Vooremäe 3000+ ehk MTB mööda f(x) = sin(x) funktsiooni

Klubi siselistis kõlas kohe Jaanihulluse möödudes Konxu hüüe:“ Kas meie klubist tuleb keegi veel Vooremäe 3000 sõitma?“. Tagasisides arvasid osad ennast liialt nõrgaks ja mõned soovisid puhata ja mängida. Selle tavapärase pläma sekka torkas Lauri julgustava kommentaari:“ See ongi tōeline puhkus. Tuleb minna!“. Noh, ega seda nüüd sõna-sõnalt võtta ei saanud, kuid siiski – andsin need 3 tilka verd veel ürituse eelõhtul ja pühapäeva hommikul kell 6 startisime Tartu poole. Peab teemaväliselt ikka ütlema – suvised hommikud on ilusad. On ikka patt puhkuse ajal üheksa-kümneni põõnata ja kõik see võlu maha magada.

19134816788_5637da6612_k
Stardi eel – rüselust ei paista..

Jätame loodusromantika. Tartu maanteelt Ülenurme kandis maha keerates olid minu jaoks kõik teed uued. Kuskil kurvide taga hakkas õige pea paistma ka suunaviit „Suusarajad“, mis pidi andma aimu Vooremäele kohale jõudmise kohta. Mingit mäge ma veel kuskil ei näinud. Esimest korda sain aimu mäe olemasolust siis, kui hakkasime stardipaiga poole kerima ja tee sinna keeras loogeldes üles metsapõues peituva tipu poole. Kiiresti lasin mõttes üle, kas kõik on ikka kaasas, sest alla (ja tagasi üles) mingi asja jäele ei oleks enam soovi olnud kerida.

Mingit sooja ei olnud mul plaanis teha. Märkasin, et üks noorsand siiski tegi sooja ja osundasin seda ka vanale olijale Tammsoole. Ta juba teadis rääkida, et tolle noorhärra treener olevat andnud ülesande kõik kuus ringi alla tunni läbida ja see sõit siin kinni panna. Erik kostis selle peale:“ Kolm ringi sõidab see mees, mitte rohkem.“ Hiljem siiski selgus, et Erik eksis. Hoopis 2 ringi kannatas noorsand 3 asemel.

19136812609_1aa4ea27f0_k
Erik Vooremäega võitlemas

Mina olin selles stardis Lauri välja reklaamitud puhkuseelamuse peal väljas. Kõik see söökide all lookas laud ja legendaarne atmosfäär tahtis kogemist. Ja ausalt öeldes ei ole ma ühtegi MTB võistlust, mis annaks üle 3000 tõusumeetri, sõitnud. Ka see tundus huvitav kogemus.

Stardialas oli põhiteema ülekande suhete ümber. Kellel kui väike hammakas ees ja kui suur taga. Suures hirmus olin eelmisel õhtul paari minutiga XX1 36-se hammaka 32-se vastu vahetanud ja tundsin, et kõik võiks olla hästi. Seni pole sellist sõitu Eestis mulle ette sattunud, kus 36-se hammakaga ees hätta jääks (eks ma sõidan ka vähe, ausalt). Konx ja Lauri ei jõudnud 3×10 süsteeme ära kiita, mis sellel rajal olevat parim valik (minu arust esikäikarid on saatanast). Kui nägin, et Ennokil oli XT kastist modifitseeritud 1-käiguline süsteem, siis väga ei osanud ka midagi peljata.

19316765012_7bac92dfc7_k
Konx “alati-Vooremäel-kohal” sööstmas taevasse

Kui pauk käis, liikus miski 50-pealine punt kohe stardijoonelt korralikule laskumisele ja kohe esimeses kurvis ca 50 m stardist sain aru, et tagakumm on stardi eel vist pehmeks vajunud. Kannatasin laskumise lõpuni, aga pidasin targemaks autost teine tagajooks tuua kartuses, et see enam terveks päevaks pidama ei jää. Selleks jooksin siis mäe otsa tuldud teed tagasi, võtsin sealt autovõtme, kuidagi ukerdasin mäest alla, vahetasin jooksu ja pelgalt veerand tundi peale õiget starti olin valmis uuesti stardijoonelt startima. Juhtub!

Hakkasin siis seda sõitu lahti harutama. Kohe ringi alguses oli 1 downhillerite rock garden (küll väga väheste kividega), kust tuli üles käia. Edasi järgnesid juba sõidetavad osad. Üllatusi oli esimesel ringil palju ja ühes kohas tuli siiski veel jalastuda, kuid rada tundus põnev. Väga mingit flati polnud – ikka üles ja alla, üles ja alla. Nagu põhikooli matemaatikas õpitud sinusoidi funktsiooni mööda käis koge see sõit. SinusoidNatuke meenutas kogu see krempel ka Kodasoo metsades lainetamist, ainult natuke järsemal kujul. Vahepeal käis rada kuskil kõrgel karjääri äärel, kus ka vastav silt „varisemisohtlik“. Sealt oli super vaade kaugele looklevale maastikule. Mingi hetk tuli üles kruttida vanade suusaliftide all, mis olid korralikul võssa kasvanud. Siis jälle kihutasid 53 km/h alla mööda Vooremäe suusarada ja püüdsid kogu seda kiirust kurvist läbi kanda sellele järgnevale singlile. Huvitav rada ka selle poolest, et raja põhi on suhteliselt sile. Olgu siis männimetsa alusel singlil, metsateel või suusarajal – kuskil ei olnud eriti mingit raputamist. Vähemalt mulle FS-ga sõites tundus nii. Mõned juurikased kohad ikka olid ka, mis ühel ringil hästi meelde jäid, kui amordi lukud laskumisel peale ununesid. Kokkuvõtvalt väga mõnus rada, mets, loodus ja kogu ümbruskond. Puhas fun.

