega Narvast alul jõe ja hiljem Peipsi rannikujoont järgides. Möödunud aastate edukad ja emotsioonirikkad matkad meelitasid matkale pea 30 inimest, mis tähendas seni suurimat matkaseltskonda. Tavapärane loogika suunduda matka alguskohta rongiga lagunes kiiresti koost. Gorail’i kodulehel igal reisijale välja hõigatud lubadus kaasa võtta ratas kadus sealt sekunditega pärast seda, kui konsulteerisime selle lubaduse paika pidavust ka 30 rattaga reisija korral. Elroni triiki täis rongidesse pundi ära mahutamist koos ratastega ei julgenud keegi isegi välja pakkuda. Seega läksid rattad teele privaattranspordiga. Viimase hetke muudatusena sai reisi uueks alguskohaks Vaivara. Meid pandi fakti ette – Mustjõe sillal olevast kontrollputkast me läbi ei saa. Vast oleksime sellest tõkkepuust siiski koba peale mööda pääsenud, kuid põgus vestlus kaevanduse elu koordineeriva isikkoosseisuga ei jätnud illusioone. 2 korruse kõrguste kaevandusveokite ja vihma korral 10cm paksuse kaevandusjäätmete vedelmassi sees sõitmine ei olnud väga erineva võimekusega matkaseltskonda arvestades alternatiiv ei meile ega ka kohalikele otsustajatele.

Vivikonna singlikene
Vivikonna singlikene

Seega astusime rongist välja Vaivara jaamas, kus meid ootasid jaamahoone ees rivis kõik-hinnas teenusega kohale sõitnud ja lahti pakitud matkarattad. Enamus muide 26″ tollised, pakikatega ja puha. Pisar silmas pidi Paavo oma murtud rangluu tõttu rattaga matkale suundumise asemel halli Volkswageni bussi tagasi Saku poole tüürides kurvalt pead vangutades leppima Apelsini matkalaulu refrääni ümisemisega. Samal ajal väntas osa seltskonda juba ratastel Vivikonna küla poole ja tagumine pool grupist ei näinudki neid enam enne, kui Kuremäe „kõrtsi“ lõunapausil.

Pannjärve radadel
Pannjärve radadel
Kuremäele dušši alla
Kuremäele dušši alla

Tee viis läbi väikse pool-stand-stillis Vivikonna küla, kus kahekordsed tüüpkorterelamud rõõmsalt tänavaid palistasid. Edasi avastasime spontaanselt kaevandusraudtee ääres kulgevaid radu, kuni jõudsime vihma trotsides Kurtna järvistuni. Väiksele suplusele ilusas Liivjärves järgnes mõnus kulgemine Pannjärve suusaradasid läbides ning vahel taas kuuse all vihma eest varjudes. Hoovihmad olid tempot kõvasti kärpinud ja Kuremäe asulasildi heitluse järgselt järgnes hiline lõunapaus Kuremäel. Kohalik baaripidaja suu venis kõrvuni ja meil paluti järgmine kord ette helistada, kui 30 inimesega taas tuleme. Nunnakloostri vaatasime ka üle ja tuleb tõdeda, et seal ei ole ikka midagi muutunud – ikka on katused rohelised ja naised mustas. Esimese päeva öömajani Peipsi kaldal Alajõel jõudsime sobivalt kuldse päikesega koos. Söök, saun, külmas vees karastamine, väike vägijook, palju lorajuttu ja võis päeva lõppenuks lugeda.
Teine päev tõotas tulla katsumus. Et 30 inimest ära majutada nihkusid võimalikud asukohad kaardil üha kaugemale ja lõpuks jäigi ainukeseks variandiks Tartu. Eeldatav distants siis ca 145km ja lühim võimalik 120km kandis. Vähem sõitnud väristasid varvast ja tuletasid paanikas meelde lähistel asuvate sugulaste aadresse.

Varjud on pikad..
Varjud on pikad..
Peipsi kallastel
Peipsi kallastel
Kurivaim...
Kurivaim…
Reisiseltskond Rannapungerjal
Reisiseltskond Rannapungerjal
VISU on tegija
VISU on tegija
Alatskivi loss
Alatskivi loss
Hoidke seda asendit.

