Konx istub diivanil, ekraanil särab RedBull TV. Silmad on keskendunult ekraani ümbritseva raami sees lõksus nagu xonix’i valge kuul. Käimas on järjekordne XCO maailmakarikaetapp ja põnevus on suur. Sõit ei ole lühike – sõitjad mõõdavad ühte ja sama ringi rohkem, kui käel näppe. Muu elu on pausile pandud. Korraga poetab Anu köögist: „Ma ei saa aru, miks Te ühtegi maailmakarika võistlust kohapeal vaatamas pole käinud?“. Hetkega on Konxul selge – on avanenud suurepärane võimalus pugeda terve kehaga teisele poole musta raami, nende samade sündmuste keerisesse, mis hetkel ainult silmadele/kõrvadele kaudselt kättesaadav on. Plaan oli sündinud.
Maikuu 19. päeval vuras hõbedane mikrobuss nelja mehe ja ühe juunioriga Tšehhi küngaste vahel sisenedes väikelinna Nové Město. Linnas valitses rahu ja vaikus. Miski ei reetnud, et pelgalt kahe kilomeetri kaugusel Vysocina arenal peaks juba sama päeva õhtul käima minema UCI XCO World Cup 2017 hooaeg. Miskit siin ei klapi. Kas tõesti on reisiseltskond eksinud linnaga ja navigeerinud Nové Město nad Metují’sse, samal ajal, kui õige sihtkoht Nové Město na Moravě on 100km lõuna pool?
Bussis valitses vaikus, mille lõpetas kurvi tagant nähtavale ilmunud suur punane plakat, kust vaatas vastu kohalik kangelane ja tulevase nädalavahetuse rahvuskangelasest publikumagnet – Jaroslav Kulhavy. Lehvitasime läbi bussiakna Jaroslaw „I Am Specialized“ Kulhavyle oma „we Are Porter Racing“ kambaga ja suundusime majutusasutusse järgmises linnas Sněžné’s.
Hotellis pikka juttu ei olnud. Enne, kui Erik jõudis voodile istuda ja Henry hotelli wifi’sse logida utsitas Priit kõiki ümber rattariided selga vedama. Konx ja Erik olid eelnevatel päevadel juba Tšehhi mägimaastikul julged 4000m kõrgust kogunud ja vedasid mõnevõrra väiksema entusiasmiga riideid selga, kui Grünbergide trio, kes eelneval õhtul lennukiga saabudes nüüd metsa suunduda janunes.
Vysocina arenale kerimist alustas seltskond Priidu järgi joondudesja Merida rattamaratoni rajale suundudes, mis meid juba rohelise joonena kaardil metsaradu mööda kohale juhatas ning asfaldiagooniast päästis.
Kohale jõudes tegime alustuseks mõned poognad mööda kohalikku „punase“ ratinguga singletracki ja komistasime õige pea võistlusrajale. Turvameeskond oli vist lõunapausil, rajal oli vaikne. Pikalt mõtlemata keerasime peale ja õgisime raja tehnilisi elemente. Alustuseks Shimano Expert Climb 1 – lühike ent tehniline micro-rockgardeni laadne tõus. Mitas Choice – raja tõsisem rock garden, kus kiirus aitab sujuvamalt üle saada, kuid risu panna ei ole mõnus. Teenimatult nimeta jäetud pikim tõus, kus tihti otsustatakse sõidu saatus. Vertical Drop, kust lihtsalt peab enne alla vaatama, kui nina üle ääre lased. BMX section kiirete viraažide ja korralike hüpetega laskumisel. Shimano Expert climb 2 lugematute juurikatega. GoPro AC/DC section kraavipõhjade ja viraažidega. Läbimata jäi sel päeval Short Track võistluse programmi kuuluv Kodiak Rock’n’Roll – rock garden põnevate läbimisvõimalustega.
Tuleb tunnistada, rada ei olnud tehniliselt väga keeruline. Mööngem, ei sadanud ka vihma. Samas puudusid praktiliselt puhkamiskohad ja kehale hõlpu ei anta – terve mets on juurikaid täis. Küsimus ei ole, kas seda annab läbida, vaid kes läbib seda kiiremini kuue ringi jooksul. Pakun, et 4km ring 230m kogutõusuga võtab ka tublimal kolmapäevaku külastajal juba kahe ringiga mahlad välja. Jällegi – pelgalt mõte siin vihmaga sõitmisest paneb võdisema.
Esimene emotsioon oli kõva ja õhtu kroonis shorttrack XCC võistlus. Korraldajate kodulehel seisis lubadus, et stardis on ka Suur Jaroslav ise, kuid see ime jäi sündimata. Kuuma anti sellegipoolest usinalt ja Kodiak Rock’n’Roll kiireimad läbimised kogu nädalavahetusel tehti tõenäoliselt just sellel sõidul.
Teine päev tõotas tulla pikk ja hommikulauas ladusime sisse kõik, mida kohalik peremees ette oli näinud. Putru loota oli palju, ent lahustuva kohvi asemel oodanuks midagi funktsionaalsemat. Ilma eest ilmselt ei oldud makstud, kuna eelmise päeva 27 kraadilt oli temp kukkunud 12 peale. Vihmani asi siiski ei läinud.
Esimese võistluspäeva kütsid kuumaks U23 mehed. Nüüd võis saada aimu, kuidas siin rajal on võimalik liikuda, kui ülesmäge on jalgasid ja allamäge on närve, oskuseid ning rada on selge. Võitja keskmine kiirus 18,2km/h (23,3km distants, ca 1400m tõsu!). Korraliku sõidu tegi meie lõunanaaber Blums Martins ZZK tiimist ja pistis sõidu lõpuks kotti hõbemedali. Martins on nii kõva poiss, et oma parimal ringil jääb Shurterile Strava andmetel alla vaid 20sek! Ootame põnevusega, mis mehest edasi saab.
