Tour de Rõuge hoiab juba aastaid üleval Eesti maastikurataste mitmepäevasõidu lippu. Vooremaa maastikurataste mitmepäevasõitude traditsioonide lõppemisest tekkinud vaakumisse sobitunud üritus on paljudele rattasõpradele kohustuslik kesk-suve rattasündmus. Pärast väikest mõõna möödunud aastatel oli kaheksanda tuuri osavõtt viisakas ja elujõudu ürituses leidub. Mida toovad järgnevad aastad, saame näha. Ideaalis näeksime maastikurataste mitmepäevasõitude toimumist eri aastatel erinevates Eesti kaunites paikades. Kindlasti on igas maakonnas piisavalt ainest, et ca 150km jagu nauditavat rattamaastikku pakkuda. See pakuks vaheldust, hoiaks ürituse värskena ja annak võimaluse ka korraldajatel vaimu virgena hoida ning ise kaasa lüüa. Leiduks ainult tegijaid ja laiemalt võttes ürituse traditsiooni jagamise võimet, sest rohkem kui ühele mitmepäevasõidule ei ole MTB kalendris lihtsalt ruumi.
Aga keskendume nüüd kaheksandale Tour de Rõugele. Porter Racing oli esindatud kuue liikmega. Avely ja Liis startisid naispaarina, Andre, Marti ja Priit solo klassis ja Lauri osales meeste tiimis Guidoga (X-Sport tiim). Tuuri „entusiasmi“ eri-tiitli saab Marti, kes iga päeva alguses ja lõpus ei jõudnud ära kiita, kui mõnusa üritusega on tegu. Viis pluss Marti. Pärast eelmise aasta raja-raskusastme šokki oli Andre palju paremini ettevalmistunud ja lõpetas kõik päevad kenasti ja meile üllatuslikult ilma suuremate tehniliste viperusteta. Head sõitu tegi ka Priit, kes kõik päevad solo klassi esikümne piiri peal liikus.
Aga loomulikult on selle aasta fookus meie naispaaril Liis/Avely, kes esimese kodumaise naispaarina Tour de Rõuge lõpetasid ja seega ka poodiumi kõrgemale astmele tõusid. Loodame, et see annab kindlust järgnevatel aastatel ka selle klassis osalust kasvatada. Võtame selle suurepärase mitme päeva pikkuse töö kokku tsitaadiga Haanja100 korraldajatelt: „Täna tehti Rõuge Tuuril ka omamoodi ajalugu, sest peetud kaheksa tuuri üldkokkuvõttes lõpetas tuuri alles teine naispaar ja seekord oli selleks kodumaine Porter Racing koosseisus Liis Grünberg ja Avely Riiel!!! Hea töö!!!“
Tulemused:
Liis/Avely – Aeg 9:14:42 – 1 koht (tiim)
Priit – Aeg 7:15:05 – 10 koht (solo)
Marti – Aeg 8:56:13 – 55 koht (solo)
Lauri – Aeg 7:53:13 – 10 koht (tiim Porter/X-Sport tiim)
Andre – Aeg 9:42:15 – 66 koht (solo)
Liis
Tour de Rõuge …. Et alustada jälle algusest tuleb meenutada, et eelmise aasta tuuri lõpus (mil ma läbisin selle Priiduga) vandusin ma, et seda hullust pole ma eales valmis üksi läbi tegema. Aga mingil talvelõpu õhtul süstis Priit minusse idee, et kui sa üksi ei taha, sõitke siis Avelyga koos naispaarina ja sel samal hetkeajel ma Avelyle kirjutasingi ja kurat, ta oli kohe nõus. Mul oli väga kaua aega selle mõttega harjuda, aga mida lähemale see aeg tuli, seda kohutavam see mõte tundus. Ma andsin Avelyle võimaluse minust loobuda, aga ta ei andnud võimalust taganeda … Ja nii ma pidin ikkagi startima.
Miskipärast läks just nii, et enne tuuri oli mul vähe võimalust rattaga sõita (justnimelt sõita, mitte trenni teha, sest kuidas muidu nimetada mahtu 3-4 h nädalas koos võistlustega) ja see ei tõotanud midagi head. Vastupidavust on mul alati olnud, aga kiirust taluvat võhma mitte. Ka Avelyga koos polnud me kunagi sõitnud. Seda segasemad tunded valitsesid mind ses osas, kuidas ma ilmselgelt treenituma ja motiveerituma partneri ootusi täita suudan. Ma uskusin, et tuuri läbimine iseenesest ei ole minu jaoks probleem, aga kuidas leida tasakaal oma võimete ja eeldatavate ootuste vahel. Oli ilmselge, et ma pean ennast ületama. Ja see tunne ei olnud just kõige rahustavam.
Tuuri esimesel päeval oli suhteliselt lühike distants (ca 23 km) ja polnud vajadust ennast säästa. Andsin tuld, kuigi kuskil keskel tuli veidi lõivu maksta liiga tulise alguse eest. Ma sõitsin terve sõidu nn „punases“ ehk pole kunagi nii kõrget keskmist pulssi näinud. Koheselt selgusid ka minu nõrkused Avelyga võrreldes – heinamaa singlitel ja tõusudel olin märgatavalt aeglasem. Aga ma armastan laskumisi :).
