Tour de Rõuge on Eestimaa ainus maastikurataste mitmepäevasõit. Rajaneb see sõit legendaarse Vooremaa tuuri vundamendil, mida laoti milleeniumi aegu. Vooremaa tuur oli vaieldamatult (harrastus-)maastikuratturite suvine suursündmus ja Eesti maastikurattakultuuri läte. Müts maha spordiklubi Kona Centrumi ja omaaegse meistersportlase Kalev Raudseppa jt osaliste ees sellise ürituse ellukutsumise eest. Kõigile osalejatele on sügavale ajukäärudesse salvestunud Madis Kiviloo hääl, mis sõbralikult saatis rattureid kõigi nelja etapi vältel.

Tuletame meelde toonase ürituse käik. Algas võistlus proloogiga Lähte suusaradadel, samal päeval toimus esimene etapp stardiga Lähte Gümnaasiumi staadionilt suunaga Palamuse laululavale. Teine etapp algas Luualt ning lõppes Pala kooli staadionil. Kolmas etapp sõideti Saare Mõisa pargist Äksi kiriku juurde, kus tavaliselt toimusid samal ajal ka meeleolukad valla/küla suveüritused. Natuke erines tuur võistlusklasside ja distantside poolest. Võimalik oli osaleda harrastaja/sport/eliitklassis, millele vastavad olid ka distantsid. Reeglina tuli raja alguses lisapaunadel sport- ja eliitklassil teha mõni ring enne kui sai püüdma asuda juba päris distantsile lastud harrastajate horde. Olid ajad … Kaunis Vooremaa maastik oli tolle kolme päeva jooksul rattureid täis ja siseturism arenes jõudsalt.

Juba aastaid on tuur toimunud Rõuge kandis ja loodetavalt on selle kandi inimesed ja omavalitus rõõmsad, et nende sisehoovis selline sündmus toimub. Mõnisada ratturit suudab kindlasti kolme päeva vältel igal moel kohalikku eluolu toetada ja peaks kõigile positiivse laengu andma. Ometi ei ole maastikurataste mitmepäevasõidu käekäik ka Rõuges üldse roosiline. Vaevu sada ja mõnikümmend osalejat peale on selge ohu märk ürituse hääbumiseosas ja paneb muretsema. Kuigi järgmisel aastal  Tour de Rõuge siiski toimub, ei säili tõenäoliselt enam ürituse formaat ja sellest on tuline kahju. Loodame, et leidub tee, kuidas siiski maastikurataste mitmepäevasõit sarnases formaadis pinnale ujub, olgu see siis Rõuges, Mulgi-, Voore-, Hiiu-, Saaremaal või kus iganes Eesti nurgas! Meenub Veskimehe laul motiiviga – leiduks noori ja hakkajaid mehi, kes asja kätte võtaks.

Aga olgu ajaloo ja muu seonduvaga kuidas on. 2013 aasta Tour de Rõuge toimus ja midagi ei ole ette heita rajale, ilmale, meeleolule ja ka muule. Porter Racing oli kohal ja nii mõnigi meist oli tuuril väriseva hinge või siis ohtlikult ükskõikse suhtumisega esimest korda. Esmaosalejatel lõid emotsioonid üle pea juba esimese päeva lõpul. Oli pisaraid, masendust, äegalöömist jne. Õnneks aitasid kogenenumad klubiliikmeid sisemistest kõhklustest osavate võtetega jagu saada ja lubadused rajale rohkem mitte minna jäid tühipaljasteks sõnadeks. Tuur teeb tugevaks – see on kindel :). Pühapäeva pärastlõunaks olid kõik* õnnelikena tuuri finishis ja nautisid ilusat suvepäeva Gruusia vahetusüliõpilaste pakutava supi kõrval.

*  – siiski olgu öeldud, et Erik kiitis oma jooksusid laupäeva õhtul liialt kaua ja vaesekesed võtsid seda kiitust liialt südamesse, mille tulemusel tirri vedrud enam nii tugevad ei olnud ja ühel hetkel otsustas tagarumm töölepingu üles öelda. Erikul jäi sõit suti enne lõppu pooleli 🙁

Tulemused (Proloog 6 km, 1.  etapp 30 km, 2. etapp 49 km, 3. etapp 71 km):

Võitja Henno Puu – Aeg 6:12:19

Tiimo – Koht 9 – Aeg – 6:58:04

Harry – Koht 26 – Aeg – 7:34:37

Konx – Koht 27 – Aeg – 7:36:08

Janek – Koht 28 – Aeg – 7:40:43

Ermo – Koht 36 – Aeg – 7:56:36

Marti – Koht 46 – Aeg – 8:17:48

Andre – Koht 57 – Aeg – 10:07:47

Segapaarid

Võitjad Didziz Slaidins, Lasma Ozola – Aeg 7:49:58

Priit/Liis – Koht 7 – Aeg – 9:15:10

 

Ja nüüd muljeid osalejate suu läbi.