Pärastlõunal panid rattad joonele naised. Langvad Annika (AVG 15,7km/h, 23,3km) pani enda jõu maksma, võttes esikoha ja Sabine Spitz näitas kõigile ette, kuidas sünniaastaga 1971 veel WC etapil hõbe võtta! Naiste sõidust jään meenutama – kuskil ei kõnnitud, ühelgi tõusul, rock gardenis ega ka mujal. Tõsi valdavalt oli üheste süsteemide esihammakas pisemapoolselt kolmekümne kahene, aga siiski.
Päeva lõpuks kruttisime läbi ka kõik kohalikud keskuse singlid. Kenasti rajatud radade võrgustik, kus mõnus mõnda aega hullata. Ideaalne koht perepuhkuse käigus ka teistele pereliikmetele sh. lastele ka päris väikeses vanuses maastikurattasõitu tutvustada. Isegi jooksurattaga saab sõita rohelistel radadel. Must rada oli tsuti äkilisem just tõusude poolest, aga ka selle raja rock gardenist tulid kõik külmalt esimesel korral alla. Hotelli jõudes oli mittaril 1000+m tõusu.
Pühapäev oli kogu nädalavahetuse peasündmus. Rahvast voolas staadionile hordidena. Ja kui Jaroslaw Specializedi telgis soojaks keris, oli juba tunne, nagu võistlus käib – pealtvaatajaid oli vähemalt 100 telgi ümber. Enne avanes aga võimalus silmi puhata U23 naissõitjatel. Courtney Kate andis rajal juba sellist kuuma, et keskmine kiirus 15,8km/h andis silmad ette ka Langvadile, olgugi et läbiti üks ring vähem. Ja jällegi – keegi rajal maastikujooksuga ei tegele. Sõidetakse!!
Ja siis – mehed eliit. Stardis kõik suured nimed ja meie endi eeskuju Martin Loo. Huvitav on sõidu eel näha ka telgitaguseid. Kui Nino ratas seisab 100m2 telgi varjus pukis ja terve armaada tegeleb kõikvõimalike organisatoorsete teemadega, siis Martin Loo tiimis täidab kõiki rolle tubli isa ja Martin ise.
Stardis läks muidugi sõit kohe lappama, kui esirea šveitslane oma keti pooleks astudes Martini nina ees üle leista uperpallitas ja teises servas keegi sarnase maskeraadi korraldas. Liidergrupp lahkus puhaste paberitega aga Loo hulka hiljem viimaste seas. Nüüd läks ka meil kiireks, sest oli vaja jõuda raja igas võimalikus kohas kaasa elada. Tuleb tunnistada, et see ei ole MK-l lihtne. Kui soovid igale poole jõuda, jooksed nii, et hing paelaga kaelas. Päeva lõpuks oled ära teinud korraliku 10km maastikujooksu muljetavaldava tõusunumbriga. Hääl on läinud ja kuulmine kõva.
Jagasime mehed rajal laiali ja nagu telepildis paistis – lehvis Eesti lippe uhkelt kogu nädalavahetusel igas võimalikus kohas. Martini sõnutsi oli sellest kõvasti abi, kuid vaevalt, et just see teda sõidu lõpuks tagant reast korralikule 32. kohale tõstis. Shurter tegi oma muidugi ära. Neljandal ringil nimetul pikal tõusul katsetas ta David Serrano jalga ja tõusu lõpus minu silmade all tagasi vaadates väikses edus veendudes ei olnud tal grammi võrdki sellist nägu, et kuskil mingeid väsimuse märke oleks. Päeva lõpuks väntas ta end 18,7km/h keskmise kiirusega stiilselt BMX sektsiooni hüpetel hullates võidule.
Kogu sellest nädalavahetusest võib teha lühida kokkuvõtte – siga lahe oli!
Huvitavaid tähelepanekuid veel:
- Raja poolest võiks MK etapp vabalt toimuda Eestis – näiteks Otepääl kogu infra poolest. Raja taha ei tohiks asi jääda.
- Shimano oma Steps süsteemiga, kuhu kuulub ka esivahetaja on tagumas peaga vastu puud. Sram Eagle ja 1×11 süsteemid ruulivad. Kahest chainseti oli näha vaid paaril rattal.
- Dropper postid on tulemas. Näha on uusi lühikese käiguga XC versioone
- Sadul ette – kui on selliste tõusu(nurka)dega rada, siis on ratastel sadulad viidud nii ette, kui võimalik, et tõusudel paremini tööd teha.
- Pöiad laiemaks – laiem pöid on parem ka XC-s.
- Kes ütles, et Thunder Burtiga ei sõideta – Cannondale tiimil olid all J. Martin Loo sõitis Aspenitega sellel kuival rajal.
- Kui tahad olla moodne – värvi oma esiamort oranžiks.
- Kogu võistluse jooksul kohtasime raja ääres kahte FatBike’i. Ühe neist veeretasid kaasa eestlased. Tootjate boksides ja demoalades – 0 näidist.
Soovime Martinile edukat maailmakarika jätkumist ja müts maha tehtu ees! Loodame kohtuda taas mõnel etapil!
Ja veel. Autor läbis treeningtempos (mis 6 ringi puhul võiks juhtuda, et oleks ka enam vähem paslik võistlustempo) Strava andmetel raja keskmise kiirusega 11,8 km/h. Siin me siis oleme.
Täname Konxu initsiatiivi eest!
Lugu ja fotod: Priit Grünberg