Tuuri teine päev oli ette teada raskeim oma tõusude ja tehnilisuse poolest. Kokkulepitult alustasime rahulikumalt, et ei korduks eilne. Ja kohe alguses keeldus minu käiguvahetus soliidne olema ja kõrises nagu traktor – alul raskeima ja hiljem just kergemate käikude kasutamisel (sõidu pealt reguleerisin). Sellega oli see hea asi, et Avely vähemalt tõusudel ilusti kuulis, et ma olen ikka olemas :). Algus oli igatahes järvede ümbruse singlitel lahe ja (ainult) ühel sirgel saime isegi meeste tuulevarju pakkuvaid selgu nautida. Aga valdavalt mäletan siiski sest päevast vaid 30-40 kilomeetri vahemikku, mis tundus vähemalt 20 kilomeetri pikkune olevat. Need tõusud ei lõppenud kunagi. Aga päeva lõpp oli jälle lahe. Igatahes sain kinnitust, et koos on ikka palju meeldivam kannatada, kui üksi. Õhtul selgus, et ratta käiguvahetaja oli lahti ja kõver ja vajas juba mehaaniku kätt liivapaberiga. Sain ühtlasi targemaks, et sellisel juhul tuleb loomulikult peatuda ja olukord eos lahendada (?!?!).
Kolmas päev tuli lihtsalt ära teha. Tundus, et oleks mugavam, kui saaksime mõnele kiirrongile, et oleks lihtsam neid kiireid sirgeid taluda. Aga päris nii see minu tõttu ei läinud. Kuskil 18 km kandis läks Avely rattakett katki ja parandusele kulus ca 9 minutit, mille jooksul kõik veel rajal olnud meist möödusid. Meie heaks mehaanikuks ja rajale tagasi aitajaks osutus sel hetkel Ragnar Paide (kiidame veelkord). Nüüd ei olnud meil enam midagi kaotada, ainult võita. Mind isiklikult see teadmine kuidagi vabastas ja edasi tundus kõik palju lihtsam. Läti ja eriti seda Eesti/Läti vahelist järve äärset sõitu ma lausa nautisin. Meie sõidurütm ning koostöö tervikuna muutus üha ühtlasemaks, ühtlasi ka üha sõnatumaks. Lõpuks aga kihutasime juba ainult sellepärast, et see kõik rutem mööda saaks (eelkõige Avely hõõrdunud tagumiku pärast). Viimaste tõusude eel oli meeleolu raugenud pesuehtsaks väsimuseks.
Aga jah, me tegime selle ära!!! Ja üldse mitte halvasti, kuigi kindlasti saaks paremini. Me tegime seda ikka liigagi omal jõul ja nõul. Mina täitsin vähemalt enda eesmärgi – ületasin ennast ja seega on põhjust rahul olla. Isegi arenemisvõimeline olen veel :). Üllatavalt kuskilt ei valutagi. Ja ka selle tuuri lõpul jään ma endale kindlaks, et üksi ei tahaks seda teekonda ette võtta – moraalselt liiga kurnav. Minul kaaslasega vedas, loodetavasti suutsin ka midagi vastu pakkuda.
Priit
Rõuge tuur ei ole minu jaoks miskit muud, kui omaaegse Vooremaa maastikurataste mitmepäevasõidu järglane. Ja kuna Vooremaa aegadest on põhimõtteliselt ka klubi saanud oma vaimse hingamise ja inimkapitali, siis on ikka soov seda toonast mitmepäevasõidu emotsiooni taas leida. Asi ei ole ju ainult radades, sõitmises ja tulemustes. Minu jaoks on olulisem osa ürituse ümber kaasnevas olmes. Olgu see siis pärast sõitu majutuskoha saunas kaasratturitega jutuajamine, õhtune rataste nillimine või ühine pasta sisse kühveldamine. Mööname siiski, et tore on loomulikult tuuri käigus ka rattaga sõita.
Sel aastal oli tuuri formaat natuke teine. 3 etappi, proloogi polnud. Esimene etapp andis välja sellise korraliku kolmapäevaku mahu sõiduajaga alla ühe tunni. Mingil ime kombel sõitsin liidrite pundiga esimesed kümme kilomeetrit. Viimased 14 km lasin juba omas tempos. Esimese päeva lõpuks õnnestus solo klassis Porter Racingu nimi ikka esikümnesse sättida. Hääke küll arvasin. Sellise pikkusega sõit ongi minule enam vähem võistlemisel kannatuse piir.
