Saku Trail Run toimub 2019. aastal juba 6. korda. Ringi pikkuseks on orienteeruvalt 8 km, mida pikema maa jooksjad läbivad 2 korda.
Järgnev rajakirjeldus koos piltidega pärineb aastast 2016. Järgnevatel aastatel on rada muudetud, kuid ettekujutuse mis teid metsas ootab, saate ka allolevast rajakirjeldusest.
Rada saab alguse Saku rabametsa terviseradade algusest. Vanast lasketiirust on tänaseks välja kujunenud väike, kompaktne ning looduslikult hubane võistluskeskus.
Esimesed pool kilomeetrit joostakse mööda laia suusaraja põhja, millele õnneks saepuru pole laotatud ja rada on väga jalasõbralik, komistamisoht puudub ja kui tulemus oluline, siis võid kohe alustada spurdiga, et kitsamale rajale jõudes olla esimeste seas.
Mida lähemale teine kilomeeter hakkab tulema, seda kitsamaks muutub ka rada. Rajaäärsed männid muutuvad kiduramaks, nende vahel võib näha kõverikke rabakaski. Samblik muutub kõrgemaks, rajale ilmuvad juurikad ning on ka pehmemaid kohti. Jalga siiski kuskil märjaks ega mudaseks tegema ei pea.
Nii nagu rabametsades ikka, peab aeg-ajalt ületame kuivenduskraavide purdeid. Esimene purre ootab ületajaid 2. km lõpus. Kuigi esmapilgul tundub ta veidi ebakindel, siis tegelikult võib sinna südamerahus peale astuda, purre on kindel kui kalju. Ja kellel igasugused purded kergelt pea ringi panevad käima, siis teadke – kraavid ei ole väga sügavad meie metsas.
Peale 1. purde ületamist võib rabametsaga mõningaks ajaks hüvasti jätta ja järgmise lõiguna ootab meid ees kohalikke maastikujooksjate ja maastikuratturite maiuspala – Tünni singel. Vahetult enne Tünni singlit läbime lühikese jupi hämaras kuusesalus, mis paneb hetkeks mõtlema – olen ma ikka Sakus?
Tünni singel – madalatel vallseljakutel ussina keerutav jalgrada ei ole tegelikult lihtne koht jooksmiseks. Kuigi jalgealune on kõva liivapõhi, kurvitab rada kohati nii, et suunataju on segaduses. Mõned juurikatega ääristatud astmed, üleminekud ühelt seljakult teisele ja käänakud, pöörded ja veel mõned pöörded – tünnisõidu tunne on kerge tekkima.
Kui pea 800 meetrit tünnisõitu on tehtud, võib kergelt tulla pähe mõte, et tõmbaks veidi hinge. See võimalus tegelikult peatselt ka saabub. Rahulikku metsateed jätkub nii mõnekski sajaks meetriks. On aega hinge tõmmata ja sammu seada. Ühel hetkel jõuab metsatee peaaegu Tallinna ringtee peale välja, kuid ära muretse, enne kui bituumeni lõhngi sinu ninna jõuab, keerab rada taas metsa suunas.
Taas on aeg keerata suuremalt teelt metsa ja meid ootab Mürsu singel. Ei midagi plahvatusohtlikku, pigem mõnus rajalõik, kus päikeseküllasest raiesmikust saab ühtäkki ilus kaasik ja peale mürsuagus oleva purde ületamist avastad end taas mitte just kõige pikemate mändidega rabamaastikult. Saku mets pakub vahest hämmastavat mitmekesisust.
Rabamändidega ääristatud metsarada on kevade poole pisut pehme, kuid mitte nii vetruv, et tuntavalt jalga väsitaks. Eemalt mändide vahelt paistab metsatee, kus on taas võimalik end maha rahustada kui metsaradadel pöörded peaksid piirajasse käima. Siin kandis, umbes 4. km-l on võimalus juua ka lonks vett. Ära jäta seda võimalust kasutamata.
kui lonks vett on hinge all, siis saab mööda noolsirget rabamaanteed liikuda edasi, kuni umbes 300 m pärast keerab rada paremale rappa Põdrapea singlile. Kohati mõnusalt künklik, aeg-ajalt mättaline, kuid mitte pehme rada teeb rabas umbes kilomeetrise pauna tutvustades raba erinevaid pinnavorme. Nii mõnigi purre vajab ületamist, kaasik vaheldub männikuga ja lõpuks on nad kõik omavahel segunenud.
Põdrapea rabasinglile järgneb taas üks rahustav laiem rabamaantee lõik. Korra keerame veel ühest metsanurgast sisse, et läbida üks Saku metsa sadadest vallseljakutest. Antud rajalõigul on sporti tehtud juba nii kaua, et isegi selle lõigu nimi enam ei tule meelde.
Kui moodsamad käekellad näitavad, et oled rada läbinud juba 6 km jagu, võid tunda teatavat kergendust. Jäänud on veel 2 km finishisirge. Aga enne kui spurtima pääsed, pead ületama Saku metsa suurima ja moodsama silla. See pole päris San Fransisco Golden Gate, kuid palju maha ka ei jää.
Nüüd ei ole enam palju jäänud. Ainult finishisirge, millel on pikkust 2 km ja mis algab Käsna singliga. Ära võta seda nime nii tõsiselt, sest selle raja käsnjad omadused on aastatega läinud kaduva teed, kuid silma pilgutades võib öelda, et seda nime tasub siiski meeles pidada. Palun ärge alustage lõpuspurti kohe kui sirgele jõuate, sest läheb veel aega kuni hakkate võistluskeskuse muusikat kuulma.
Enne kui kell päriselt sinu järgi kinni lüüakse, pead ületama veel mäe. See ei ole nali. See on päris mägi ja sellest üle saamiseks on vaja teha viimane pingutus. Võib juhtuda, et pealtvaatajad ulatavad sulle seal abikäe ja see läheb lihtsamalt kui sa arvad. Kui oled üleval, siis naudi hetkeks vaadet. Finish on sealt nägemisulatuses. Nüüd ei ole enam hilja spurdiga alustada.