Aga mis seal ikka, tuli varakult liikuma hakata ja vaadata mis saab. Kirsiks tordil oli hommikul mõõdukalt puhumist jätkav lõunatuul. Kõik kulges suurpäraselt, kuid õige vähe aega. Kusagil kauksi kandis andis järele Eriku historic-MTB Kona Explosif sadulatoru. Silmaga tehtud mõõtmised tuvastasid, et ümbruskonnas 27,0 mõõduga sadulatoru maas ei vedele – tuli edasi sõita uue low-rider passatkaga. Rannapungerja juures saime ka väikese tõusunuki ja ilusa vaate majaka jalamil. Vaade oli nii ilus, et Tarmo 2006 aasta tagarehv ajas selle peale põsed punni ja keeldus edasi sõitmast. Õnneks lahenes olukord tugijõudude abiga lähimas autokaupade poes. Peipsi põhja rannikult, kus kõik kinnisvara teede ääres oli müügiks, jõudsime varsti Mustvee, Kasepää kanti. Külad olid vahvad, juba müüdi siin seal sibulaid jm. kraami. Et aga tuju väga üles ei läheks, hakkas kõvemini puhuma tuul ja surus pead madalale leista ligi. Enne Alatskivile jõudmist kostitas ilmataat meid veel vihmasabinaga ja lossi ees pilti tehes jäid kenad klubi vormid kilekate alla peitu. Alatskivilt võtsid osad suuna otse Tartu poole, teised keerasid rattad sibulateele Ninaküla-Kolkja-Varnja suunal. Sibulakülades käis kaubitsemine ka õhtustel tundidel täie hooga. Kolkja poest leidsid mehed veel õhtuks paar väärt õllesorti ning silmailu pakkus eramu aed, mis koosnes pelgalt suusatehase Visu suuskadest. Varnjal tegime peatuse vahvas kohas nimega Pungi galerii. Väljapanek oli pungilik, kohal olid lõuenditel Ets „King-of-Jokk“ Elvise kostüümis ja Talendid Koju programmi raames taga otsitava eurorahaskandaalibotokshuulebeibe plakat. Varnjalt Kavastu suunas lahkudes hakkas kõigil vaikselt energia otsa saama. Kavastu teel mõni km kruusa ja jätkuvat laus vastutuult kiskus külma sisse kõigile. Õnneks oli Kavastus kortermaja esimesel korrusel avatud kauplus, mis hetkega rändtirtsude poolt „rüüstati“. Poemüüja oli lahke mees ja soovitas ikka meil kõik vaatamisväärsused üle vaadata. Järjekorrast aga kostis vastu: „Meil pole aega, oleme matkal..“. Müüja sügas kukalt ja pistis järgmise kreemisaia kilekotti. Pärast pikka päeva tundu Kavastu-Tartu 20km pikkune ots juba sama hea kui magamistoast vannituppa kõndimine. Tartusse jõudsime napilt enne kaheksat õhtul ja kellel pealt 145km. Korralik värk. Enamus rattaid 26“, seljas/rattal matkakotid, päev otsa vastu tuul – oli paras pingutus. Sel õhtul väga pikka jorisemist ei olnud. Suurema jutusoone peale olid sel korral sattunud naised, kel juba teist õhtut järjest oli teemaks tšakrate avamine ja sulgemine ja kõik sellega seonduv. Asko, kes eelmisel õhtul oli naised kõik ühe hetkega märjaks ajanud, lisas ka vestlusse oma arvamuse. Samas, kuna ahter ees veetünni hüppamine ja naiste veega üle kastmine ei tundunud õrnemale soole ülearu mõistlik tegu ei võetud teda eriti kuulda.
Kolmas päev tõotas tulla lihtsam. Plaan oli jõuda vaid 54km kaugusel asuvasse Põlvasse ja aega oli lahedalt kella neljani. Napilt 50 minutiga oli 20 km sõidetud ja tundus, et võib vist põllule külili keerata ja siestasse lasta. Ometi kulus alanud kuppelmaastikul vaatamisväärsuseid imetledes ja fotosessioone tehes aeg imekiiresti. Vaevalt tunni ajane paus koos kohalike singlitega tutvumisega Taevaskojas oli kella juba nihutanud pea kaheni ja ette tuli võtta viimased kilomeetrid Põlva suunal. Taas oli Käru rongijaamas rattaid ootamas ja matk lõppes päikeselise ilmaga mõnusas meeleolus.  Jäänud oli vaid „mugavalt“ Elroni rongiga Tallinnasse sõita. Kui rong Põlvas peatus, nägime kurja vaeva, et üldse rongile mahtuda – rääkimata võimalusest mõni ratas endaga kaasa lohistada. Pääsu esimesse klassi takistasid vähemalt 15 jalgratast ja rongi teises otsas oli olukord olnud sama. Elroniga sõitmine on ikka paras tsirkus just tänu ruumi kroonilisele puudumisele ja kindel selle peale küll olla ei saa. Üks mees jäigi rattaga perroonile pärast seda, kui rongist Ferrari mütsi ja jopega korraldaja-onu tal Tartusse vändata käskis.
Kokkuvõtvalt oli lahe matk. Ilm trotsis meid mõnevõrra, aga saime hakkama. Teekonna pikkused oli sunduslikud – aga saime hakkama. Transpordiprobleemid tuli ületada – aga saime hakkama.

Kokku kogusime viieteist sadulas veedetud tunni jooksul ca275km ja õgisime endasse maastikuvaateid ja kohaliku elu pärleid. Tuleb tõdeda – Eesti on ilus. Täname matkakaaslaseid!