Liis

Proloog:

Minu teekond Rõuge tuurile ja taas rattaspordi juurde sai alguse 2012. aasta kevadel. Priit lubas mulle uue ratta osta, kui ma temaga Rõuge tuurile segapaari arvestuses sõitma tulen. Ei no muidugi olin ma nõus, teadmata täpselt millesse end mässin … uusi läikivaid asju on ju ikka tore saada. No ja tegelikult oli peale ca 5-aastast lastepuhkust taas võimalik ja vajalik end veidi rohkem liigutama hakata. Nii sai plaani võetud ka rattakolmapäevakutel osalemine. Algus oli raske ja julgus võrreldes enne-lapsi ajaga oluliselt kasinam (loe: alalhoiuinstinkt tugevam). Samas see tunne, et ma saan iga sõiduga paremaks, oli väga innustav. Minu õnneks sattus 2012. aasta Rõuge tuur sugulaste kokkutulekuga ühele ajale ja ma sain oma ratta lunastamist edasi lükata. Tagant järgi tark olles, ei oleks ma selleks siis ka veel valmis olnud ja ega ma nüüdki ka päris valmis ei olnud … sest tegelikult olin ma enne Rõuge tuuri võistelnud vaid ühel täispikal rattamaratonil – KoMo66-l.  Aga no lubadus on lubadus …

 Sõit:

Peale proloogi ringi prooviringi ma ei saanud aru, miks ma siin olen ja kuidas ma peaksin üle elama päris proloogi (ca 5 km) ja ülejäänud kolm sõitu (30 km, 47 km ja 70 km) … pisarad tulid silma, tõmbusin endasse. Proloog sai kuidagi üle elatud. Õhtune sõit läks juba paremini. Mind alati innustav mees pigistab minust alati veidi rohkem välja, kui ma ise loota julgen. Ja hasarti on mul endas ka piisavalt, kuigi surun seda isegi teadlikult oma mitte kõige paremate oskuste pärast veidi allagi. Nimelt olen ma loomupäraselt kõiksugustele „juhtumistele“ aldis. Korra sai ka esimesel päeval koperdatud ja sinikad, kriimustused hangitud, kuid see oli üsna tühine vahejuhtum. Teine päev oli minu jaoks nauditavaim, kuigi hirmutavad jutud selle raskusest tegid ettevaatlikuks. Jaa, kolmas päev oli lihtsam, kilomeetrid tulid kergemalt kätte, aga see ei pakkunud nii palju

hingele, õnneks silmale küll. Mulle sirgetel teedel uhamine väga ei istunud ja Priidu kommentaaride kohaselt olin nendel aeglane. Viimasel päeval 10 km enne lõppu oli mul surnud punkt – tunne, et ma lihtsalt vajun külili ja enam ei liiguta, aga no nii vähe oli minna …

 Epiloog:

Ma ei kahelnud, kas ma saan hakkama, aga mind hirmutas see, kuidas ma saan hakkama. Ja lihtsalt hakkama saamine pole väga minu moodi. Kuid Rõuge tuuri raskust arvestades tundub mulle, et selle puhul ei ole ka lihtsalt hakkama saamine häbi asi J. Eriti arvestades minu suhtelist kogenematust … Ma arenesin enda arvates ilmselgelt iga päevaga. Tänud Priidule kavalalt tekitatud pikaajalisele motivatsioonipaketi eest ratta lunastamise teel. Mul oli seda vaja.

 

Marti 

Reede. Kodus kiire hommikusöök, pakkimine ja sõit Rõugesse hiljaks jäämise kartuses ilma ühegi peatuseta. Tegelikkuses juhtus nii, et meie olime kohal esimesena. Edasi läks kõik juba õlitatult. Ratas maha, kerimine Rõugesse ja väike söök ennem minekut. Stardialasse kohale jõudes selgus, et aega on ca 40 min ja selle sisustamiseks  sõitsime läbi proloogi raja.

Proloog. 6km ja 120m tõusu. Algus allatuult ja allamäge. Tunne hea. Edasi tehniline laskumine. See oli lausa mõnus. Siis aga hakkas kerge tõus ja vastutuul. Jalg täiesti tuim ja tempo olematu. Hullemaks sai asi minna ainult metsavahelisele tõusule jõudes. Tuju tegi natuke paremaks minut varem startinud Andre kätte saamine aga selle rikkus õige pea mööda sõitev Ermo. Statistika ütles keskmiseks pulsiks 185.

I Etapp. 30km ja 370m tõusu. Tunne sama nagu proloogil. Jõudu ei ole, kiirust ei ole ja emotsioon olematu. Sõitsin oma mullis ja ülikõrge pulsiga lõpuni. Mõttes mõlkus ainult õlu ja pasta.

II Etapp. 50km ja 900m tõusu. Kohe peale starti selgus, et päevad ei ole vennad. Isegi isegi alguse kiirendus ei löönud enesetunnet päris pikali ja hing püsis ilusti kehas. Rada supermõnus. Tehnilised singlid, Haanja 100 läbinutele tuttavad tõusud, kiired ja kuivad laskumises. Raja viimases veerandis hakkas kaugelt paistma tuttav Porteri dress ja see pakkus mõnusa motivatsiooni tempo lisamiseks. Kätte sain moraalselt rusutud Ermo kes jäi minust metsavahele singleid nokkima ja nii oligi hea tundega finish käes.

III Etapp. 71km ja 950m tõusu. Start India grupist. Iga päevaga tunne järjest parem. Natuke peale starti leidsin mõnusa grupi kus sabas loksuda. Viimane lagunes kahjuks ennem Lätti jõudmist. Kartulikuhja turnisin üksi (ps ratta seljas sain poole peale, järgmise mägise raja jaoks on vaja kergemat ülekannet). Läti kruusakatel sattusin kokku Rotamobilise dressis sõitjaga kellega korda mööda vedades läbisime lõigu üsna kiirelt. Kaasvõitlejal õnnestus lõpuks laskumistel mind maha jätta ja Paganamaale jõudsin juba üksi. Oi millised rajad, sinna läheks kasvõi täna tagasi. Edasi oli asi juba lihtne. Natuke tiirutamist ja tagasi Ööbikuorus ma olingi.

Kokkuvõttes sai debüüt tehtud, koht tuli tagasihoidlik, sõiduaega kokku 8:17 ja emotsioon suurepärane. Järgmine kord olen kindlasti tagasi stardis. Siis juba eesmärgiks India grupi ees startimine.