Teine päev lubati sulelisi-karvaseid ja kirjeldamatuid piinasid 66km pikkusel rajal. Teadsin, et seal pean ilmselt oma mugavustsoonis tiksuma, kuna sellisel rajal õhust ja armastusest kiiresti lõpuni ei sõida. Hoolimata sellest lükkasin ikka jälle ratta kolmandasse ritta ja ootasin pingevabalt, millal Ivar üle Ööbikuoru külalistekeskuse platsi „Start!“ hõikab. Teine päev kopeeris alguses eelmiste aastate esimest päeva mööda Rõuge järvede ääri hiilides. Sealsamas sain ka korraliku energiasüsti. Kuri herilane pani otse veeni korraliku annuse energiageeli ja lisasin käiku. Vastutuulesirgetel vaatasin ikka üle õla ja ootasin „kruusapoisse“ järgi. Õnneks ilmusid varsti tahavaatepeeglisse Kannelid, kelle saba peal oli mugav nats hinge tõmmata. Alari Kannel pakkus väga mõnusat rütmi ja nii lasimegi koos kuni Kurgjärve baasinini, kus Ivari hoiatuse kohaselt toimusid suvepäevad mitme tuhande inimesega ja kohe tundsimegi ennast otse laagrist läbi põrutades nagu telestaarid. Õnn jäi üürikeseks, kuna just peale seda algasid selle päeva suuremad jamad – Tsia-, Välla- ja Munamäed ning sinna vahele/otsa Massimõrvarid ja nende pereliikmed.
Kümme kilomeetrit venis nagu tatt ja võtsin seda väga rahulikult jalastudes nii mõneski kohas. Ma ei uskunud liialt oma võimetesse sõidu lõpuosa perspektiivis ja seega hoidsin end. Vedasin ennast selle raske päeva lõpuni 14. kohaga, mis tundus mõistlik tasu tehtud töö eest.
Kolmandale päevale läksin vastu teadmisega, et kuni Lätini on enamus vastutuules ülesmäge lõigud ja pidasin plaani, kuidas neid nii võtta, et pärast Lätit veel Paganamaal sõita ka jaksaks. Startisin 2 seki pärast Dmitri Odintsovi Venemaalt, kellega enne sõitu kätt surusime ja viisakusi vahetasime. Sama viisakas koostöö jätkus ka rajal ja kuigi ootasin õige pea saabuvat Grisha/Rait Pallo kiirrongi meist möödumas, ei juhtunud see enne, kui olime äärekese peal Lätti jõudmas. Haarasime mõlemad kolmandal koha poole liikuva paari sabast ja sikutasime ennast Soome paarile selja taha. Topi oli saanud just kangi ja liikumine oli suhteliselt nurgeline. Jäin kartulikuhja all natuke toppama oma pudeli täitmisega ja astusin mööda seda saatana küngast üles, kui teised olid poole peal. Mul personaalset teenindust ei olnud ja tuli leppida paratamatu administratiivkuluga. Lootsin vähemalt soomlastele järgnevatel kruusalõikudel järele jõuda, kuid see lootus ei täitunud. Hakkasin ootama Paganamaad. Nii pea, kui kruusalt maha keerasime, oli taas Topi risti jalus. Ergutasin mõne sõnaga ja jätsin nad sigade üles tuhnitud põllule piinlema. Paganamaa ongi kolmanda päeva ainuke päris hea lõik minu jaoks. Seal nautisin rada ja sain liikuda omas tempos. Veel enne, kui paganamaalt lahkusime, nägin taas ees Dmitri camelbacki ja tema ees liikuvat Grisha/Pallo tandemit. See sobis minu plaanidega suurepäraselt, sest tagasi koju oli ca 25-30 km minna ja enamus mööda kruusa, kus ma tavaliselt emotsionaalsesse madalseisu langen. Rõõmuga tõdesin, et spidomeetri näidik kruttis ennast ülespoole ja finish lähenes jõudsalt. Varsti pudenes Dmitri pundist põhjusel või teisel, ka see ei olnud halb lahendus päeva lõpuks. Selle Lõuna-Eesti kruusa-sinusoidi lõpus viimast korda Jüri-Hani oru poole keerates võis tõdeda, et selleks korraks on pidu kohe läbi. Ööbikuorgu sisenesime 52 km/h, kuigi vajadus selleks puudus. Viimast ja tuuril järjekorras kolmandat korda külastuskeskuse tõusu võttes tundus see palju lihtsam kui varem. Lasin väikse vahe kolmanda paariga sisse, et piltnik mind ilusti tabaks ja lõpetasin selle tuuri kerge jalaga.
Tuuri kokkuvõttes 10. koht on kindlasti tore üllatus. Mis mind rajal edasi viis, on seni mulle veel arusaamatu. Treenin keskmiselt ca 4 tundi nädalas, see üksi ei tundu olevat piisav pagas. Enne tuuri näitas Liis mulle FB-s pilti ühe mehe „keemiavarudest“. Küsisin, kas ta läheb ümber maailma reisile? Ei – Rõuge tuurile. Ma läbisin tuuri 6 pudeli spordijoogi ja hapukurgiga. Nagu näha, saab ka nii.
Õnnitlen Liisi ja Avelyt super sõidu puhul! Nii mõnigi mees saab nüüd ehk treenimiseks motti juurde, kui nägi neid naerulsui möödumas.
Külli Leola pildid klubiliikmetest
