TRM e. 5555 ratturit teel elvasse.

Tartu Rattamaratoni stardis oli seekordsel rekord osalejatearvuga korral 12 Porter Racingu värvides ratturit. 5555 eelregistreerunu seas veeresid kõik omas tempos Elva poole kas lühikesel või pikal distantsil. Kuidas Marti proovis kätt numbrimaagia vallas tulemuse real või mida arvas käesoleva aasta TRM-st veteranosaleja ja vana otepääelvahoolik Raul, loe altpoolt.

Raul

Raul - TRM veteran

Aeg 2:59:06 Koht 237

Jajah, jälle kohal. Eelmise aasta lahja sõit tõi siis tänavu numbriks 322. Kõik muu tundus nagu sama olevat – auto parkimine ikka samal tänaval samas kohas, soojendussõit täpselt sinna kuhu alati, põietühjendamine teada-tuntud põõsa alla jne jne. Peale stardipauku kangastus korra talvine suusamaraton, ca 100 m kaugusel stardikangast oli juba kaks maokat, pääsesin õnnelikult. Üritasin alguses rahulikult võtta, et iga-aastane silmamunadepealesimesednelikümmendminutit ja haamer ei korduks ja tuleb tõdeda, et ei kordunud, tuli hoopis uues vormis . Aga kiire oli, ikka väga kiire, mäletan ühte sama kuiva ja kiiret maratoni, aga see oli siis kui veel 63 km sõit oli. Valgesokimehi maanteelt oli kohale tulnud nagu putru, kes siis kogu aeg peale keerasid. Mõtlesin, et kui saaks  need sellid Saku 100 2011 aasta rajale sõitma panna, küll siis itsitaks.  Ja kui tunnike oli sõidetud ning kuuekesi, kus tuttavatest nägudest ka clubbersi Janek ning Edvard ja kunagine porterlane Hannes, mingit hiidgruppi taga ajasime ja kodanik Maidla ees vajutas, käis korraga kõõks läbi, mingi kuvaldamees lihtsalt pani litaka ära. Reageerisin ruttu, lasin jala sirgu, manustasin keemilist kraami koos ohtra joogiga ning ootasin taganttulevad tegelased ära. Tilkusin siis lihtsalt pundis ja ca 10 min pärast oli enesetunne taas hea. Edasi probleeme polnud, hoidsin ennast grupis esimese viie hulgas ja kulgesin. 2 km enne lõppu hakati siis finišit tegema (jälle, ei midagi uut) ja oligi klaar.

Marti

Aeg 3:13:13 Koht 599

Järjekordne laulupidu seljataga ja nüüd saab teha jälle väikese kokkuvõtte. Selle korra plaan oli kodus välja puhata ennem võistlust ja hommikul kohale sõita. Õnneks pakkusid sõidu ajal seltskonda Avely, Kärt ja Andre. Muidu oleks üsna unine olnud. Otepääle jõudsime tavapärases kavas ja Lõuna keskuse Statolilis veetsime ka tavapäraselt pooltunni.

Pikkuse järjekorda ja järjest loe! Andre, Marti, Avely ja Kärt

Otepääl kiirelt rattad maha, dress selga ja sooja tegema. Kerida õnnestus ca 15 min ja kui oma neljandasse stardikoridori jõudsin oli veel tervelt 8 minutit stardini. Loomulikult tähendas see, et ma paigutasin ennast kuskile grupi lõpu poole.

Niipea kui start antud läks tavapäraseks suure kambaga tõmblemiseks. Minu jaoks kulmineerus trügimine sellega, et ca 10 km juures panid kaks tegelast ennast otse minu ratta ette külili mille tulemusena olin sunnitud imelikus asendis jalastuma. Õnneks läks kõik hästi. Korjasin ennast kiirelt üles, sadulasse ja edasi. Haiget sai natuke rohkem see mees kellel otsa sõitsin.

Veel jäi sõidu esimesest poolest meelde, et nägin spidomeetril kiirus 70 ja et alguses kippus pulss ikka päris üles. Enesetunne läks aga alates teisest tunnist oluliselt paremaks ja nii mõnigi kord sattusin seetõttu ise gruppi vedama.

Raja keskelt jäi meelde see kuidas üks teatud suusablogi omanik kiitvaid sõnu grupi vedajatele jagas ja kuidas raja peal tuli nii mõnigi tuttav nägu selg ees vastu. Viimane tõstis tugevalt motivatsiooni ja tahet edasi pingutada.

Lõpu osas oli minu tunne sama nagu kõigil eelmistel aastatel. Jõud otsas ja kerge krambioht. Lasin viimasel lõigul nii mõnedki sõitjad mööda ja kui lõpuks Elvas üle joone sain siis näitas kell 3h13min ja kohaks määrati 599.

Emotsioonid rajalt on kokkuvõttes vastakad. Sellel ajal kui ma 3h järjest tolmupilve sees uhasin ei paistnud asi kuigi roosiline ja vägisi tekkis mõte järgmise aasta vahele jätmisest. Kui aga üle joone tuldud, puhtaks pestud ja natuke sõitu analüüsitud siis leidsin, et asi on väga hea. Enda siiani parimast kohast sõitsin üle 200 koha võrra ette poole ja parimat aega võitsin ka rohkem kui 20 minutiga. Lisaks oli tegu sellel hooajal ainukese stardiga kus sain ennas eelmiste aastatega võrrelda ja oma arengut hinnata.

Kokkuvõttes usun, et olen järgmistel aastatel jälle stardis. Kunagi peab ju sinna maani jõudma, kus selja peale ka number antakse 🙂

Kärt

Aeg 4:42:04 Koht 2786 (133)

Kärt pedaleerimas võiduka lõpuni

Täiesti hullumeelne sõit, mis päädis kehva lõpuaja ja tühja kummiga kodus.
Eellugu on järgmine: 40-nda juubeliaasta tähistamiseks otsustasin endale kinkida neli täismaratoni. Suusamaraton jäi kõrge palaviku tõttu ära, jooksumaraton tehtud, täispikk duatlon tehtud ja jäi veel Tartu Rattamaraton. Möödunud aasta poolpikast Tartu Rattamaratonist olid helged mälestused ja 40 km ei valmistanud tookord raskusi. Läksin starti suhteliselt kerge südamega, et naudin ja annan endast parima. Esimesed 40-50 km läksidki kergelt-ei mingeid puhvetipause ega ka haamreid.

60-ndal läks asi hapuks-ratta tagumine pool hakkas “vänderdama” ning tagumine rehv oli pooltühi, lisaks hakkas ka füüsiliselt raske. Emotsioaalselt ei pakkunud lõputud tolmavad kruusateed ka hingelist lohutust. Võtsin ette TP-d, nautisin head ja paremat ja lugesin iga kilomeetrit, mis lõpuni jäi. Olin valmis lõpus ka jooksma ratta ja rattakingadega, sest katkestamine ei olnud mõtteski. Elva mändide all lasin väikse pisara, sain medali kaela ja läksin rahuliku südamega supikööki. Päeva tegi eriti meeldivaks meie 2+2 koosseis-Marti, Andre, Avely ja mina ning autosõit kulges mõnusas meeleolus. Lõpp hea, kõik hea.