Vooremäe 3000+

Vooremäe 3000+ on salapärane maastikurattaüritus. Mis seal siis toimub? Kas on tõsi, et keegi ei lahku sellelt ürituselt norus päi? Vastab see tõele, et sõitjad matsutavad sõidu ajal sašlõkki ja spordijooki ei küsi keegi? On see võimalik, et Vooremäe 3000+ on pea et parim asi, mis võib maastikuratturi kalendris juuli kuus ette tulla?

Laseme Raulil sellest kõigest lähemalt rääkida.

Laud on kaetud, sõit võib alata!

Minu lugupidamine dr Holdenile, olen ju isegi 6 korda sügiseti „hulluravil“ käinud, aga kui organismis on sees depresiivne-psühhopaatiline-maniakaalne idotism, siis seda saab tõesti ainult Vooremäe 3000+ võistlusel ravida, seal tuleb Eesti mõistes juba natuke rohkem kui „hull“ olla. Seni veel, mine tea, 5-aasta pärast on ka seal äkki juba rahvamassi poolest elionsamsung. Etterutates tuleb öelda, et endale osutus ravi ülejõu käivaks. Kahenädalane puhkuseperiood koos erinevate toimetustega ning võistluseelsetel päevadel raske füüsilise töö tegemine, koos vale toitumisega, ei lubanud seekord arstivisiiti edukaks lugeda (tegelikult, ainult loll ei leia vabandust, ei loe ennast nende hulka).
Aga algusest. Stardist laskumine oli mõnus, kaar ümber autoparkla ka, siis hakkas pihta. Siiski kõik sõidetav, ülesse ja alla ja ülesse jne. 28 min algusest ja juba oli 225 meetrit tõusu, võttis mõtlikuks. Ringi esimene pool oligi selgelt raskem, teine seevastu minumeelest kindlasti üks Eesti ilusamaid rattaradu, just mõnusalt pikkade, kergelt tõusvate (laskuvate) singlite ning metsaradade poolest. Esimene ring koos kaaslastega, siis enamasti üksi, nägemisulatuses klubikaaslane Konks, kes kord ees, kord taga silmapiiril. Teine ring oli ka veel mõnus. Kui Leho pakkus istepinki jalapuhkamiseks, koos J.Clarksoni raamatuga kord, keeldusin ning nõudsin „Kodutohtrit“ või midagi Viktor Vassiljevi sulest. Kahjuks tal pakutavat polnud, seega ei peatunud. Kolmandal ringil oli selge, et kütus hakkab lõppema, nii mõnigi tõus sai jalastatud ning kirutud ennast ja teisi ja kogu maailma. Pikem peatus koos keemia manustamisega (oleks pidanud ikka EPO kuuriga varem alustama) ning uskumatult rikkaliku toidulauaga, taastasid pisut nii füüsilist kui vaimset  taskaalu ja koos kunagise Eesti meistriga rattakrossis (vist Sport klassis?) Erik Tammsooga, kellel aastat on võtnud võimu ja rammu, kasvatanud pisut päästerõngast vööle ning sellega seoses minetanud kunagise vormi, asusime neljandale ringile. Lubasin ta mägedest üle vedada, et ta saaks finišit teha (kellega ja miks, sellest ma aru ei saanud), aga jäi teine peale teist tõusu maha ja jätkasin üksi. Mõtisklesin elu olemuse üle, üritasin leida ning avada oma kolmandat silma, lootes sellega pisut tšakraid ergutada ning überenergiat leida, aga ei õnnestunud miski. Sain taas kätte Konksu, kes oli otsustanud, et just selle puu all peab kasvama pisut soolakama maitsega seen ning oli seda kavatsust täide viimas. Seene soolamine oli pikem protseduur, sõitsin mööda.
Tuleb tunnistada, et kripeldama jäi. Antud päeva konditsioon poleks lõpetamist lubanud, selge see, aga ikka kripeldab. Peab vist järgmine aasta jälle, sügisese vahepõikega „hulluravil“ Haanjas.

Raul