Eks see fun muidugi sõltus sellest, kuidas jaksasid. Teisel kolmandal ringil olin veendunud, et 32/42 ülekanne on ikka vähe sellele rajale ja avastasin ennast tõusudel ikka pöidlaga heeblilt lisakäike otsimas. Oli hirm, et kaua nii ei jaksa. Peaks rohkem kerima. Õnneks läks see tunne neljandal ringil üle ja viiendale ning kuuendale ringile minnes ei olnud mul enam käigukastile pretensioone. Inimene harjub kõigega ja minu jaoks oli 32/42 kast täpselt (küll äärekese peal, kuid siiski) sobiv.

18702541413_8410f4f5df_k
Teise koha mängeldes välja sõitnud Tiimo ja Erik

Mõtlesin rajal, kas kellelgi on aimu, mitmendal kohal keegi sõidab. Aga ega kedagi väga kohad ei tundunud huvitavat. Ei loetud neid välja kuskil ja see andis hea võimaluse teadmatuses lihtsalt rada nautida ja mitte koha hulluses rapsida.

Huvitav oli ka see, et kui kellestki möödusid, ei proovinud keegi järele tulla, vaid soovisid pigem jääda oma tempos üksi liikuma. See on ka Vooremäe 3000 läbimise võti pajudele – sõida omas tempos. Kindel oli see, et nejakümnest sõitjast ma ei möödunud, seega olid paljud piirdunud paari-kolme ringi läbimisega.

Legendaarsest kohvikust – seal oli tõesti kõike – alates grilllihast, tordist, koogist, kurist, soojadest võileibadest ja lõpetades õllega. Nüüd ajab suu vett jooksma, aga sõidu ajal isutas miksipärast pelgalt pehme meekook ja morss/Coca-Cola.

19326939851_d7cdaf0346_k
Carolin Tammsoo – julge ja tubli tüdruk – autasuks naiste teine koht! 🙂

Sõidu teine pool oli esimesest lihtsam mingil põhjusel. Kardetud jalakrampe stiilis JRM 2015 sel korral ei esinenud. Küll aga said vatti käsivarred, mis tõusudel keha rattal toetasid. Sõidu lõppedes lugesid täpsemad aparaadid distantsiks 103 km ja mõned kümned meetrid alla 3000 m tõusu. Sellele liitsin oma alguse äparduse 2 km ja paar lisakorda mäe tippu tõusmist ja päev sai kokku uhke.

Kohaga läks nii, et minuti jagu ettepoole jäi kuues ja ühtlasi viimane auhinnaline koht. Ja ilus on mängida ka mõttega, et see sama kadunud veerand tundi eespool oli ka viies koht … Kuid ega ma tegelikult seda koha peale ponnistamist ei igatse. Mul oli super sõit ja vägev mälestus.

19323901545_7b168bf4d9_k
Vooremäe 3000 Finito – Priit

Samal nädalavahetusel toimus palju kuulsaid maastikurattasõite, alates legendaarsest Tahkost, kus me Vooremäe 3000+ ühe peakorraldaja Tarmoga ammustel aegadel esimeste välismaalastena üldse osalemas käisime, Sindi põiki-palk-super-special rattamaraton ja ka Marimetsa Kapp. Kindlasti on Vooremäe 3000 selles seltskonnas särav briljant ja eelkõige suurepärane alternatiiv Tahko MTB-le.

Minu poolt suured kiitused korraldajatele super sündmuse eest! Kindlasti soovin tulla tagasi selle mäe jalamile nii rattaga sõitma, suusatama kui ka külastama suurepärast Kurepalu järve randa, kus võib isegi Discgolfi mängida (kui kedagi peaks huvitama). Muide, Vooremäe on ka Eesti mõistes korralik DH venue – eks kiika siit, kui huvi pakub.

WP_20150628_18_49_50_Panorama
Kaunis Kurepalu rand ja Vooremäe lähiümbrus on väärt külastamist!!

Kuidas meil läks:

2 Tiimo Tõnisson 6:01.06 6 ringi
7 Priit Grünberg 7:06.30 6 ringi
10 Andrus Konga 7:24.49 6 ringi
27 Lauri Lepalaan 3:41.51 3 ringi
28 Erik Tammsoo 3:53.33 3 ringi
36 Carolin Tammsoo 1:56.46 1 ring

Muu info ja rohkem tulemusi siin.

Spordiklubi Porter Racing

© 2002 – 2024

annan.teada@porterracing.ee

a/a EE182200221022202445

Spordiklubi Porter Racing

© 2002 – 2024

annan.teada@porterracing.ee

a/a EE182200221022202445