Eellugu. 1985 aastal vaatas noor ja vihane spordipoiss Raul ETV-st Seefeldis toimuvaid suusatamise maailmameistrivõistluseid ning kuulas Toomas Uba erutusest hingeldavaid kommentaare uue, areneva suusastiili kohta (vt. videomeentust siin). Asi oli otsustatud, järgnevatel suusasõitudel sai usinasti toore jõuga ühepoolset uisku lükatud, mis päädis Tallinna 13. Keskkooli suusapäeval 5. klassi noormeeste 2-kilomeetrise suusavõistluse võitmisega. Sealt alates hakkas klassikastiil unustusse vajuma. Vahetusid saapad, vahetusid suusad, vahetusid klambrid, aga stiil oli ikka üks – uisustiil.

Vaheaastad. Ca 10-15 viimast aastat olen kuulnud iga jaanuar-veebruar headelt sõpradelt, kamraadidelt, klubikaaslastelt lugusid – a la see ikka õige mees pole, kes Tartu Maratoni läbinud pole. Jutt siis sihitud minu pihta. Alati oli olemas vabandus – pole klassikavarustust ja lubasin selle hankida ning ka meheks saada, kes läbinud Tartu Maratoni. Aastad aga muudkui möödusid ja möödusid…

Tänapäev. Keskeakriisi lähenedes käituvad mehed erinevalt. Kes ostab uue kiire auto, kes võtab noore armukese jne. Millegipärast maandasin mina kevadel pingeid, suure suusavarustuse allahindluse ajal, sellega, et ostsin klassikavarustuse. Jobu, rsk. Üle 30-ne aasta on läinud, et taas alustada algtõdede õppimist. Aga mees sõnast, härga sarvest, tänavu on minek, regamine ka juba tehtud. Nüüd oleks vaid vaja kuidagi selles klassikastiilis liikuma saada. Naabrimees on oma osa panustanud, mehkeldas ükspäev ühe suusa kallal, mässas mingi pidamisala karestamisega, määris mingi base-nimelist plöga jne (teise üritasin õpetuste järgi ise teha). Ei ole lihtne, ei ole lihtne….

Homme on siis minek, proov nr 1. Olen vaikse metsatuka Saku raba peal välja vaadanud, kus esimesed sammud teha ja vaadata mis tunne on, ehk on padrikus vähem nägijaid-naerjaid ka. Loodetavasti leiab ka häid abimehi, kes kerge koolituse läbi viivad. Süda põksub ärevusest, nagu oleks ees elu esimene kohting…

Raul Kaldre

Sprinditiimi esijalg