Nüüdseks on kõik unustanud jõulu(spordi)rahu ja aasta(võta-vabalt)vahetuse, sõidetud on esimene Estoloppet ja mõtted tiirlevad kõigil, vist, juba Tartu maratoni ümber. Kirjutan – vist, sest mulle tundub, et mõned on oma mõtetega juba aprillikuise vahemere rannikul maanteeratta seljas. Klubi noorim klassikasuusa kollanokk, kelle nimi algab R tähega põrutas hoopis tükkis teisele poole maakera troopikasse ilmselget valesti tõlgendades suusaässade päevitunud jume geograafilist algupära, mis pärineb siiski lumises kõrgmäestikus treenimisest, mitte ekvatoriaalsel rannal lesimisest.
Aga unustame nüüd viivuks soojakraadid ja räägime asjast. On Talv ja 20. jaanuaril tähistatakse ülemaailmset lume päeva! See on suurepärane algatus, mis püüab inimestele näidata, et lumi on rohkem, kui läbimatute teede ja jäätunud autoakna stressi allikas. Lumes peitud rohkem rõõme, kui keskmine eestlane seda endale suudab mõtetes serveerida. Küsige laste käest! Lapsesuu ei valeta ja nemad on esimesed, kes juubeldades õue soovivad, kui lumi on maas. Niisiis, piltlikult öeldes on täna lumel sünnipäev ja Porter Racing otsustas seda tähistada ühe ühise väljasõiduga lume keskele. Suurepärast menüüd tähtpäeva tähistamiseks pakkus suusasõpru juba ammu meelitanud Paluküla terviseradade kompleks. Väike vestlus kohaliku rajameistriga viis külastusplaani kinnitamiseni ja suusad boksis olime teel. Kõik, kes on Palukülas varem käinud teavad, et koht on väga omapärane. Otsekui ei tea kust, kerkib ühel hetkel horisondilt kõrgem metsatukk, mille üles upitajaks on toekas mägi. Iidne hiiemägi on aegade algusest tähtsate sündmuste korral kokku meelitanud inimesi ja põhjusega – koht on muljetavaldav. Meie mõtted Palukülas looklesid küll piki suusaradasid, kui ilmselgelt kõrget adrenaliini taset õhkas kohalikult kelgumäelt ja väikesest fun-parkist mäe küljelt. Järgmine kord lapsed ja kelgud kaasa!!
Nüüd, alles, oleme jõudnud siis selleni, millest ma tahtsin rääkida – Paluküla suusarajad. Varasemad kogemused Palukülaga seonduvad mägirattaga ja ettekujutus eesootavast oli mingi määral olemas. Kuid suusatamine ja rattasõit on kaks eri asja. Tõusu läbimine suuskadel on midagi muud kui rattaga ja sama kehtib ka laskumiste kohta. Parklas suuski alla pannes ja silmanurgas küngast silmitsedes on paratamatult tunne, et kergelt siin vist ei pääse. Ja rajale suundudes tagasihoidliku Start märgikese kõrvalt kisuvadki suusaninad kohe ülespoole. Kuigi menüüs on radade valik suhteliselt kesine, sõita saab vaid 2,3 ja 5km rada, mis kõik kulgevad samal rajapõhjal, siis tuleb arvestada, et see siin ei ole Otepää, Haanja, Jõulumäe ega muu prioriteetne ja väljapaistev suusameka. Siinsete radade eest hoolitsevad kohalikud fännid, pahatihti aitäh! eest ja oma uneaja arvelt. See lisab igale rajakilomeetrile väärtust.
Paluküla rada ei ole lihtne – olgu see kohe ära öeldud. Lapsi vanemaga siia suusatama pole mõtet saata ja kui eesmärk on lausikul vaigselt kulgeda, siis Paluküla ei ole selleks vast parim paik. 3km rada on mõnusa profiiliga, mis on võrreldav Kõrvemaa 3/5km rajaga. Ent 5km rada on täiesti teisest puust. Sellest annavad märku ringi lõpus kellalt vastu vaatavad 110 tõusumeetrit. 5km rada ületab Paluküla mäge kolm korda, samal ajal, kui 3km rada vaikselt mööda põldusid ja mäekülge hiilib. Raskusastme poolest kerivad mõtted kuskile Mõedaku 10km ringi tõusumüriaadi poole, kuid ühe olulise erinevusega. Palukülas on kõik need 110m tõusu sellel 5km ringil sõidetavad klassikasuusaga soonest välja astumata! Ja see on see, mis muudab selle raja unikaalseks. Raske, aga sõidetav. Hea libisemisega võib kella peale kerida päris huvitavaid kiirusnumbreid ja jäisel rajal klassikasuusaga võib nii mõneski kurvis „huvitavaid“ olukordi tekkida, kuid see on ainult positiivne. Jääd püsti, on sul nõksu võrra parem tasakaal. Kukud, siis õpid end parandama. Tuletame meelde, millised olid esimesed murdmaasuusatamise võistlusrajad – kurvid, järsud „kukkumised“ ja kõik muu mida loodusel oli pakkuda. Tänasel päeval olid klassikarajad hoolimata kesistele lumeoludele tõesti heas korras ja iga km oli lausa lust, füüsilist poolt silmas pidamata.. Tänasest 7 inimeselisest külastajate grupist oli vaid 1 uisustiili suusaga rajal ja seda stiili silma pidades võib ainukese miinusena tuua õrnalt kaldus raja, mis klassikalises sõiduviisis tunda ei anna, kuid uisustiilist mõnda häirida võib. Samas oli rada lai, kõva põhjaga ja heas korras, mille eest hiljem raja peal kohatud rajameister Avole verbaalselt „pai“ tegime.
Planeeritud 2,5 tunnine visiit Palukülas päädis ca 200km läbimisega kamba peale ja kõik jäid Paluküla radadega rahule. 35km läbijatel kruttis kella peale kogutõusuks 800m, mis annab suurema osa TM ja Haanja maratoni näitajatest kokku. Muljetavaldav.
On ääretult huvitav käia uutes kohtades, või siis tuttavates kohtades, kuid teistel eesmärkidel. Eesti unikaalne asukoht võimaldab meil näha asju erinevates valgustes ja ilmastikutingimustes. Oleme selle eest tänulikud! Täname lund, et ta meieni jõudis ja soovime talle Palju Õnne!
PS! Kui sul on oma lemmik suusarada, mis vääriks rohkem tähelepanu, anna sellest kindlasti teada!
Osalesid:
Meelis, Harry, Kristiina, Paavo, Andrus, Priit, Liis
Piltides (ja nende valgebalanssis) on süüdi nutitelefon